ringiga tagasi ratsutas. Juht sörkis tüdruku juurde ning uuris tolle punaseks tõmbunud nägu ja kramplikult ratsmeid hoidvaid sõrmi. „Võime jääda siia ööseks laagrisse, kui soovite, Teie Kõrgus. Oleme läbinud päris pika tee.”
Kenakese tahtepingutusega laskis Kelsea ratsmed lõdvaks, lükkas kapuutsi kuklasse ning pigistas hambad kokku, et need ei plagiseks. Kui ta lõpuks sõna suust sai, oli tema hääl kähe ja katkev. „Ma usaldan teie paremat äratundmist, kapten. Sõidame nii kaugele, kui õigeks peate.”
Carroll jäi talle korraks otsa vaatama ning libistas siis pilgu üle väikese lagendiku. „Tänaseks aitab, leedi. Peame niikuinii vara tõusma ja meil on selja taga pikk teekond.”
Mehed tulid hobuse seljast maha. Harjumatult pikast ratsasõidust kangena hüppas Kelsea kohmakalt sadulast ning oleks peaaegu kukkunud, ent säilitas siiski koperdamisi tasakaalu ja jäi jalule.
„Pen, telk. Elston ja Kibb, tooge tulepuid. Teised hoolitsevad kaitse eest. Mhurn, mine püüa meile midagi süüa! Lazarus, kuninganna hobune!”
„Oma hobuse eest hoolitsen ma ise, kapten.”
„Kuidas soovite, leedi. Lazarus annab teile kõik, mida vajate.”
Sõdurid hargnesid, igaüks läks tegema, mida kästud. Kelsea kummardus maani, nautides seda, kuidas seljalülid naksuvad. Reied valutasid, nagu oleks ta saanud nende pihta mitu hoopi, aga ta ei kavatsenud hakata tegema kõigi nende meeste ees korralikke sirutusharjutusi. Ihukaitsjad olid küll vanad, kahtlemata liiga vanad, et talle meeldida. Aga nad olid ikkagi mehed ning ühtäkki tundis Kelsea ennast nende ees ebamugavalt – sootuks teisiti kui Barty juuresolekul.
Juhtinud mära lagendiku kaugemas servas kasvava puu juurde, sidus Kelsea ratsmed ühe oksa külge lõdvalt sõlme. Ta silitas tasakesi ratsu siidjat kaela, aga hobune rapsas peaga ja hirnatas, tõrjudes tema hellitusi, ning Kelsea tõmbus eemale. „Olgu peale, tüdruk. Küllap mul tuleb ka sinu heasoovlikkus alles ära teenida.”
„Kõrgus,” kostis tema selja tagant kare hääl.
Kelsea pöördus ja nägi Lazarust, kellel oli käes metallhari. Mees polnud üleüldse nii vana, kui talle esialgu oli tundunud. Tema tumedate juuste piir oli alles hakanud taanduma – ehk ei olnudki tal aastaid palju üle neljakümne. Ometi oli tema nägu kortsudest küntud ja ilme sünge. Käsi ehtisid ohtrad armid, ent kõige rohkem paelus Kelsea pilku Lazaruse vööle kinnitatud sõjanui, tömp raudmuna, mida katsid otstest teravaks ihutud ogad.
Sündinud tapja, mõtles ta. Sõjanui oli iseenesest kasutu asjapuu, kui seda just ei vibutatud raevuka jõuga, mis tegi sellest surmariista. Säärane relv pidanuks tekitama Kelseas hirmu, ent selle asemel sisendas mees, kes oli ilmselt veetnud enamiku elu keset tapatalguid, temasse kummalist rahu. Ta võttis harja ja märkas, et sõdur hoiab silmad maas. „Tänan. Ega te juhtu teadma selle mära nime?”
„Teie olete kuninganna, leedi. Te valite ise talle sobiva nime.” Mehe ükskõikne pilk ristus korraks tema omaga ja libises siis jälle kõrvale.
„Pole minu asi anda talle uut nime. Kuidas teda kutsutakse?”
„Teil on voli teha, mida ise soovite.”
„Tema nimi, palun!” Kelsea kannatus hakkas katkema. Kõik mehed mõtlesid temast nii halvasti. Mispärast?
„Õiget nime polegi. Mina olen teda alati kutsunud Mayks.”
„Tänan teid. Ilus nimi.”
Mees hakkas eemale kõndima. Kelsea kogus julgust ja ütles tasa: „Ma ei andnud teile luba lahkuda, Lazarus.”
Too pöördus, nägu ilmetu. „Palun vabandust. Kas soovisite veel midagi, leedi?”
„Miks toodi mulle mära, kui teie ratsutate kõik täkul?”
„Me ei teadnud, kas oskate ratsutada, leedi,” vastas Lazarus ning sedapuhku võis tema häälest ilmeksimatult kuulda pilget. „Me polnud kindlad, kas suudate täkku vaos hoida.”
Kelsea silmad tõmbusid kitsasteks piludeks. „Mida kuradit ma seal metsas teie arvates kõik need aastad tegin?”
„Mängisite nukkudega, leedi. Sättisite juukseid. Proovisite ehk kleite selga.”
„Kas ma näen teie arvates välja nagu mingi edev plika, Lazarus?” Kelsea tundis, et hakkab häält kõrgendama. Mitu meest oli nüüd pea nende poole pööranud. „Kas paistab sedamoodi, nagu istuksin ma tundide kaupa peegli ees?”
„Ei, üldsegi mitte.”
Kelsea naeratas. See oli sunnitud naeratus, mis nõudis temalt kenakest jõupingutust. Bartyl ja Carlinil ei olnud majas ühtki peeglit ja pikka aega oli Kelsea arvanud, et see pidi takistama tal muutuda edevaks. Aga kaheteistkümneaastasena oli ta ühel päeval juhtunud nägema maja taga olevas selges veesilmas oma nägu ning korraga sai talle kõik selgeks. Ta oli niisama ilmetu kui vesi, mis seda peegeldas.
„Kas ma tohin nüüd minna, leedi?”
Kelsea silmitses teda veel natuke aega mõtlikult ja vastas siis: „Võib-olla, aga võib-olla ka mitte, Lazarus. Mu sadulatasku on täis nukke ja kleite, millega mängida. Tahate ehk mulle soengut teha?”
Mees seisis natuke aega liikumatult ja tema tumedatest silmadest oli raske midagi välja lugeda. Seejärel kummardas ta ootamatult. See liigutus oli liiga sügav ja hoogne, et olla siiras. „Võite kutsuda mind Mace’iks1, kui soovite, leedi. Enamik nimetab mind just nõnda.”
Siis ta läks, helehall mantel lagendikul tiheneva hämarusega ühte sulamas. Kelseale meenus, et tal on käes hari, ja ta pöördus, et hoolitseda mära eest, samal ajal kui peas ajas üks mõte teist taga.
Ehk on võimalik võita neid enda poole julgusega.
Sa ei võida eluilmaski nende poolehoidu. Oled õnnega koos, kui üleüldse elusalt lossi jõuad.
Võib-olla. Aga proovima pean sellegipoolest.
Sa räägid, nagu oleks sul valida. Pead lihtsalt tegema seda, mida kästakse.
Ma olen kuninganna. Nemad ei saa mind käsutada.
Nõnda arvab enamik kuningannasid selle hetkeni, mil langeb kirves.
Õhtueineks oli lõkke kohal küpsetatud hirveliha – vintske ja hädavaevu söödav. Hirv oli ilmselt olnud väga vana. Läbi Reddicki sõites oli Kelsea näinud üksnes mõnda lindu ja oravat, ehkki rohelus oli ülimalt lopsakas – veepuudust ei saanud järelikult olla. Kelsea oleks tahtnud meestelt järele uurida, miks loomi nii vähe on, kuid ei soovinud jätta muljet, nagu nuriseks toidu üle. Niisiis näris ta vaikides sitket liha ja hoidus kramplikult silmitsemast sõdureid, kes istusid tema ümber, relvad rippumas vööl. Mehed ei rääkinud ning Kelsea pidi tahes-tahtmata mõtlema, et nad vaikivad tema pärast – et tema takistab neid omavahel vestlemast, nagu nad muidu oleksid teinud.
Pärast sööki tuli talle meelde Carlini kingitus. Võtnud ühe mitmest lõkketule ääres olevast laternast, kõndis ta eemale, et tuua mära sadulataskust kott, milles olid tema ööasjad. Kaks sõdurit, Lazarus ja pikem laiaõlgne mees, keda ta sõidu ajal oli märganud, tõusid samuti lõkke äärest ja järgnesid talle ajutisse aedikusse, kõndides nii vaikselt, et nende samme polnud peaaegu kuuldagi. Kelsea andis endale
