on õigus. Ja minu valik on” – Janelle haaras Quincyl õlgadest ning tiris ta kühmuliselt voodilt püsti – „magada üksi.”
Ta tüüris Quincy koridori ja selle lõpus paistva toa poole. See oli majakese suurim tuba, uhkete eendakendega, millest avanes lai vaade metsale. Seinu kaunistasid mitu isetehtud kangamosaiiki meenutavat lapitekki. Ja seal, suure kaheinimesevoodi serval, istus Craig. Poiss vahtis põrandat, põrnitses maad oma Converse’i ketside vahel. Käed oli ta sülle toetanud, sõrmed kokku põiminud ja keerutas nüüd pöidlaid. Quincy sisenedes tõstis poiss pilgu. Quincy märkas tema ujedas naeratuses lootusekiirt.
„Ma olen kindel, et siin on palju mugavam,” ütles Janelle, hääles silmapilgutus. „Lõbutsege hästi, teie kaks.”
Ta müksas Quincyt puusaga, nügides teda toas edasi astuma. Siis oli ta läinud, pani ukse enda järel kinni ja sammus naeru kihistades mööda koridori eemale.
„See oli tema mõte,” ütles Craig.
„Nii ma arvasingi.”
„Me ei pea…”
Craig jäi vait, sundides Quincyt lauset lõpetama. Ühes toas pesitsema? Teineteisega magama, nagu Janelle oli nii jultunult nende jaoks ette näinud?
„Pole midagi,” ütles Quincy.
„Quinn, päriselt ka. Kui sa pole valmis.”
Quincy istus poisi kõrvale ja asetas käe ta värisevale põlvele. Craig Anderson, tulevane korvpallitäht. Pruunide juuste ja roheliste silmadega seksikalt vibalik Craig. Kõigist ülikooli tüdrukutest oli ta just Quincy välja valinud.
„Pole midagi,” ütles tüdruk uuesti, mõeldes seda täpselt nii tõsiselt, kui üks süütuse kaotamist kaaluv üheksateistaastane vähegi suutis. „Mul on hea meel.”
4
Jeff leiab mu diivanilt, kus istun, Lisa raamat süles ja silmad nuttes veedetud õhtupoolikust punased. Kui ta laseb oma portfellil maha kukkuda ja mind oma embusse haarab, toetan ma pea tema rinnale ja nuuksun veel natuke. Pärast kaht koos elatud ja enne seda veel kaht kohtingutele kulunud aastat teab ta, et ei maksa kohe küsida, mis juhtus. Ta lihtsalt laseb mul nutta.
Alles siis, kui olen ta särgikaeluse pisaratega läbi leotanud, ütlen: „Lisa Milner tappis end ära.”
Jeffi haare mu ümber tugevneb. „See Lisa Milner?”
„Tema jah.”
Rohkem polegi mul vaja talle midagi öelda. Ülejäänut mõistab ta niigi.
„Oh, Quinn! Kullake, mul on nii kahju. Millal? Mis juhtus?”
Istume uuesti diivanile ja ma räägin Jeffile üksikasjadest. Ta kuulab kõrgendatud huviga – tema töö kõrvalnähtus, sest ta peab kogu info endasse neelama, enne kui seda läbi sõeluma hakkab.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
