neuropüstoli ja sööstis Ahtritrepi nõlvast üles. Kuid mäest üles kulgev rägastik ei ole jooksmiseks sobiv pinnas. Kui ta üles jõudis, oli Gwenny kadunud.
Vasakult kostis kukkumise heli ja ta jooksis sinnapoole. Ta jooksis küürakil, muutes ennast võimalikult väikeseks sihtmärgiks, ning jõudis näha, kuidas kaks habemes meest Gwennyt minema tassisid. Gwenny ei rabelenud; ilmselt oli meelemärkuseta.
Kolmas mees, keda Complain ei näinud, oli see, kes ta peaaegu manalasse saatis. Too oli oma kahest kaaslasest maha jäänud ja astunud tagasi rägastikku, et nende minekut turvata. Nüüd saatis ta koridoris teele vihiseva noole. See vuhises Complaini kõrvast mööda. Ta viskas instinktiivselt pikali, vältides teist noolt, ning roomas ruttu mööda teed tagasi. Kui oled surnud, ei aita see kedagi.
Nüüd jäi kõik vaikseks, kostis vaid tavapärast taimede hullumeelse kasvamise sahinat. Elus olemine ei aidanud samuti kedagi. Tõsiasjad jõudsid talle ükshaaval kohale ja siis kõik korraga. Ta oli kaotanud sead; ta oli kaotanud Gwenny; ta peab nõukoguga silmitsi seisma ja neile aru andma, miks oli neil nüüd üks naine vähem. Šokk varjutas hetkeks ilmselget tõsiasja: ta oli kaotanud Gwenny. Complain ei armastanud teda, sageli ta vihkas tütarlast; kuid Gwenny oli tema oma, tal oli teda vaja.
Viha tõusis lohutavalt ta meeltesse, uputades teised tunded. Viha! See oli palsam, mida Õpetus pakkus. Kiskudes üles peotäite kaupa juurestikuga seotud pinnast, pildus ta seda endast eemale, väänutades nägu, õhutades viha, ajades seda vahule nagu kausi sees tainast. Meeletu, meeletu, meeletu… ta heitis end maha, pekstes vandudes ja vääneldes pinnast. Kuid alati vaikselt.
Viimaks raevuhoog rauges ja jättis ta seest tühjaks. Pikka aega Complain lihtsalt istus, pea kätel, aju uhutud tühjaks nagu mudalaviini järel. Nüüd polnud teha muud, kui tõusta püsti ja minna tagasi Ahtriruumidesse. Ta pidi aru andma. Ta peas keerlesid väsinud mõtted.
Ma võiksin siin igavesti istuda. Õhuvool nii õrn, iialgi temperatuuri muutmata, valgus vaid harva kustunud. Poonikud mu ümber tõusmas ja langemas, kõdunemas. Minuga ei juhtuks muud halba kui vaid surm…
Ainult siis, kui jään ellu, saan otsida seda, mille järele igatsen, suurt miskit. Midagi, mida endale lapsena lubasin. Võib-olla nüüd ei leia ma seda kunagi või oleks Gwenny selle minu jaoks leidnud… ei, ta poleks seda teha saanud: tema oli selle aseaine, tunnista seda. Võib-olla pole seda olemas. Aga kui millelgi nii suurel on mitteolemine, siis juba iseenesest see on olemine. Auk. Müür. Nagu preester ütleb, on juhtunud õnnetus.
Ma suudan midagi peaaegu ette kujutada. See on suur. Suur nagu… ei saa olla olemas midagi suuremat kui maailm, sest siis see olekski maailm. Maailm, laev, maa, planeet… teiste inimeste teooriad pole minu mure: teooriad ei lahenda midagi. Tühipaljad õnnetud pominad, mõminad, nurinad.
Tõuse püsti, sa nõrk lollpea.
Ta ajas end püsti. Kuigi polnud mingit põhjust Ahtriruumidesse naasta, polnud ka mingit põhjust siin istuda. Tõenäoliselt viivitas tema tagasipöördumist teadmine ükskõiksusest, mida Ahtriruumides harrastati: ohjatud pilgu kõrvale pööramine, muie Gwenny tõenäolise saatuse peale, karistus tema kaotuse eest. Complain suundus aeglaselt läbi rägastiku tagasi Ahtriruumidesse.
Complain vilistas enne, kui barrikaadi ette lagedale väljale astus, tema isik tehti kindlaks ja ta sisenes Ahtriruumidesse. Tema lühikese äraoleku jooksul oli toimunud rabav muutus; isegi oma tuimas olekus ei jäänud tal see märkamata.
Seda, et Greene’i hõimus oli riideid napilt saada, näitas selgelt riiete lai varieeruvus. Polnud kaht inimest, kes oleks ühtmoodi riides olnud, seda pigem vajadusest kui omast valikust, individuaalsust ei toetatud. Riideid kanti hõimus mitte nii väga keha soojas hoidmiseks, vaid et olla nagu kahe näoga Janus: tagasihoidlikkuse valvur ning uhkeldamise käsilane; ja sotsiaalse seisuse näitamiseks. Ainult eliit, valvurid, kütid ja inimesed nagu hindaja said tavaliselt midagi vormilaadset kokku. Ülejäänud ajasid läbi erinevate kangaste ja nahkadega.
Kuid nüüd olid vanad riideräbalad säravad nagu uued. Kõige madalamast seisusest töölised kepsutasid ringi lõõmavate roheliste kaltsudega!
«Mis kurat siin toimub, Butch?» küsis Complain mööduvalt mehelt.
«Su ego avardugu, sõber. Valvurid leidsid värvide tagavara. Mine ja lase enda riideid ka leotada! Varsti läheb peoks.»
Eespool kogunes rahvahulk, kes omavahel elevalt lobisesid. Piki tekki oli seatud rida pliite; nende peal podisesid nagu nõiakatlad kõige suuremad anumad, mis saada olid. Kollane, tulipunane, roosa, kahvatulilla, must, meresinine, taevasinine, roheline ja vaskne vedelik kees, mullitas ja auras eraldi pottides ning nende ümber keerlesid inimesed, pistes ühe rõiva sinna, teise tänna. Läbi tiheda auru kõlasid nende ebatavaliselt elavad kriisked.
See polnud värvide ainus kasutusviis. Kui oli otsustatud, et nõukogul pole värviga midagi peale hakata, olid valvurid värvikotid välja visanud ning neid võisid võtta kõik, kes tahtsid. Paljud kotid olid lahti lõigatud ja nende sisu vastu seinu või põrandat visatud. Nüüd oli terve küla kaunistatud eredate ümmarguste laikude, kriipsude või lehvikutega.
Tants oli alanud. Veel märgades riietes naised ja mehed võtsid kätest kinni ning alustasid lagedatel platsidel keerutamist, jättes enda järele vikerkaari, mis pruunideks lompideks kokku voolasid. Üks kütt hüppas kasti otsa ning hakkas laulma. Kollases rüüs naine hüppas tema juurde ning plaksutas käsi. Veel keegi kõristas tamburiini. Veel ja veel inimesi ühinesid rüsinal, lauldes, katelde ümber ringi trampides, liikudes üles tekile ning pööreldes hingetult, kuid rõõmsalt ringi. Nad olid värvist joobunud: suurem osa neist oli varem vaevu vaid mõnda näinud.
Nüüd ühinesid nendega ka käsitöömeistrid ja mõned valvurid, alguses küll reserveeritult, suutmata vastu panna tantsijaid vallutanud elevusele. Inimesi voolas kohale põlluruumidest, hiilis sisse erinevatelt barrikaadidelt, soovides innukalt lõbust osa saada.
Complain silmitses seda kõike süngelt, pööras kanna pealt ringi ja läks ohvitserkonna ette aru andma.
Ohvitser kuulas ta juttu vaikides ning käsutas ta järsult leitnant Greene’i enda juurde.
Naise kaotamine võis olla väga tõsine asi. Greene’i hõim koosnes umbes üheksasajast hingest, kellest pea pool olid alaealised ja ainult sada kolmkümmend olid naised. Ahtriruumides olid naised kõige sagedasemaks kahevõitluste põhjuseks.
Ta saadeti leitnandi ette. Vana mees istus iidse laua taga, kummalgi pool valvurid, heites valvsa pilgu puhmas kulmude alt. Ilma vähimagi liigutuse või märgita andis leitnant edasi rahulolematust.
«Teie ego avardugu,» alustas Complain aupaklikult.
«Sinu arvelt,» tuli tavapärane vastus. Ja seejärel leitnant urahtas: «Kuidas õnnestus sul oma naine kaotada, Kütt Roy Complain?»
Complain selgitas katkendlikult, kuidas Gwenny oli Ahtritrepil kinni püütud. «See võis olla Vööriruumide rahva töö,» pakkus ta.
«Ära hakka seda tondijuttu siin rääkima,» haugatas Zilliac, üks Greene’i saatja. «Me oleme varemgi superrassidest jutte kuulnud ega usu neid. Greene’i hõim on kõige haldaja siinpool Ummikteid.»
Sellal kui Complain oma lugu jutustas, muutus leitnant järjest vihasemaks. Ta jäsemed hakkasid värisema; silmad täitusid pisaratega; suu väändus, kuni lõug sädeles ilast; ninasõõrmed täitusid limaga. Laud hakkas leitnandi raevuga ühes rütmis liikuma. Ta urises end kiigutades ning ta pulstis valgete karvade all muutus nahk kahvatult kastanpruuniks. Ehmunud Complain oli sunnitud tunnistama, et see oli hiilgav
