mind haiglast koju lubati, tuli kõne Oprah’lt. Üks tema produtsente helistas täiesti lambist ja ütles, et naine tahab meid oma saatesse. Lisat, mind ja isegi Samantha Boydi. Kolm Viimast Tüdrukut saaksid lõpuks kokku. Lisa loomulikult nõustus. Samantha samuti, mis oli üllatav, arvestades, kuidas ta juba toona oma kadumistrikki kasutas. Erinevalt Lisast ei püüdnud tema pärast Männimajakest minuga kordagi ühendust võtta. Ta jäi sama tabamatuks kui mu mälestused.
Ka mina ütlesin jah, ehkki mõtegi koduperenaistest koosneva ja kaastundlikult keelt naksutava publiku ees istumisest tekitas minus peaaegu tahtmise jälle anoreksia küülikuauku sukelduda. Aga ma tahtsin teiste Viimaste Tüdrukutega silmast silma kohtuda. Eriti Samanthaga. Selle aja peale olin ma valmis tutvuma alternatiiviga Lisa kõikehõlmavale avatusele.
Seda võimalust ma ei saanudki.
Sel hommikul, kui pidime emaga Chicagosse lendama, avastasin ma end ühtäkki ema hiljuti remonditud köögis seismast. Ruum oli täiesti segi pekstud – põrand oli täis katkiseid taldrikuid, avatud külmikust tilkus apelsinimahla, tööpinnad olid nagu munakoorte, jahuplönnide ja vanilliekstrakti õlilaikude tühermaad. Kogu selle prügi keskel istus mu ema ja nuttis oma tütre pärast, kes oli küll tema juures, aga ometi pöördumatult kadunud.
Miks, Quincy? oigas ta. Miks sa pidid nii tegema?
Loomulikult olin mina see, kes oli köögi ära lagastanud nagu mõni hoolimatu murdvaras. Teadsin seda kohe, kui segadust nägin. Selles hävingus oli loogikat. See oli nii minulik. Ometi ei mäletanud ma, et oleksin seda teinud. Köögi laastamisele kulunud teadmata minutid olid minu jaoks sama tühjad nagu too tund Männimajakeses.
Ma ei mõelnud nii teha, ütlesin ma. Ausõna, ma ei tea, kuidas see juhtus.
Ema tegi näo, et usub mind. Ta tõusis, pühkis põsed kuivaks ja seadis juuksed ettevaatlikult korda. Ometi reetis tema silmis peegelduv sünge närvilisus ta tegelikke tundeid. Taipasin, et tal on minu ees hirm.
Kuni ma kööki koristasin, helistas ema Oprah’ inimestele ja ütles kokkusaamise ära. Kuna tingimuseks oli, et kas meie kõik või ei midagi, tõmbas see otsus tervele üritusele kriipsu peale. Ei mingit Viimaste Tüdrukute telekohtumist.
Hiljem samal päeval viis ema mu arsti juurde, kes põhimõtteliselt kirjutas mulle välja kogu eluks piisava varu Xanaxit. Mu ema kibeles nii kangesti mind rohtude peale panema, et olin sunnitud võtma ühe sealsamas apteegiparklas, loputades selle alla autos leiduva ainsa joogiga – pudelitäie leige viinamarjalimonaadiga.
Nüüd aitab, teatas ema. Ei mingit mälukaotust enam. Ei mingeid raevuhooge. Ei mingit ohvrimängimist. Sa võtad neid tablette ja oled nor maalne, Quincy. Nii peavad asjad käima.
Olin nõus. Ma ei tahtnud oma lõpetamisele reporterite väge. Ma ei tahtnud kirjutada raamatut ega anda rohkem intervjuusid ega tunnistada, et mu armid kirvendasid endiselt, kui vähegi äikest tuli. Ma ei tahtnud olla üks nendest tüdrukutest, kes on tragöödiaga ühte kammitsetud ja keda seostatakse igavesti oma elu absoluutselt kõige hirmsama hetkega.
Tollest esimesest Xanaxist ikka veel uimane, helistasin ma Lisale ja ütlesin talle, et ei kavatse rohkem intervjuusid anda. Mulle aitas alatiseks ohvriks olemisest.
Ma pole mingi Viimane Tüdruk, ütlesin ma talle.
Lisa hääletoon oli kannatlik nagu ikka, mis ajas mind tigedaks. Aga kes sa siis oled, Quincy?
Normaalne.
Selliste tüdrukute jaoks nagu sina, mina ja Samantha pole normaalsust olemas, ütles ta. Aga ma mõistan, miks sa tahad üritada.
Lisa soovis mulle kõike head. Ta ütles, et on minu jaoks olemas, kui peaksin teda kunagi vajama. Rohkem ei vestelnud me kordagi.
Nüüd vahin ma raamatukaanelt vastu vaatavat nägu. See on Lisast kena pilt. Ilmselgelt retušeeritud, aga mitte nõmedalt. Sõbralikud silmad. Väike nina. Lõug võib-olla pisut liiga suur ja laup tibake liiga kõrge. Mitte klassikaline kaunitar, aga kena.
Sellel pildil ta ei naerata. See pole niisugune raamat, mis eeldaks naeratust. Tema huuled on täpselt õigel moel kokku surutud. Mitte liiga lõbusalt. Mitte liiga rangelt. Ideaalne tasakaal tõsiduse ja enesega rahulolu vahel. Kujutlen Lisat seda ilmet peegli ees harjutamas.
See mõte teeb mind kurvaks.
Siis mõtlen ma, mismoodi ta vannis kössitas, nuga käes. Veel hullem mõte.
Nuga.
See jääb mulle veel segasemaks kui enesetapp ise. Igasugu paska juhtub. Elu on nõme. Vahel ei tule inimesed sellega toime ja otsustavad lahkuda. Olgu see nii kurb kui tahes, seda juhtub kogu aeg. Isegi selliste inimestega nagu Lisa.
Aga ta kasutas nuga. Mitte purgitäit tablette, mis olnuks viinaga alla loputatud. (Minu esimene eelistus, kui asjad peaksid kunagi niikaugele jõudma.) Ega vingugaasi pehmet surmavat embust. (Valik number kaks.) Lisa otsustas lõpetada oma elu sellesama asjaga, mis oleks ta aastakümneid tagasi peaaegu surnuks torganud. Ta vedas noateraga tahtlikult üle oma randmete, vaatas, et lõikaks küllalt sügavalt, lõpetaks selle, mida Stephen Leibman alustas.
Juurdlen tahes-tahtmata, mis oleks juhtunud, kui me Lisaga oleksime suhtlema jäänud. Võib-olla oleksime lõpuks silmast silma kohtunud. Võib-olla oleksid meist saanud sõbrad.
Võib-olla oleksin ma saanud ta päästa.
Sean sammud tagasi kööki ja teen lahti läpaka, mida kasutan peamiselt blogi värgi jaoks. Pärast Lisa Milneri kiiret guugeldamist näen, et uudised tema surmast pole veel internetti jõudnud. Peagi juhtub see aga paratamatult. Teadmata on aga see, kui palju uudise mõju minu enda elus tunda annab.
Mõni klõps hiljem olen ma Facebookis, selles magedas laikide, linkide ja jubeda grammatika soos. Mina isiklikult sotsiaalmeediat ei kasuta. Ei mingit Twitterit. Ei mingit Instagrami. Aastaid tagasi oli mul isiklik Facebooki konto, aga ma sulgesin selle pärast liiga rohkeid haletsusjälgijaid ja sõbrakutseid Viimase Tüdruku fetišiga võõrastelt. Aga mu veebilehe oma on mul veel olemas. Vajalik pahe. Selle kaudu pääsen ma kergesti ligi Lisa Facebooki lehele. Lõppude lõpuks oli ta ju Quincy maiuspalade jälgija.
Lisa leheküljest on saanud virtuaalne mälestussein täis kaastundesõnumeid, mida ta eales lugeda ei saa. Loen kümneid sõnumeid, enamik neist üldised, aga südamest tulnud.
Me jääme sind igatsema, Lisa Pisa! XOXO
Ma ei unusta iialgi su ilusat naeratust ega su imelist hinge.
Puhka rahus, Lisa!
Kõige liigutavam sõnum on pärit ühelt hirvesilmselt pruunide juustega tüdrukult, kelle nimi on Jade.
See, et sa said üle oma elu kõige hirmsamast hetkest, innustas mind üle saama kõige hirmsamast hetkest enda elus. Sa innustad mind ka edaspidi, Lisa. Nüüd, kui sa oled taevas inglite juures, valva meie üle, kes me kõik veel siin all oleme.
Leian nende piltide hulgast, mida Lisa aastate jooksul oma seinale postitas, pildi Jade’ist. See on kolm kuud vana ja nad poseerivad sellel põsk põse vastas kohas, mis paistab olevat lõbustuspark. Tagaplaanil jooksevad risti-rästi Ameerika mägede puidust tugitalad. Lisa süles laiutab tohutu kaisukaru.
Nende naeratused on ehtsad, selles pole mingit kahtlust. Niisugust rõõmu juba ei teeskle. Taevas teab, et olen seda üritanud. Ometi ümbritseb neid mõlemat kaotuse aura. Seda
