perekonnaeluga kaks-üleval-kaks-allmajapooles Lõuna-Londonis. Elu nahutas teda selle eest, et ta oli laps, süütuke, kes polnud kunagi pidanud enda heaks midagi tegema. Kord, kui mind jäeti terveks päevaks isa hoolde ja ma end täis tegin, oli ta hämmeldunud. Ta pani mu paljalt vanni seisma ja tõi siis tassi, kust viskas teises vannitoa otsas seistes minu jalgadele vett, nagu oleksin ma katkutõbine, ise teise käega nina kinni hoides.
Ma ei tea, millest see kõik alguse sai, aga kui ma olin umbes kümne- või üheteistkümneaastane, pöördus isa Liezi, Laozi ja Zhuangzi poole, nagu poleks neid enne loetudki, nagu oleksid nad üksnes talle kirjutanud.
Käisime endiselt Beebinäol ja printsess Jeetal pühapäeviti külas, ainsal ajal, mil pood oli suletud. Isa ja Anwari sõprus oli ikka põhiliselt naljatlev, kriketi-, poksi-, kergejõustiku-, tennisevaatamise sõprus. Kui isa läks sinna raamatukogust laenutatud
”Kuldse lille saladusega”, krabas Anwar selle tal käest, tõstis üles ja naeris.
”Mis kuratlikult tobeda asjaga sa nüüd mängid?”
Isa kuulutas viivitamatult: ”Anwar, yaar, sa ei taipa, mis suuri saladusi ma parajasti avastamas olen! Kui õnnelikuna ma ennast tunnen, nüüd, kus ma lõpuks ometi mõistan elu!”
Anwar segas vahele, susates isa oma tobiga. ”Sa kuramuse hiina lollpea. Kuidas sa saad igasugust rämpsu lugeda, kui mina teenin raha! Ma olen oma tõpraliku pangalaenu ära maksnud!”
Isa tahtis nii kangesti Anwari mõistma panna, et tema põlved värisesid. ”Ma ei hooli rahast. Alati see raha. Ma pean nendest salaasjadest aru saama.”
Anwar tõstis silmad taeva poole ja vaatas siis ema, kes istus tüdinult. Nad mõlemad tundsid isa vastu poolehoidu ja armastasid teda, aga neis tujudes segunes armastus haletsusega, otsekui teeks isa mingit traagilist viga, nagu seda on Jehoova tunnistajatega liitumine. Mida rohkem ta rääkis yin’ist ja yang’ist, kosmilisest teadvusest, Hiina filosoofiast ja Tee järgimisest, seda tundetumaks ema muutus. Isa näis kanduvat avakosmose poole; ema oli äärelinnanaine, tasane ja lahke, ning leidis, et elu koos kahe lapse ja isaga on niigi raske. Samal ajal oli isa idamaistes avastustes, mis viisid Anwari elu mustamisele, tubli annus uhkust.
”Sind huvitavad ainult tualettpaberirullid, sardiinikarbid, hügieenisidemed ja naerid,” ütles isa Anwarile. ”Aga taevas ja maa peal on palju rohkem asju, yaar, kui sa siin Penge’is unistadagi oskad.”
”Mul pole unistamiseks aega!” segas Anwar vahele. ”Ja ka sina ei peaks unistama. Ärka üles! Saaksid õige parem ametikõrgendust, et Margaret võiks ilusaid riideid kanda. Tead ju, millised need naised on, yaar.”
”Valged ei eduta meid mitte iialgi,” ütles isa. ”Indialast küll mitte, kui maa peale on veel ainuski valge mees järele jäänud. Sa ei pea nendega tegemist tegema – nad arvavad, et nad on impeeriumi valitsejad isegi siis, kui neil taskupõhjas tuul ulub.”
”Nad ei eduta sind sellepärast, et sa oled laisk, Haroon. Sul kasvavad nuivähid munade küljes. Sa mõtled mingist Hiina värgist ja mitte kuningannast!”
”Kuninganna käigu põrgusse! Kuule, Anwar, kas sul pole kunagi sellist tunnet, et tahad end tundma õppida? Et sa oled enesele täielik mõistatus?”
”Ma ei paku kellelegi teisele huvi, miks ma peaksin endast huvituma?” hüüdis Anwar. ”Ela oma elu edasi!”
Need vaidlused kestsid Anwari ja Jeeta poe peal muudkui edasi, minnes nii põhjalikuks ja vaenulikuks, et nende tütar Jamila ja mina hiilisime minema ja mängisime aias harjavarre ja tennisepalliga kriketit.
Kogu selle Hiina kehkendamise all peitus isa üksildus ja sisemise edasimineku iha. Tal oli vaja rääkida nendest Hiina asjadest, mida ta õppis. Kõndisin tihti hommikul koos temaga linnalähirongide jaama, kus ta läks Victoria jaama viiva kaheksa kolmekümne viiese rongi peale. Nendel kahekümneminutilistel jalutuskäikudel liitusid temaga teised inimesed, tavaliselt naised, sekretärid, ametnikud ja assistendid, kes samuti töötasid Londoni keskosas. Ta tahtis rääkida sellest, kuidas saavutada vaikset meelt, jääda endale truuks, ennast mõista. Kuulsin, kuidas nad rääkisid oma elust, peikadest, erutatud meeltest ja tõelistest minadest nii, nagu – olen selles kindel – nad ei rääkinud ühegi teise inimesega. Nad isegi ei märganud mind ega transistorraadiot, mida ma kandsin, kuulates Radio One’ist Tony Blackburni saadet. Mida rohkem isa püüdis neid mitte võrgutada, seda rohkem ta neid võrgutas; sageli ei lahkunud nad kodunt enne, kui isa mööda läks. Kui ta muutis marsruuti kartusest, et keska poisid teda kivide või täiskustud jääkottidega loopima hakkavad, muutsid ka nemad marsruuti. Rongis luges isa tavaliselt oma müstikaraamatuid või keskendus ninaotsale, mis oli tõepoolest suur märklaud. Ja ta kandis alati kaasas tillukest, tikutoosisuurust sinist sõnaraamatut, et õppida iga päev üks uus sõna. Nädalavahetustel kontrollisin, kas ta teab sõnade ”analeptikum”, ”frekventatiiv”, ”polüandria” ja ”ordoviitsium” tähendust. Ta vaatas siis mulle otsa ja ütles: ”Ei või iial teada, millal sul võib vaja minna mõnd raskekaalusõna, et inglasele muljet avaldada.”
Alles Evat kohates leidis ta kellegi, kellega oma Hiina asju jagada, ja teda üllatas, et selline vastastikune huvi on võimalik.
Eeldasin, et nüüd, sellel laupäevaõhtul, saab isa jälle Evaga kokku. Ta andis mulle paberitüki aadressiga ning me läksime bussi peale, mis sõitis seekord minu arvates linnast välja maale. Kui me Chislehurstis maha läksime, oli õues pime ja jäine. Juhtisin isa algul ühes suunas ja siis teadja moega rääkides vastassuunas. Ta tahtis nii kangesti kohale jõuda, et ei virisenud tervelt kakskümmend minutit, aga lõpuks muutus mürgiseks.
”Kus me oleme, lollpea?”
”Ma ei tea.”
”Kasuta neid ajusid, mis sa minult pärinud oled, igavene lontrus!” ütles ta lõdisedes. ”Kuradi külm on ja me jääme hiljaks.”
”Oma süü, et sul külm on, isa,” ütlesin.
”Oma süü?”
See oli tõesti tema süü, sest jope all kandis isa midagi suure pidžaama laadset. Seljas oli tal pikk siidsärk, mille kaelust ääristasid tikitud draakonid. See kukkus ta rinnale ja lendles mitme kilomeetri jagu tema kõhu kohal, enne kui küündis põlvini. Selle all olid tal kotakad püksid ja sandaalid. Aga tõeline kuritegu, põhjus, miks seda peideti karvase jope alla, oli kuldse ja hõbedase mustriga karmiinpunane vest, mida ta särgi peal kandis. Kui ema oleks näinud teda niimoodi välja minemas, oleks ta politseisse helistanud. Jumal oli ju ikkagi riigiteenistuja, tal oli portfell ja vihmavari, ta poleks tohtinud käia ringi nagu kääbustoreadoor.
Chislehursti majadel olid triiphooned, suured tammed ja murukastjad; aiandus oli moodi tulnud. See avaldas meiesugustele inimestele nii suurt muljet, et kui meie pered pühapäevastel külaskäikudel tädi Jeani juurde neil tänavatel kõndisid, võtsime me seda alama keskklassi vastena teatrile. Ahhetasime ja ohhetasime, kujutledes, milline põli meil oleks, kui me seal elaksime, ja kuidas me sisustaksime maja ja looksime aias tingimused kriketimänguks, tenniseks, sulgpalliks ja lauatenniseks. Mäletan, kuidas ema vaatas kord etteheitvalt isale otsa, nagu öeldes: ”Mis mees sa oled, et sa mulle nii vähe annad, sellal kui teised mehed, Alanid ja Barryd ja Peterid ja Royd, võimaldavad oma naistele autosid, maju, keskkütet ja ehteid? Nemad vähemalt oskavad riiuleid üles panna või aeda parandada. Mida sina teha oskad?” Ja ema komistas auku, täpselt nii, nagu meie seda praegu tegime, sest teed jäeti meelega kividest ja aukudest kipra, et tavalised inimesed edasi-tagasi ei sõidaks.
Kui me lõpuks sissesõiduteed mööda üles krudistasime – peatudes, et Jumal saaks pöidlad kokku panna
