Streeti”, et õhtuks õigesse meeleollu saada.
Enese kordaseadmine võttis mul sada aastat aega: vahetasin kogu riietust kolm korda. Kell seitse tulin alla, seljas täpipealt õige riietus Eva õhtu jaoks. Kandsin türkiissiniseid trompetpükse, valge- ja sinisekirjut lillelist läbipaistvat särki, kauboikontsadega sinisest samsist saapaid ja tulipunast India vesti, mille servas oli kuldne tikand. Õlgadeni ulatuvate krässus juuste taltsutamiseks olin pähe tõmmanud peapaela. Nägu olin uhtnud Old Spice’iga.
Isa ootas mind uksel, käed taskus. Tal oli seljas must pullover ja must kunstnahast pintsak ja jalas Marks and Spenceri hallid velvetid. Mind nähes paistis ta äkitselt ärrituvat.
”Ütle emale head aega,” käskis ta.
Ema vaatas elutoas ”Steptoed ja poega” ja hammustas Walnut Whippi, mille ta pani tagasi enese ees seisvale tumbale. See oli tema rituaal: ta lubas endale ampsukese ainult iga viieteistkümne minuti tagant. See sundis teda pidevalt pilku televiisorilt kellale heitma. Mõni kord sattus ta raevu ja pistis kogu magusa plönni kahe minutiga nahka. ”Ma olen oma Whipi ära teeninud,” ütles ta siis enesekaitseks.
Mind nähes tõmbus ka tema pingule.
”Ära tee meile häbi,” lausus ta telekavaatamist jätkates. ”Sa näed välja nagu Danny La Rue.”
”Aga tädi Jean?” ütlesin. ”Temal on sinised juuksed.”
”Sinised juuksed teevad vanema naisterahva väärikaks,” vastas ema.
Lasime isaga jalga nii kähku, kui suutsime. Kui me tänava lõpus 227. bussi ootasime, möödus meist mu ühesilmaline õpetaja ja tundis mu ära. Kükloop ütles: ”Ära unusta, et ülikoolikraad toob terve elu sisse kaks tuhat naela aastas!”
”Ärge muretsege,” ütles isa. ”Ta läheb ülikooli, oi muidugi. Temast saab Londoni juhtivaid arste. Minu isa oli samuti arst. Meditsiin on kogu meie perekonnale omane.”
Kayde maja polnud kaugel, kuue-seitsme kilomeetri kaugusel, aga isa ei oleks sinna minu abita ealeski jõudnud. Teadsin kõiki tänavaid ja iga bussi marsruuti.
Isa oli elanud Suurbritannias 1950. aastast saadik – üle kahekümne aasta – ja nendest viisteist oli ta veetnud Lõuna-Londoni äärelinnas. Sellest hoolimata eksles ta seal nagu äsja laevalt maha astunud indialane ja esitas küsimusi stiilis: ”Kas Dover asub Kentis?” Minu meelest oleks iga Briti valitsuse töötaja, isegi nii nigela palgaga ja tähtsusetu riigiteenistuja kui tema, pidanud neid asju lihtsalt teadma. Hakkasin piinlikkustundest higistama, kui ta peatas tänaval võõraid inimesi, et küsida teed kohtadesse, mis olid saja meetri kaugusel paigast, kus ta oli peaaegu kaks aastakümmet elanud.
Kuid tema naiivsus tekitas inimestes poolehoidu ja tema pahaaimamatus tõmbas naisi ligi. Nad tahtsid teda oma embusse haarata või midagi sarnast – nii eksinud ja poisikeselik näis ta mõnikord. Mitte et see oleks olnud täiesti ettekavatsematu või jäänud kasutamata. Kui olin väike ja me istusime Lyon’s Cornerhouse’is ja jõime piimakokteili, saatis ta mu nagu kirjatuvi teistes laudades istuvate naiste juurde ja lasi mul teatada: ”Minu issi tahab teile musi anda.”
Isa õpetas mind flirtima igaühega, keda kohtasin, nii tüdrukute kui poistega, ja viisakuse või aususe või koguni korralikkuse asemel hakkasin ma esmaseks seltskondlikuks hüveks pidama just nimelt sarmi. Ja mulle hakkasid isegi meeldima kalgid või õelad inimesed, eeldusel, et nad olid huvitavad. Aga ma olin kindel, et isa polnud abielu jooksul kasutanud oma leebet karismat selleks, et magada kellegi teisega peale ema.
Nüüd aga kahtlustasin, et proua Eva Kay – kes oli tutvunud isaga aasta tagasi Bromley peatänaval King’s Headi ülemise korruse ruumis ”kirjutame enese lõbuks”-kursustel – tahab ta oma käte vahele krahmata. Lihtlabane himurus oli üks põhjustest, miks ma tahtsin nii kangesti Evale külla minna, ja piinlikkus üks põhjustest, miks ema keeldus. Eva Kay oli otsekohene; ta oli jultunud; ta oli jumalavallatu.
Eva poole minnes keelitasin isa, et me põikaksime Beckenhamis läbi Kolmest Tündrist. Tulin bussist maha; isal ei jäänud muud üle kui mulle järgneda. Kõrts oli täis minuga ühtemoodi riides noori nii minu koolist kui ka teistest selle kandi koolidest. Enamik poisse, kes päeval nägid välja nii väheütlevad, kandsid nüüd sametist ja atlassist kesta ja erksaid värve; mõned olid riietunud päevatekkidesse ja kardinatesse. Need pisikesed moemehed rääkisid esoteeriliselt Syd Barrettist. Koolis oli hindamatuks plusspunktiks Londonis elava ja moe-, muusika- või reklaamialal töötava vanema venna olemasolu. Pidin ajaga kaasaskäimiseks uurima Melody Makerit ja New Musical Expressi.
Juhtisin isa kättpidi tagaruumi. Kevin Ayers, kes oli mänginud Soft Machine’is, istus puki otsas ja sosistas mikrofoni. Kaks temaga kaasas olevat prantsuse tüdrukut kukkusid laval kogu aeg pikali. Võtsime isaga mõlemad ühed õlled. Ma polnud alkoholiga harjunud ja jäin otsekohe purju. Isa muutus tusaseks.
”Sinu ema ajab mind närvi,” ütles ta. ”Ta ei tule mitte millegagi kaasa. Kurat, ainult tänu minu jõupingutustele püsib see perekond koos. Mõni ime, et ma pean pidevas pingevabas meditatsioonis oma vaimu tühjana hoidma.”
Panin abistavalt ette: ”Miks te siis ei lahuta?”
”Sest see ei meeldiks sulle.”
Aga lahutus oli midagi sellist, mis poleks neile pähegi tulnud. Äärelinnas unistasid inimesed harva oma isikliku õnne poole pürgimisest. Kõik oli tuttav ja kõike pidi taluma: turvatunne ja kindlus olid igavuse tasu. Tõmbasin laua all käed kõvasti rusikasse. Ma ei tahtnud sellest mõelda. Pidi mööduma aastaid, enne kui võin põgeneda linna, Londonisse, kus elu on oma ahvatlustes põhjatu.
”Ma kardan kohutavalt tänast õhtut,” tunnistas isa. ”Ma pole midagi sellist kunagi varem teinud. Ma ei tea mitte midagi. Kõik läheb niikuinii persse.”
Kayd olid palju paremal järjel kui meie ja neil oli suurem maja koos väikese sissesõidutee ja garaaži ja autoga. Nende maja seisis teistest eraldi ühes puudega ääristatud tänavas Beckenhami peatänava vahetus läheduses. Sellel olid ka eenduvad aknad, pööning, kolm magamistuba ja keskküte.
Kui Eva Kay meid uksel tervitas, ei tundnud ma teda ära ja arvasin hetkeks, et oleme sattunud valesse kohta. Tema ainsaks ihukatteks oli mitmevärviline maani kaftan ja tema juuksed olid lahti, ja õieli, ja püsti. Ta oli silmad idamaise söepulbriga tumedaks värvinud ja nägi välja nagu panda. Ta jalad olid paljad, varbaküüned vaheldumisi roheliseks ja punaseks värvitud.
Kui välisuks oli kindlalt kinni pandud ja me olime astunud esiku pimedusse, kallistas Eva isa ja suudles teda üle kogu näo, ka huultele. See oli esimene kord, kui nägin oma isa huviga suudeldavat. Üllatus-üllatus, härra Kayst polnud haisugi. Kui Eva liigutas, kui ta minu poole pöördus, oli ta nagu mingi inim-puuviljaprits, kellest purskus idamaise hõngu juga. Püüdsin parasjagu aru saada, kas Eva on kõige peenemalt arenenud maitsega inimene, keda ma tean, või hoopis kõige pretensioonikam, kui ta ka mind huultele suudles. Mu magu tõmbus kokku. Siis, hoides mind endast käsivarre kaugusel, justnagu oleksin ma mantel, mida ta hakkab kohe selga proovima, mõõtis ta mind pilguga ja ütles: ”Karim Amir, sa oled nii eksootiline, nii originaalne! Milline kontributsioon! See on nii sinulik!”
”Tänan teid, proua Kay. Kui ma oleksin kauem ette teadnud, oleksin end üles löönud.”
”Ja oma isa imeline, aga hävitav teravmeelsus on sul ka!”
Tundsin, et mind jälgitakse, ja kui ma üles vaatasin, nägin, et Charlie, Eva poeg, kes käis minu kooli kuuendas klassis ja oli minust ligi aasta vanem, istus ülemisel trepimademel, osaliselt käsipuu varjus. Ta oli poiss, kelle
