Juhu randa hubase madala puumaja. Isa ja Anwar magasid sageli verandal ja jooksid koidikul alla mere äärde ujuma. Nad sõitsid kooli hoburikšaga. Nädalavahetustel mängisid nad kriketit ja pärast kooli harrastati koduväljakul tennist. Pallipoisteks olid teenrid. Kriketimatše peeti tihti brittide vastu ja neil tuli lasta võita. Seal kandis toimus ka pidevalt mässe ja meeleavaldusi ja hindu-moslemi kaklusi. Alati võis avastada, et su hindu sõbrad ja naabrid leelotavad su maja ees rõvedusi.
Pidusid oli küllalt, sest Bombay oli India filmitööstuse koduks ja üks isa vanematest vendadest toimetas filmiajakirja. Isale ja Anwarile meeldis uhkeldada kõigi nende filmitähtedega, keda nad tundsid, ja näitlejataridega, keda nad suudelnud olid. Ükskord, kui ma olin seitse või kaheksa aastat vana, ütles isa mulle, et tema meelest peaksin ma hakkama näitlejaks; neil on hea elu, ütles ta, ja raha ja töö suhe on neil väga heas proportsioonis. Aga tegelikult tahtis ta, et ma arstiks saaksin, ja näitlemise teemat ei mainitud enam kunagi. Koolis ütles kutsesuunitlusametnik, et ma peaksin spetsialiseeruma tollile ja aktsiisile – ilmselt arvas ta, et mul on loomupärane anne uurida teiste kohvreid. Ja ema tahtis, et ma läheksin mereväkke, arvatavasti sel põhjusel, et mulle meeldis kanda alt laienevaid pükse.
Isal oli olnud idülliline lapsepõlv, ja kui ta jutustas mulle oma seiklustest Anwariga, imestasin tihti, miks ta oli määranud omaenese poja elama õudsesse Londoni äärelinna, mille kohta öeldi, et kui inimesed seal uppusid, ei näinud nad silme eest mööda libisemas mitte oma elu, vaid oma topeltaknaid.
Alles hiljem, Inglismaale tulles, taipas isa, kui keeruline võib olla igapäevaelu. Ta polnud kunagi varem ei süüa keetnud, ei nõusid pesnud, ei oma kingi puhastanud ega voodit üles teinud. Seda tegid teenrid. Isa rääkis, et kui ta püüab meenutada nende maja Bombays, ei suuda ta kunagi ette kujutada kööki: ta polnud seal kunagi käinud. Siiski tuli talle meelde, et tema lemmikteener oli vallandatud eksimuste tõttu köögis: kord selle eest, et ta oli röstinud saia, lamades selili põrandal ja hoides leiba varvastega leegi kohal, ja teine kord selle eest, et ta oli puhastanud sellerit hambaharjaga – juhtumisi oma, mitte isanda hambaharjaga, aga see polnud mingi vabandus. Need vahejuhtumid olid teinud isast sotsialisti, niipalju kui ta üldse kunagi sotsialist oli.
Kui ema ka ärritas isa aristokraatlik otstarbetus, oli ta ometi isa perekonna üle uhke. ”Nad on kõrgemal positsioonil kui Churchillid,” ütles ema inimestele. ”Ta sõitis kooli hobukaarikuga.” See garanteeris, et isa ei pandaks ühte patta india talupoegade sülemitega, kes tulid Suurbritanniasse 1950. ja 1960. aastatel ja kelle kohta öeldi, et nad pole söögiriistu näinudki, ja tualettruume päris kindlasti mitte, sest nad kükitasid prill-lauale ja sittusid kõrgelt ülevalt.
Erinevalt neist saatis isa pere ta Inglismaale haridust saama. Tema ema kudus talle ja Anwarile mitu sügelema ajavat villast alussärki ja lehvitas neile Bombays hüvastijätuks, võttes neilt lubaduse, et neist ei saa iialgi sealihasööjaid. Nagu Gandhi ja Jinnah enne teda, pidi isagi naasma Indiasse kvalifitseeritud ja poleeritud inglise härrasmehest juristi ja meisterliku standardtantsijana. Aga teele asudes ei aimanud isa, et ta ei näe oma ema nägu enam iialgi. See oli tema elu suur lein, millest ei räägitud ja mis minu arvates seletas tema abitut klammerdumist naiste külge, kes olid nõus tema eest hoolitsema, naiste külge, keda ta võis armastada, nagu ta oleks pidanud armastama oma ema, kellele ta ei kirjutanud ainsatki kirja.
London, Old Kent Road, oli verdtarretav vapustus neile mõlemale. See oli märg ja udune; inimesed kutsusid sind Sunny Jimiks; süüa polnud kunagi piisavalt ja isa ei harjunud iialgi praerasvaleivaga. ”See on rohkem nagu tilkuvast ninast tulnud,” ütles ta töölisklassi peamist sööki kõrvale lükates. ”Mina arvasin, et siin antakse ainult rostbiifi ja Yorkshire’i pudingit.” Aga Suurbritannias kehtisid endiselt toidunormid ja see kant, kus ta elas, oli sõja ajal puruks pommitatud ja nüüd maha jäetud. Sellest hoolimata hämmastas ja innustas isa brittide nägemine Inglismaal. Ta polnud kunagi näinud vaeseid inglasi, nagu kojamehed, prügivedajad, poepidajad ja baarmenid. Ta polnud kunagi näinud, kuidas inglane topib leiba sõrmedega suhu, ja keegi polnud talle varem rääkinud, et inglased ei pese ennast korrapäraselt, sest vesi on nii külm – kui neil üldse vett on. Ja kui isa püüdis kohalikes kõrtsides Byroni teemal vestelda, ei hoiatanud teda keegi, et mitte iga inglane ei oska lugeda või et nad ei pruugi tingimata tahta, et mingi indialane neile perverdi ja hullu luulet õpetaks.
Õnneks oli Anwaril ja isal öömaja – dr. Lali, isaisa sõbra pool. Dr. Lal oli peletislik india hambaarst, kes väitis end olevat Bertrand Russelli sõbra. Sõja ajal Cambridge’is andis keegi üksildane Russell dr. Lalile nõu, et onaneerimine on lahendus seksuaalsele frustratsioonile. Russelli suur avastus oli ilmutuseks dr. Lalile, kes väitis, et sai tänu sellele igavesti õnnelikuks. Kas tema vabastamine oli üks Russelli vapustavamaid saavutusi? Sest kui dr. Lal poleks olnud oma kahe noore ja seksihimura üürnikuga seksi suhtes nii otsekohene, poleks mu isa minu emaga tutvunud ja mina ei olekski Charliesse armunud.
Anwar oma kopsaka vatsa ja ümmarguse näoga oli isast alati tüsedam olnud. Ükski lause polnud täielik ilma paari mürgise sõna vürtsita, ja ta armastas Hyde Parki kandis liikuvaid prostituute. Nad kutsusid teda Beebinäoks. Ta polnud ka nii elegantne, sest niipea kui isa igakuine toetus Indiast saabus, külastas isa Bond Streeti, et osta kikilipse, pudelrohelisi veste ja šotiruudulisi sokke, misjärel ta pidi Beebinäo käest raha laenama. Päeval õppis Anwar Põhja-Londonis lennukiehitust ja isa püüdis oma silmi juuraraamatutesse naelutada. Öösel magasid nad dr. Lali konsultatsiooniruumis hambaraviinstrumentide vahel, Anwar lausa hambaarstitoolil. Ühel ööl, raevununa ümberringi jooksvatest hiirtest, ka seksuaalsest frustratsioonist, ja kuumates ema kootud alussärkide sügelusest, riietus isa Lali kahvatusinisesse kitlisse, haaras kõige karmima puuri ja ründas magavat Anwari. Kui Anwar ärkas ja nägi tulevast Chislehursti guru hambaarstipuuriga talle kallale tulemas, pistis ta karjuma. See mängulisus, see keeldumine midagi tõsiselt võtmast, just nagu poleks elul tähtsust, iseloomustas ka isa suhtumist õpingutesse. Isa lihtsalt ei suutnud keskenduda. Ta ei olnud varem töötanud ja see ei sobinud talle nüüdki. Anwar hakkas isa kohta ütlema: ”Harooni kutsutakse iga päev baari – kell kaksteist ja kell pool kuus.”
Isa kaitses end: ”Ma käin kõrtsis mõtlemas.”
”Ei, mitte mõtlemas – joomas,” vastas Anwar.
Reedel ja laupäeval käisid nad tantsupidudel ja musitasid õndsalikult Glenn Milleri ja Count Basie ja Louis Armstrongi saatel. Just seal lõigi isa esimest korda silma peale ja käed külge Margareti-nimelisele kenale töölisklassi tüdrukule, kes elas äärelinnas. Mu ema rääkis mulle, et armastas isa, oma mehikest, sellest hetkest peale, mil ta teda märkas. Isa oli armas ja lahke ja nägi välja nagu kuu pealt kukkunud, mis ärgitas naisi üritama talle käppa peale panna.
Emal oli sõbratar, kellega Beebinägu välja ja ilmselt ka sisse jalutas, aga Anwar oli juba abielus Jeetaga, printsessiga, kelle perekond sõitis Põhja-Pakistanis, Murree-nimelises vanas Briti mägijaamas peetud laulatusele ratsa. Jeeta vendadel olid kaasas relvad, mis tegi Anwari närviliseks ja tekitas temas tahtmist Inglismaa poole suunduda.
Printsess Jeeta liitus peagi Inglismaal elava Anwariga ja temast sai minu jaoks tädi Jeeta. Tädi Jeeta ei näinud põrmugi printsessi moodi välja ja ma ahvisin teda, sest ta ei osanud korralikult inglise keelt rääkida. Ta oli väga uje ning nad elasid ühes räpases Brixtoni toas. See polnud mingi palee ja selle taga oli raudteeliin. Ühel päeval tegi Anwar kihlveokontoris ränga vea ja võitis suure hulga raha. Ta üüris Lõuna-Londonis mänguasjapoe. See oli armetu läbikukkumine, kuni printsess Jeeta sundis Anwari seda toidupoeks muutma. Nad said tuule tiibadesse. Kundesid tuli karjakaupa.
Vastandina Anwarile ei liikunud isa mitte kuhugi. Tema perekond jättis ta rahast ilma, saades nuhilt – dr. Lalilt – teada, et teda kutsutakse baari ainult selleks, et ta jooks mitu pinti kanget porterit ja pruuni õlut, kaelas siidist kikilips ja seljas roheline vest.
Lõpuks sattus isa tööle Riigiameti ametnikuna kolme
