mille enda kaitsmiseks tõstis. Veel üks noahoop oleks talle lõpu peale teinud. Aga Lisal, kes kisendas valust ning oli verekaotusest uimane, õnnestus kuidagimoodi Leibmanil jalast kinni haarata. Mees kukkus. Nuga libises eemale. Lisa haaras selle ja suskas pidemeni Leibmanile kõhtu. Stephen Leibman jooksis tema kõrval põrandal lamades verest tühjaks.
Üksikasjad. Need tulevad õige lobedalt, kuni nad sind ennast ei puuduta.
Olin seitsmeaastane, kui see juhtus. See on mu esimene mälestus korrast, kui tõesti midagi uudistes tähele panin. Ma ei saanud sinna midagi parata, sest mu ema seisis telekakapi ees, käsi suul, ja kordas neidsamu kaht sõna. Püha jumal! Püha jumal!
See, mida ma telekast nägin, hirmutas mind, ajas segadusse ja häiris. Nutvad pealtvaatajad. Presentkattega kanderaamide rodu, mis risti-rästi üle ukse kinnitatud kollase politseilindi alt läbi libistati. Verelarakas, Indiana lume taustal erk. Sel hetkel ma taipasin, et võivad juhtuda ka halvad asjad, et maailmas on olemas kurjus.
Kui ma nutma puhkesin, võttis isa mu sülle ja kandis kööki. Sellal kui mu pisarad soolaks kuivasid, ladus ta lauale hulga kausse ning täitis need jahu, suhkru, või ja munadega. Ta andis mulle lusika ja laskis kõik kokku segada. Mu esimene küpsetamistund.
On olemas selline asi nagu liigne magusus, Quincy, ütles isa mulle. Seda teavad kõik parimad pagarid. Midagi peab vastukaaluks olema. Midagi kanget. Või mõru. Või haput. Mõru šokolaad. Kardemon ja kaneel. Sidrun ja laim. Need tungivad suhkrust läbi, taltsutavad seda just nii palju, et magusat maiku tundes oskad sa seda sellevõrra rohkem hinnata.
Praegu tunnen ma suus ainult kuiva hapukust. Kühveldan tee sisse veel suhkrut ja kulistan tassi tühjaks. Sellest pole abi. Suhkrulaks üksnes neutraliseerib Xanaxi, mis hakkab lõpuks ometi tasapisi oma võluväge levitama. Need kaks põrkuvad mu sees, muudavad mind närviliseks.
„Millal see juhtus?” küsin ma Coopilt, kui esmane ehmatus on tasakesi hõõguvaks umbusuks kahanenud. „Kuidas see juhtus?”
„Eile öösel. Muncie politsei avastas tema surnukeha kesköö paiku. Ta oli end ära tapnud.”
„Püha jumal!”
Ütlen seda küllalt valjusti, et kõrvallauas istuva lapsehoidjast teisiku tähelepanu äratada. Ta tõstab pilgu oma iPhone’ilt, pea kokkerspanjeli kombel küljele kallutatud.
„Enesetapp?” küsin ma, sõna keelel kibe. „Ma arvasin, et ta on õnnelik. Tähendab, ta näis õnnelik.”
Lisa hääl kajab endiselt mu peas.
Sa ei saa juhtunut muuta. Sina saad valida vaid seda, mismoodi sa olukorraga toime tuled.
„Praegu oodatakse toksikoloogiaaruannet, et näha, kas ta oli joonud või uimasteid tarbinud,” ütleb Coop.
„Nii et see võis ka õnnetus olla?”
„Polnud see mingi õnnetus. Tema randmed olid läbi lõigatud.”
Mu süda jääb korraks seisma. Panen tähele tühjusehetke, kus peaks olema pulsilöök. Sellesse vaakumisse voolab kurbus, täites mind nii kiiresti, et mul hakkab pea ringi käima.
„Ma tahan kuulda üksikasju,” ütlen ma.
„Ei sa taha,” vastab Coop. „Sellest ei muutuks midagi.”
„See on info. Ikka parem kui mitte midagi.”
Coop vahib oma kohvisse, nagu uuriks selle porikarva pinnalt oma peegelpilti. Lõpuks ütleb ta: „Mina tean niipalju: Lisa helistas öösel kell kolmveerand kaksteist hädaabinumbrile, olles ilmselt oma teos kahtlema hakanud.”
„Mida ta ütles?”
„Mitte midagi. Ta katkestas otsekohe kõne. Dispetšer tuvastas numbri ja saatis tema majja paar mundrikandjat. Uks polnud lukus ja nii läksid need kaks sisse. Siis nad ta leidsidki. Lisa oli vannis. Tema telefon oli tema juures vees. Oli tal arvatavasti käest libisenud.”
Coop vaatab aknast välja. On näha, et ta on väsinud. Ja kahtlemata mures, et mina võin ka ühel päeval midagi sarnast üritada. Aga see mõte pole mulle kordagi pähe tulnud, isegi siis mitte, kui olin jälle haiglas tagasi ja mind sondi kaudu toideti. Küünitan üle laua, sihikul Coopi käed. Ta tõmbab need eemale enne, kui jõuan neist kinni haarata.
„Millal sa sellest kuulsid?” küsin ma.
„Paar tundi tagasi. Üks tuttav Indiana politseist helistas. Me peame sidet.”
Mul pole tarvis küsida, kust Coop Indiana politseinikke tunneb. Veresauna üleelanud pole ainsad, kes tugisüsteemi vajavad.
„Ta arvas, et oleks mõttekas sind hoiatada,” jätkab Coop. „Selleks puhuks, kui juhtunu avalikuks tuleb.”
Ajakirjandus. Muidugi. Mulle meeldib kujutleda neid iginäljaste raisakotkastena, libedad soolikad nokkade vahel tilkumas.
„Ma ei kavatse nendega rääkida.”
Taas ei jää see kuulmata lapsehoidjal, kes tõstab pea, silmad vidukil. Vahin vastu, kuni ta oma iPhone’i lauale asetab ja teeb näo, nagu tegeleks tema hoolde usaldatud mudilasega.
„Sa ei peagi,” lausub Coop. „Aga sa võiksid mõelda vähemasti kaastundeavaldusele. Need kõmulehtede tüübid peavad sulle jahti nagu hagijad. Sama hästi võib neile ju kondi ette visata, enne kui nad selleks võimaluse saavad.”
„Miks ma pean midagi ütlema?”
„Sa tead, miks,” vastab Coop.
„Miks ei võiks Samantha seda teha?”
„Sest tema on endiselt vaateväljast kadunud. Kahtlen, kas tal on plaanis pärast kõiki neid aastaid peidust välja tulla.”
„Veab tal.”
„Nii et jääd ainult sina,” ütleb Coop. „Sellepärast tahtsingi tulla ja sulle neid uudiseid isiklikult rääkida. Nõndaks, ma tean, et ma ei saa sundida sind tegema midagi, mida sa teha ei taha, aga ajakirjanikega sõbralikumaid suhteid luua pole sugugi paha mõte. Nüüd, kui Lisa on surnud ja Samantha kadunud, pole neil peale sinu kedagi.”
Pistan käe kotti ja haaran oma telefoni. See on vait olnud. Mitte ühtki uut kõnet. Mitte ühtki sõnumit. Mitte midagi peale mõnekümne töömeili, mida mul polnud täna hommikul aega lugeda. Lülitan telefoni välja – ajutine abinõu. Ajakirjanikud nuhivad mu asukoha nagunii välja. Ses mõttes on Coopil õigus. Nad üritavad iga hinna eest saada kommentaari ainsalt kättesaadavalt Viimaselt Tüdrukult.
Lõppude lõpuks me oleme ju nende loodud.
Filmifriikide keeles tähendab Viimane Tüdruk õudusfilmi lõpus viimasena ellu jäänud naisterahvast. Vähemalt nii on mulle räägitud. Õudusfilme ei meeldinud mulle vaadata isegi enne Männimajakeses juhtunut, põhjuseks võltsveri, kumminoad ja tegelased, kes võtsid vastu nii rumalaid otsuseid, et mõtlesin süüdlaslikult, et on surma ära teeninud.
Aga see, mis meiega juhtus, polnud film. See oli päris elu. Meie elu. Veri polnud võlts. Noad olid terasest ja luupainajalikult teravad. Ja need, kes surid, polnud seda kindlasti ära teeninud.
Aga kuidagimoodi kisendasime meie valjemini, jooksime kiiremini, võitlesime ägedamalt.
