rituaalist kurnatud. «Ta veel tapab end ühel päeval seda tehes,» lausus Complain iseendale. See mõte andis talle veidi sooja.
«Nüüd tuleb su karistus seaduse järgi paika panna,» ütles vana mees kähiseval häälel. Ta heitis ruumis abitult pilke siiasinna.
«Gwenny ei olnud hõimu jaoks hea naine, vaatamata tema hiilgavale isale,» lausus Complain huuli niisutades. «Ta ei suutnud lapsi ilmale tuua, härra leitnant. Meil oli üks tütar, kes suri enne rinnast võõrutamist. Tal polnud võimalik enam rohkem lapsi saada, härra leitnant – preester Marapper ütles nii.»
«Marapper on lollpea!» hüüatas Zilliac.
«Sinu Gwenny oli hea figuuriga tütarlaps,» lausus Patcht. «Kenade kehavormidega. Üsnagi magatatav tütarlaps.»
«Sa tead, mida seadused ette näevad, noormees,» sõnas leitnant. «Mu vanaisa sõnastas need, kui hõimu moodustas. Need on tähtsuselt Õpetuse järel teisel kohal meie… meie eludes. Mis lärm see küll väljas on? Jah, ta oli suur mees, minu vanaisa. Ma mäletan, et päeval, kui ta suri, saatis ta minu järele…»
Hirmunäärmed töötasid Complainis endiselt hoolega, kuid ootamatus kaugenemishetkes nägi ta neid nelja, igaüks neist järgimas omaenda olemise tabamatut rada, olles teadlik teistest vaid kui omaenese hirmu tõlgendusest või ilmingust. Nad olid isoleeritud ja iga mehe käsi oli tõstetud oma naabri vastu.
«Mis karistuseks saab?» urahtas Zilliac, katkestades leitnandi meenutused.
«Oh, noh, las ma mõtlen. See, et kaotasid oma naise, on sulle juba karistus, Complain. Praegusel hetkel ei ole sulle ühtki vaba naist. Mis kära see küll väljast kostab?»
«Teda tuleb karistada või muidu jääb mulje, et sa ei saa enam asjadega hakkama,» lausus Patcht oskuslikult.
«Oh, jah, seda küll; ma kavatsesingi teda karistada. Sinu ettepanek polnud vajalik, Patcht. Kütt – ee, hm, Complain, sa saad järgmise kuue ärkamise jooksul enne magamaminekut kuus piitsahoopi, mille annab valvurite kapten. Väga hea. Võid minna. Ja, Zilliac, issa päralt, mine ja vaata, miks nad lärmavad.»
Nii avastas Complain end taas väljast. Lärm ja värvid tervitasid teda. Kõik tundusid kohal olevat, tantsimas meeletult rõõmuorgias. Tavaliselt oleks ta ise ka sellesse sukeldunud, olles sama innukas nagu iga teinegi elu rõhuvat rutiini ült heitma; kuid oma praeguses tujus hiilis ta ringi ümber rahvasumma, vältides nende pilku.
Siiski ei kiirustanud ta oma tuppa. (Nüüd kolitakse ta sealt välja: üksikutel meestel ei olnud isiklikku tuba.) Ta viivitas arglikult rõõmupeo juures, meel eesootavast karistusest raske, sellal kui kirev tants temast mööda keerutas. Mitmed rühmad, põhigrupist eemale hargnenud, tantsisid ekstaatiliselt keelpillihelide järgi. Lärm oli lakkamatu ja tantsijate pööraste liigutuste pärast – pead nõksumas, sõrmed tõmblemas – oleks mõni pealtvaataja võinud muretsema hakata. Kuid oli vähe neid, kes osa ei võtnud. Pikka kasvu sünge doktor Lindsey oli üks; Fermour teine – nemad olid keerutamiseks liiga aeglased; lisaks Wantage, kes pööras oma vigastatud näo rahvatungist eemale; ning Avalik Piitsutaja niisamuti. Viimasel oli vaja kellaaegadest kinni pidada ning ta ilmus täpselt õigel ajal valvurite eskordiga Complaini ette. Complainil tõmmati hoolimatult selg paljaks ning esimene osa karistusest viidi täide.
Tavaliselt jälgis neid sündmusi silmademeri. Kuid seekord oli midagi paremat teoksil: Complain kannatas peaaegu privaatsuses. Homme võib ta suuremat tähelepanu oodata.
Särki haavadele tõmmates läks ta haigena oma tuppa. Ta sisenes ja leidis preester Marapperi ennast ootamas.
III
Preester Henry Marapper oli kogukas mees. Ta kükitas kannatlikult, suur kõht võbisemas. See asend polnud tema kohta ebatavaline, kuid sellisel hilisel ajal külastamine oli. Complain seisis kangelt kükitava kuju ette, oodates tervitust või selgitust; kumbagi ei tulnud ja ta oli sunnitud midagi esimesena ütlema. Uhkus lämmatas kõik peale urahtuse. Selle peale tõstis Marapper kasimatu käpa.
«Su ego avardugu, mu poeg.»
«Sinu arvelt, isa.»
«Ja rahutuse arvelt mu alateadvuses,» lõpetas preester pühalikult, tehes tavapärast raevukummardust, vaevumata vahepeal püsti tõusma.
«Mind on piitsutatud, isa,» lausus Complain raskelt, valades kannust tassitäie kollakat vett; ta jõi ning kasutas ülejäänut juuste silumiseks.
«Nii ma kuulsin, Roy, nii ma kuulsin. Ma oletan, et alandus rahustas su meeli?»
«Märkimisväärse lõivuga mu seljale, jah.»
Complain hakkas aeglaselt särki üle õlgade tõmbama ning võpatas veidi. Valu, mis tekkis, kui riidekiud haavadest välja sikutati, oli peaaegu meeldiv. Järgmise magamise-ärkamise ajal on see hullem. Viimaks heitis ta verise riide põrandale ja sülitas sinna peale. Nähes, kui ükskõikselt oli preester ta heitlust pealt vaadanud, hakkas ta ärrituma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
