tekitatud veresauna. Complain liikus temast peaaegu märkamatult eemale: ta nägi Gwennyt üle raiesmiku lähenemas.
«Su isa?» küsis ta Gwennylt.
Gwenny viipas kergelt käega, viidates ei millelegi.
«Tead küll ronimädanikku,» vastas ta ilmetult. «Ta läheb Pikale Teekonnale enne, kui veel üks magamine-ärkamine möödas on.»
«Elu keskel elame surmas,» lausus Complain pühalikult. Bergass oli austatud mees.
«Ja Pikk Teekond on juba alanud,» vastas Gwenny, lõpetades Complaini eest tsitaadi Litaaniast. «Sinna pole midagi parata. Aga mu isa armastab mind ja sina lubasid mind jahile viia. Läheme kohe, Roy. Vii mind endaga koos poonikusse – palun.»
«Vaba liha maksab vähe, kuus pätsi kere kohta,» vastas mees. «See pole minemist väärt, Gwenny.»
«Ühe pätsi eest saab palju. Näiteks anuma mu isa pealuu jaoks.»
«See kuulub su kasuema kohustuste hulka.»
«Ma tahan koos sinuga jahile minna.»
Complain teadis küll, mida see toon Gwenny hääles tähendab. Ta keeras vihaselt kanna pealt ringi ning hakkas sõnagi lausumata eesmise barrikaadi poole liikuma, Gwenny järgnes talle rõhutatud tagasihoidlikkusega.
II
Jahilkäimine oli muutunud Gwenny kireks. Ühelgi naisel polnud lubatud üksinda hõimu territooriumilt lahkuda, jahilkäimine andis talle võimaluse pääseda Ahtriruumidest ning see tekitas tas elevust. Gwenny tapmisest osa ei võtnud, kuid ta hiilis rägastikus elavate loomade jälgedel nagu Complaini vari.
Vaatamata kodustatud loomade järjest kasvavale hulgale ja sellest tingitud metsikute loomade hinna langusele, polnud Ahtriruumide järjest suurenevate vajaduste rahuldamiseks piisavalt liha. Hõimu seisund oli pidevalt ebakindel; vanaisa Greene oli selle moodustanud vaid kaks põlvkonda tagasi, ning läheb veel aega, enne kui hõim end rahuldavalt majandada suudab. Tõepoolest, mõni tõsine õnnetus või tagasilöök võis hõimu purustada ja hõimu perekonnad teiste hõimude juurde saata.
Complain ja Gwenny astusid mõnda aega mööda võssakasvanud rada Ahtriruumide eesmise barrikaadi juures ning põikasid siis tihnikusse. Nad möödusid ühest või kahest kütist ning jäid üksi praksuvasse rägastikku. Complain astus ees kitsast tekitrepist üles, surudes, mitte murdes end läbi tihedate varte nii, et neist maha jääv rada oleks võimalikult vähe märgatav. Üleval jäid nad seisma, Gwenny piilus innukalt ja ärevalt üle Complaini õla.
Üksikud poonikud tungisid lühiajaliste energiliste sööstude kaupa valguse suunas, koondudes pea kohal kobarasse. Valgus tundus seetõttu haiglane, sobivam asjade ette kujutamiseks kui tegelikult nägemiseks. Sellele lisandusid veel kärbsed ja tillukeste mutukate pilved, mis triivisid lehestikus ringi nagu suits: nähtavus oli piiratud ning hallutsinatsioone tekitav. Kuid polnud kahtlustki, et üks õela pilgu ja kriitvalge laubaga mees seisis ja vaatas neid.
Mees oli neist kolm sammu eespool. Ta seisis valvsalt. Ta lai ülakeha oli paljas ning jalas olid vaid lühikesed püksid. Ta tundus vaatavat neist natuke vasakule. Kuid valgus oli nii ähmane, et mida rohkem pingutada, seda raskem oli milleski kindel olla, kui välja arvata see, et mees oli seal. Ja siis enam polnud.
«Oli see vaim?» sisistas Gwenny.
Neuropüstolit pihku libistades rühkis Complain edasi. Ta suutis end peaaegu veenda, et varjude muster oli talle vingerpussi mänginud, jälgija oli nii vaikselt kadunud. Praegu polnud temast järel ühtki märki peale maha trambitud võrsete seal, kus ta seisnud oli.
«Ärme lähme edasi,» sosistas Gwenny ärevalt. «Mõtle, kui see oli Vööriruumide mees – või väljasttulija.»
«Ära ole rumal,» vastas Complain. «Sa tead küll, et on olemas metsikuid mehi, kes on amokki jooksnud ning elavad nüüd üksinda rägastikus. Ta ei tee meile liiga. Kui ta oleks tahtnud meid lasta, oleks ta seda juba teinud.»
Sellele vaatamata Complain judises, kui mõtles, kuidas isegi praegu võis see hulkur neid läbi püssisilma vaadata või mingit muud moodi nende surma plaanida sama kindlalt ja nähtamatult, nagu ta oleks mõni haigus.
«Aga ta nägu oli nii valge,» vaidles Gwenny vastu.
Complain haaras kindlalt Gwenny käsivarrest ning talutas teda edasi. Mida rutem nad sellest kohast eemale saavad, seda parem.
Nad liikusid sigade jäljerada ületades üsna kiiresti edasi ning astusid siis külgkoridori. Seal Complain kükitas, toetas selja vastu seina ja käskis Gwennyl sama teha.
«Kuula ja vaata, ega meid ei jälitata,» käskis ta.
Poonikud vonklesid ja sahisesid ning lugematul hulgal putukaid uuristasid vaikust. Koos tekitasid nad lärmi, mis näis Complainile järjest kasvavat, kuni see tundus tal pea plahvatama panevat. Ja müra keskelt kostis hääl, mis ei oleks pidanud seal olema.
Ka Gwenny kuulis seda.
«Me hakkame teise hõimu lähedusse jõudma,» sosistas ta. «Selle käigu lõpus on üks.»
Hääl, mis nad kuulsid, oli vastuvaidlematult beebide nutt ja hüüded, mis kuulutas hõimu olemasolu ammu enne seda, kui jõuti nende barrikaadideni, isegi enne seda, kui hõimu oli lõhnast tunda. Vaid mõned ärkamised tagasi oli see ala olnud suur territoorium, mis tähendas, et hõim pidi olema tulnud mõnelt teiselt tasandilt ning lähenes aeglaselt Greene’i hõimu jahimaadele.
«Me teatame sellest, kui tagasi jõuame,» lausus Complain ja juhatas Gwennyt teises suunas.
Complain liikus kiiresti, lugedes pöördeid, et mitte ära eksida. Kui neist vasakule ilmus madal võlvkäik, läbisid nad selle ning avastasid sea jäljed. Seda ala tunti Ahtritrepi nime all, kus suur mägi viis alla madalamatele tasanditele. Ahtritrepi mademe tagant kostis kukkumishelisid, millele järgnes eksimatult huilgamist. Siga!
Complain andis Gwennyle käega märku jääda sinna, kus ta oli, mäe tippu, ning alustas laskumist, vibu nobedalt õlalt libistades ja noolt paika sättides. Kütiveri temas kees ning ta liikus nagu vaim, unustanud kõik mured. Gwenny saatis talle märkamatult julgustava pilgu.
Madalama tasandi poonikud, mis said ometi kord piisavalt ruumi, et võimalikult pikaks sirguda, olid võrsunud peenikesteks, pea kohal kaardunud puudeks. Complain lipsas mademe servale ja piilus läbi kõrgete poonikute. Seal all liikus rahulolevalt tuhnides mingi loom; pesakonda Complain ei näinud, kuigi oli kuulnud väikesi loomi meenutavaid huilgeid.
Ümbritsevasse rägastikku takerdudes laskus ta servalt ettevaatlikult alla, tundes hetkeks kahetsusesööstu elu pärast, mida võtmas oli. Sea elu! Ta lämmatas kahetsuse kohe; Õpetus ei kiitnud «pehmust» heaks.
Emise kõrval oli kolm põrsast. Kaks olid mustad ja üks pruun: haardevõimeliste kärssade ja kulbikujuliste lõugadega, hunte meenutavad, karvased, pikkade jalgadega olendid. Emis keeras vastutulelikult külje laskevalmis noole suunas. Ta tõstis kahtlustavalt pea ja puuris oma väikeste silmade pilgu ümbritsevate noorte puude vahelt läbi.
«Roy! Roy! Appi…»
Ülevalt kostis verd tarretama panev karjatus: see oli Gwenny hääl, hirmust läbilõikav.
Seapere pani kohe plehku, joostes raginal kiirelt läbi poonikuvarte, pojad kindlameelselt emaga sammu pidamas. Nende tekitatud
