võetud.
„Söör!”
Puude vahelt astus raskel sammul välja Carroll. „Mis on?”
„Pistrik, söör. Loodesuunast.”
„Hea, et märkasid, Kibb.” Carroll hõõrus laupa, mõtles viivu ning hakkas siis telgi poole tulema.
„Pen, mine aita süüa teha!”
Pen vaatas korraks Kelseale otsa ja tema ulakast naeratusest aimus heatahtlikkust. Seejärel kadus ta hämarusse.
Silmad paistsid Carrolli näost tumedate sõõridena. „Nad on meil kannul, leedi. Meile on jälile saadud.”
Kelsea noogutas.
„Kas te võidelda oskate?”
„Üksiku ründaja vastu suudan kaitsta end noaga. Mõõkadest ei tea ma paraku suurt midagi.” Ühtäkki andis Kelsea endale aru, et enesekaitsevõtteid õpetas talle Barty, kelle refleksid polnud enam nii kiired kui noorel mehel. „Ma pole eriline võitleja.”
Carroll laskis pea viltu ja tema tumedais silmis välgatas huumorisäde. „Ei tea midagi, leedi. Olen teid sellel retkel jälginud, te talute raskusi vapralt. Aga varsti jõuab kätte hetk,” Carroll vaatas ringi, madaldas häält ja jätkas, „jõuab kätte hetk, kui pean jagama rühma kaheks, et jälitajatest pääseda. Kui nii, siis pean teile ihukaitsjat valides teadma teie enda võimeid.”
„Noh, ma olen nobe lugeja ja oskan valmistada hautist.”
Carroll noogutas heakskiitvalt. „Te suudate võtta kõike huumoriga, leedi. Naljasoont läheb teil vaja. Teie elu on nüüdsest täis hädaohte.”
„Te olete kõik pannud oma elu suurde ohtu, et toimetada mind kindlusesse, kas pole?”
„Saime selle ülesande teie emalt, leedi,” vastas Carroll jäigalt. „Meie au ei lubaks teisiti käituda.”
„Sina olid mu ema ihukaitsja, eks?”
„Olin küll.”
„Kui olen kindlusesse toimetatud, kas astud siis regendi ihukaitsesse?”
„Ma pole veel otsustanud, leedi.”
„Kas mina saan teha midagi, et sinu otsust mõjutada?”
Mees tundis end nähtavasti ebamugavalt ja vaatas kõrvale. „Leedi …”
„Räägi julgesti.”
Carroll laiutas abitult käsi. „Leedi, ma arvan, et olete tehtud kõvemast puust, kui pealtnäha paistab. Ütleksin, et teist võiks kunagi saada hea kuninganna, aga te kannate endal surma märki ning samamoodi on ära märgitud kõik, kes teile järgnevad. Mul on perekond, leedi. Lapsed. Ma ei paneks kaardimängus oma lapsi tagatiseks; ma ei saa seada nende elu ohtu, hoides teie poole, kui jõuvahekorrad on niisugused.”
Kelsea noogutas, püüdes varjata pettumust. „Saan aru.”
Carroll näis tundvat kergendust. Ehk oli ta oodanud, et Kelsea hakkab hädaldama. „Oma auastme tõttu ei või ma teada, kas teie vastu sepitsetakse mingit vandenõu. Lazaruselt, meie Mace’ilt, küsides veab teil ehk rohkem: temal õnnestub alati välja nuuskida sääraseid asju, millest teistel aimugi pole.”
„Me oleme kokku puutunud.”
„Ettevaatust Jumala kirikuga! Kahtlen, kas püha isa regendi vastu just sooje tundeid hellitab, ent inimest, kes istub troonil ja hoiab enda käes riigikassa võtmeid, tuleb ikkagi armastada. Ta vaatab, kustpoolt tuul puhub, ja loodab kõige paremat ning seda peame tegema meiegi.”
Kelsea noogutas jälle. Kõigest paar päeva tagasi oli Carlin öelnud umbes sedasama.
„Minu rühmas on ainult tublid mehed. Selle peale võin oma elu pandiks panna. Teie timukas, kui too peaks kord tulema, ei ole meie hulgast.”
„Tänan, kapten.” Kelsea vaatas sinnapoole, kus sõdurid olid viimaks lõkke põlema saanud ja õhutasid nüüd väikest leeki. „Arvan, et meie edasine teekond tuleb vaevarikas.”
„Nõnda ütles kaheksateist aastat tagasi ka teie ema, kui andis mulle käsu teid tagasi tuua.”
Kelsea tõmbas silmad pilukile. „Kas ta teid mind pakku viima ei valinudki?”
„Ei. See, kes teid väiksena lossist välja toimetas, oli Lazarus. Tema on säärastes asjades asendamatu.”
Carroll naeratas, nagu oleks talle meenunud miski, millest Kelseal aimugi polnud. Tal oli meeldiv naeratus, kuid tüdruk täheldas taas, kui kurnatud on tema nägu, ning mõtiskles endamisi, kas pole ta ehk haige. Kapteni pilk peatus safiiril, mis oli jälle Kelsea särgikaelusest välja pugenud. Siis pööras ta järsult selja ja jättis tüdruku seedima seda, mida äsja teada oli saanud. Kelsea torkas käe sügavale taskupõhja ja kobas seal lebavat teist kalliskivi.
„Teie Kõrgus!” hüüdis Pen nüüd juba heledasti lõõmava lõkke äärest. „Siit ida pool voolab väike jõgi, kui teil on ehk soov end pesta.”
Kelsea noogutas, mõeldes samal ajal ikka veel sellele, mida Carroll oli talle soovitanud, ning proovides analüüsida seda nagu mõnd lahendamist vajavat praktilist ülesannet. Tal läheb vaja omaenda ihukaitseväge ja hoovkonda. Kust pidi ta leidma ustavaid inimesi, kes suudaksid vastu panna regendi ähvardustele ja äraostmiskatsetele? Ustavus ei teki tühjale kohale ning kohe kindlasti ei saa seda osta; aga mis seal ikka – praegu peab ta sööma.
Kelsea kahetses, et polnud esitanud Carrollile küsimusi ema kohta. See mees oli olnud aastaid kuninganna Elyssa ihukaitsja ning teab temast järelikult kõike. Aga ei: kõik kuninganna ihukaitsjad annavad vaikimisvande. Tema ei räägi midagi, isegi mitte Kelseale. Tüdruk surus hambad risti. Ta oli pidanud enesestmõistetavaks, et uus elu teeb kõigile saladustele lõpu – eks pidanud temast ju saama kuninganna. Aga need mehed olid sama tõrksad kui Carlin edastama teavet, mille järele Kelsea janunes.
Ta oli lootnud, et saab võtta pärast ratsateekonna lõppu vanni: juuksed olid rasvased ja ta ei saanud end liigutadagi, ilma et oleks tundnud omaenda higi haisu. Lähedal voolav jõeke oli just see, mida ta vajas, kuid pesta end Peni, Elstoni või mis veel hullem, Lazaruse uuriva pilgu all oli mõeldamatu. Tal tuleb lihtsalt leppida sellega, et on räpane, ja lohutada ennast teadmisega, et ega ihukaitsjadki paremini lõhna. Kelsea keerutas rasvased juuksed kokku ja kinnitas krunniks ning hüppas siis kivilt, et minna jõge otsima.
Tol ööl olid sõdurid lõkke ääres jälle lärmakad. Kelsea lamas oma telgis ja proovis esialgu uinuda, aga pikkamööda hakkas tal hing täis saama. Kui peas üks küsimus teist taga ajas, oli niigi üpris raske und saada, aga purjutajate pidevad naerupahvatused muutsid magamise täitsa võimatuks. Ta mähkis mantli ümber pea ja otsustas mehi eirata, kuid kui nood hakkasid laulma nilbet laulu roositätoveeringuga naisest, tiris Kelsea lõpuks mantli peast, pani selga ja läks telgist välja.
Kaitsesalk oli asemed lõkke ümber lahti rullinud, aga kasutatud ei olnud ilmselt veel ühtki. Õhk oli täis vastikut rasket pärmihaisu, mis Kelsea arvates tuli õllest, ehkki nende majas polnud eales olnud alkoholi. Carlin ei lubanud.
Ainult Carroll ja Mace tõusid tema lähenedes püsti. Nood paistsid olevat kained, ent teised sõdurid vaatasid teda silmagi pilgutamata. Ta märkas, et Elston magab, pea toetatud jämedale tammehalule.
