langetatud, nagu oleksid nad templiteenrid, mitte kohaliku televiisorite üürimise firma Rumbold & Toedrip osanikud.
Niipea kui ma majja sisse astusin, märkasin Evat, kes oli meie tulekut oodanud. Tal oli seljas pikk punane põrandale langev kleit ja peas punane turban. Ta sööstis minu poole ning pärast kahteteist suudlust surus mulle pihku kolm pehmekaanelist raamatut.
”Nuusuta neid!” käskis ta.
Torkasin nina pruunilaiguliste lehtede vahele. Neil oli šokolaadilõhn.
”Antikvariaadist! Tõelised leiud! Ja sinu isale on see.” Ta andis mulle Konfutsiuse ”Analektid” Arthur Waley tõlkes, see raamat oli uus. ”Võta see praegu palun enda kätte. On ta normis?”
”Õudselt närveerib.”
Eva lasi pilgu üle toa, kus oli umbes kakskümmend inimest.
”See on osavõtlik kamp. Üsna rumalad. Ma ei usu, et tal mingeid probleeme tekib. Minu unistuseks on ta kokku viia tundlikumate inimestega – Londonis. Mul on kindel kavatsus meid kõiki Londonisse viia!” ütles ta. ”Nii, las ma tutvustan sind inimestele.”
Pärast paari käe surumist õnnestus mul ennast läikivale mustale diivanile mugavalt istuma seada, jalad valgel karusnahast vaibal, selg rea tüsedate, käsitsi plastikusse köidetud raamatute poole – lühendatud (illustratsioonidega) väljaanded ”Edevuse laadast” ja ”Naisestvalges”. Minu ees oli midagi valgustatud okassea sarnast – mingisugune hele pirn sadade eri värvi õõtsuvate okastega, mis sellest välja turritasid ja värelesid –, ese, mis oli kindlasti loodud selleks, et seda hallutsinogeenide abil nautida.
Kuulsin, kuidas Carl ütles: ”Maailmas on kahte sorti inimesi – need, kes on käinud Indias, ja need, kes ei ole,” ning olin sunnitud püsti tõusma ja kuuldekaugusest välja minema.
Topeltklaasidega ukse kõrval, millest avanes vaade pikka aeda ja lillast valgusest hõõguvale kuldkalade basseinile, oli baar. Sellel suurel vaimuüritusel polnud just palju joojaid, mina aga oleksin küll meelsasti paar pinti õlut kõrist alla visanud. Aga see poleks eriti sobilik olnud, isegi mina sain sellest aru. Marianne’i tütar ja mingi vanem liibuvates mikropükstes tüdruk pakkusid lassi’t ja kuumi indiapäraseid suupisteid, mis, nagu ma teadsin, ajavad su kindla peale peeretama nagu mõni kiudainerikkal toidul olev vanur. Läksin baarileti taha mikropükstes tüdruku juurde ja sain teada, et tema nimi on Helen ja et ta käib keskkoolis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
