Äärelinna Buddha. Hanif Kureishi

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Äärelinna Buddha - Hanif Kureishi страница 6

Äärelinna Buddha - Hanif  Kureishi

Скачать книгу

ema ja mina kogunesime isa ümber, karjudes üksteisele vihjeid, isa aga proovis ilma sõbralikele sõnadele ülemineku kompromissita meile näidata, et katuserennid on lehtedest umbes, et too majapool on hakanud niiskeks minema, ja ta tahab, et Allie ja mina roniksime redeli otsa ja ajaksime asja korda, sellal kui ema redelit hoiab. Õhtulauas istudes sõime oma kaardutõmbunud loomalihakotlette, friikartuleid ja kalapulki täies vaikuses. Ükskord puhkes ema nutma ja lõi peopesaga vastu lauda. ”Mu elu on hirmus, hirmus!” karjatas ta. ”Kas siis keegi ei saa sellest aru?”

      Vaatasime talle hetkeks üllatunult otsa ja jätkasime siis söömist. Nagu tavaliselt pesi nõusid ema ja keegi ei aidanud teda. Pärast teejoomist läksime laiali nii kähku kui võimalik. Minu vend Amar, kes oli minust neli aastat noorem, nimetas rassitülide vältimiseks end Allieks. Ta heitis alati voodisse nii vara kui võimalik, võttes sinna kaasa moeajakirjad, nagu Vogue, Harper’s and Queen, ning muud euroopalikku, mis talle näppu juhtus. Voodis kandis ta tillukest punast siidpidžaamat, pehmet kodukuube, mille ta oli saanud odavalt väljamüügilt, ja oma juuksevõrku.

      ”Miks ei või inimene hea välja näha?” tavatses ta üles minnes öelda. Õhtuti läksin sageli parki, et istuda kusehaisuses saras ja suitsetada koos teiste poistega, kes olid kodunt minema pääsenud.

      Isal oli naiste ja meeste vahelisest tööjaotusest kindel ettekujutus. Mu mõlemad vanemad töötasid: ema oli saanud tööd peatänava kingapoes, et finantseerida Alliet, kes oli otsustanud saada balletitantsijaks ja pidi käima kallis erakoolis. Aga ema tegi kõik majapidamistööd ja keetis toitu. Lõunavaheajal käis ta poes ja valmistas igal õhtul einet. Pärast seda vaatas ta kuni poole üheteistkümneni televiisorit. Telekas oli ainus ala, kus talle kuulus absoluutne võim. Meie majas oli väljaütlemata seaduseks, et ema vaatas alati seda, mida tahtis; kui keegi meist tahtis midagi muud vaadata, polnud selleks mingit lootust. Ema lõi päeva viimase energiavaruga säärast viha-, enesehaletsus- ja heitumuslamenti, et keegi ei julgenud teda takistada. Ta oleks ”Steptoe ja poja”, ”Varjatud kaamera” ja ”Põgeniku” eest surma läinud.

      Kui telekast tulid ainult kordus- või poliitikasaated, meeldis emale joonistada. Tal oli hea käsi: ta oli käinud kunstikoolis. Ta oli joonistanud meid, meie päid, kolm tükki lehel, juba aastaid. Kolm isekat meest, nagu ta meid kutsus. Ta ütles, et talle pole mehed kunagi meeldinud, sest mehed on piinajad. Tema sõnul polnud mitte naised Auschwitzis gaasikraani keeranud. Ega Vietnami pommitanud. Tol isa vaikimisajal joonistas ta palju, pannes ploki toolitaha, oma kudumistöö, oma lapsepõlve sõjapäeviku (”Öösel oli õhuhäire”) ja Catherine Cooksoni romaanide juurde. Proovisin teda tihti sundida lugema korralikke raamatuid nagu ”Sume on öö” ja ”Dharma hulkurid”, aga ta ütles alati, et need on liiga väikse kirjaga.

      Ühel pärastlõunal, kui Suur Mossitamine oli kestnud juba paar päeva, tegin endale maapähklivõiga saia, panin Who ”Live at Leedsi” nõela all täie võimsusega mängima – et nautida Townshendi võimsaid akorde ”Summertime Bluesis” – ja avasin ema visandiploki. Teadsin, et leian sealt midagi. Sirvisin lehekülgi, kuni sattusin isa alastipildile.

      Isa kõrval seisis temast pisut pikem Eva, samuti alasti, täiuslik oma ühe suure rinnaga. Nad hoidsid teineteisel käest kinni nagu hirmunud lapsed ja vaatasid meid ilma edevuse ega ilustuseta, otsekui öeldes: ”Me olemegi täpselt sellised, need siin on meie kehad.” Nad nägid välja nagu John Lennon ja Yoko Ono. Kuidas võis ema nii erapooletu olla? Kust ta teadis, et nad on keppinud?

      Minu eest polnud ükski saladus kaitstud. Minu uurimistöö ei piirdunud emaga. Seetõttu ma teadsingi, et kuigi isa kopsud olid vait, said tema silmad head trenni. Kiikasin tema portfelli ja tõmbasin sealt välja Li Bo, Laozi ja Christmas Humphreysi raamatud.

      Teadsin, et kõige huvitavam asi ses majas võib juhtuda siis, kui isale heliseb telefon, pannes tema vaikuse proovile. Nii et kui see ühel hilisõhtul kell pool üksteist helises, kandsin hoolt, et jõuaksin selleni esimesena. Eva häält kuuldes sain aru, et ka mina olin kangesti igatsenud temast jälle kuulda.

      Ta ütles: ”Tere, mu armas ja ulakas poiss, kus su isa on? Miks sa pole mulle helistanud? Mida sa loed?”

      ”Mida sa soovitad, Eva?”

      ”Tule parem ise mind vaatama, ja ma täidan su pea purpurpunaste mõtetega.”

      ”Millal ma võin tulla?”

      ”Sul ei tarvitse isegi küsida – ilmu aga platsi.”

      Läksin isa järele, kes seisis juhtumisi pidžaamaväel magamistoa ukse taga. Ta kahmas telefonitoru. Ma ei suutnud uskuda, et ta kavatseb omaenese majas rääkima hakata.

      ”Halloo,” ütles ta karedalt, nagu poleks harjunud oma häält kasutama. ”Eva, nii hea on sinuga rääkida, mu armas. Aga mu hääl on kadunud. Ma kahtlustan mügaraid kõril. Kas ma võin sulle kontorist helistada?”

      Läksin oma tuppa, panin suure pruuni raadio mängima, ootasin, et see soojeneks, ja mõtlesin selle loo üle järele.

      Sel õhtul joonistas ema jälle.

      Teine asi, mis juhtus, asi, mille kaudu ma sain aru, et ”Jumal”, nagu ma nüüd isa kutsusin, sepitseb tõsiselt mingeid plaane, oli veider hääl, mida ma üles voodisse minnes tema toast kuulsin. Panin kõrva vastu ukse valget värvikatet. Jah, Jumal rääkis omaette, aga mitte endaga. Ta rääkis aeglaselt, sügavama häälega kui tavaliselt, nagu pöörduks rahva poole. Ta susistas s-i ja liialdas oma india aktsendiga. Ta oli aastaid püüdnud olla rohkem inglane, olla vähem naeruväärselt silmatorkav, ja nüüd lahmis ta seda labidatäite kaupa tagasi. Miks?

      Ühel laupäevahommikul paar nädalat hiljem kutsus isa mu oma tuppa ja ütles salapäraselt: ”Oled sa täna õhtul tulija?”

      ”Mis täna õhtul, Jumal?”

      ”Ma esinen,” ütles ta, suutmata vähendada uhkust oma hääles.

      ”Tõesti? Uuesti?”

      ”Jah, nad kutsusid mind. Publiku tungival soovil.”

      ”Tore. Kus see toimub?”

      ”Paik on salastatud.” Ta patsutas õnnelikult kõhtu. Just seda ta tahtiski praegu teha – esineda. ”Nad ootavad mind pikisilmi juba kogu Orpingtonis. Ma saan populaarsemaks kui Bob Hope. Aga ära emale midagi ütle. Ta ei mõista mu esinemisi sugugi, ega isegi mitte minu kadumisi. Oleme minejad?”

      ”Oleme küll, paps.”

      ”Väga hea. Valmista ette.”

      ”Mis asja?”

      Ta puudutas õrnalt käeseljaga mu nägu. ”Oled põnevil, mh?” Ma ei öelnud midagi. ”Sulle meeldib kogu see ringi sebimine.”

      ”Jaa,” ütlesin häbelikult.

      ”Ja mulle meeldib, et sa mul kaasas oled, poiss. Ma armastan sind väga. Me kasvame koos, me tõesti kasvame koos.”

      Tal oli õigus – ma ootasin tema teist esinemist. Mulle meeldis see kõik tõepoolest, aga ma pidin midagi tähtsat teada saama. Tahtsin näha, kas isa on šarlatan või on tema tegevuses midagigi ehtsat. Lõppude lõpuks oli ta ju Evale muljet avaldanud ja saavutanud siis midagi veelgi enamat – löönud Charlie pahviks. Tema võluvõim oli neile mõjunud ja ma olin talle pannud hüüdnimeks Jumal, kuid teatud mööndustega. Ta ei õigustanud seda nime veel täielikult. Ma tahtsin näha, kas isal on õilmitsema hakates teistele inimestele midagi pakkuda või osutub ta lihtsalt järjekordseks äärelinna ekstsentrikuks.

      TEINE

Скачать книгу