olnud kombeks kasutada isanimepõhist nimesüsteemi, kus lapse perekonnanimi tuletatakse tema isa eesnimest, millele poiste puhul lisatakse liide -són ja tüdrukute puhul -dóttir. Agnes Magnúsdóttir tähendab seega otsetõlkes Agnes Magnúse tütar. Sellise süsteemi tõttu võivad ühe Islandil olla pere liikmetel erinevad perekonnanimed.
Märkus islandi nimede häälduse kohta
Nimede hääldamise lihtsustamise eesmärgil ei ole selles raamatus kasutatud kõiki islandi keelele omaseid tähti. Konsonandid ð (Ð) ja þ (Þ) on asendatud vastavalt „d” ja „th”-ga.
„Neid, keda armastasin enam, kohtlesin kõige halvemini.”
„Laxdæla saaga”
PROLOOG
Nad ütlesid, et ma pean surema. Nad ütlesid, et ma varastasin meeste hingeõhu ja nüüd peavad nemad võtma minu oma. Seepärast kujutlengi, et me kõik oleme küünlaleegid, küütleveredad tulukesed, mis värelevad pimeduses tuule ulgumise saatel, ning toa vaikuses kuulen ma samme, kohutavaid lähenevaid samme, mis tulevad, et mind ära puhuda, et saata mu elu halli suitsujoana kaugele üles. Ma kaon õhku ja öhe. Nad puhuvad meid kõiki ära, ükshaaval, kuni jääb vaid nende enda tuli, mille valguses nad näevad iseend. Kus mina siis olen?
Vahel näib mulle, et ma näen taas seda pimeduses leegitsevat talu. Vahel tunnen kopsudes talve valu ning mulle tundub, et näen ookeanis peegelduvaid leeke, seda kummalist vett, mis nii väreleb valgusest. Sel ööl oli üks hetk, kui ma tagasi vaatasin. Ma vaatasin tagasi, et leeke näha, ja kui ma oma nahka lakuksin, tunneksin sellel siiani soola maitset. Suitsu.
Alati ei olnud nii külm.
Ma kuulen samme.
ESIMENE PEATÜKK
AVALIK TEADAANNE
24. märtsil 1828. aastal toimub Illugastadiris talunik Natan Ketilssonist maha jäänud väärisesemete oksjon. Nimekirjas on üks lehm, mõned hobused, arvestatav hulk lambaid, heina ja mööblit, sadul, valjad ning palju nõusid ja taldrikuid. Kõik esemed müüakse sobiliku pakkumise esitamisel maha. Kõik väärisesemed lähevad enampakkujale. Kui oksjon halva ilma tõttu toimuda ei saa, jäetakse see ära ning peetakse järgmisel päeval, kui ilm lubab.
Piirkonnakomissar
Björn Blöndal
20. märts 1828
Austatud diakon Jóhann Tómasson
Tänan Teid neljateistkümnendal kuupäeval saabunud kirja eest, milles te soovisite teada saada, kuidas on korraldatud Geitaskardi Pétur Jónssoni matus, kes väidetavalt selle kuu kolmeteistkümnenda ja neljateistkümnenda päeva vahel ühes Natan Ketilssoniga mõrvati ja ära põletati. Nagu diakon kindlasti teab, tekkis küsimusi tema pühitsetud pinda sängitamise kohta. Tema oli mõistetud süüdi röövimises, varguses ning varastatud vara vastuvõtmises ning pidi hakkama kandma oma karistust pärast Ülemkohtu süüdimõistvat otsust. Kuid siiani ei ole meile Taanist teateid tulnud. Maakohus mõistis Péturi süüdi eelmise aasta veebruari viiendal päeval ning määras talle neli aastat sunnitööd Kopenhaageni vanglas, kuid tema mõrvamise ajal oli ta „vabakäigul”. Seetõttu on minu vastus Teie küsimusele järgmine: tema luud koos Natani omadega sängitati mulda, järgides kristlikke matuseriituseid, kuna sellel hetkel ei saanud lugeda teda nende hulka, kelle puhul kristlikud tavad ei kehti. Selliste inimeste nimekirja kinnitas Tema Majesteet Kuningas 1740. aastal oma 30. detsembri kirjas, kus loeb üles kõik sellised isikud, kellele ei ole kristlikud matmisriitused lubatud.
Piirkonnakomissar
Björn Blöndal
30. mai 1829
Pastor T. Jónsson
Breidabólstadur, Vesturhóp
Abiõpetaja Thorvardur Jónssonile
Ma loodan, et see kiri leiab Teid hea tervise juures ning et jumalasõna levitamine Vesturhópis edeneb jõudsalt.
Esiteks tahan saata Teile õnnesoovid, kuigi hilinenult, õpingute eduka lõpetamise puhul Islandi lõunaosas. Teie koguduse liikmete sõnul olete Te usin noormees ning ma kiidan heaks Teie otsuse suunduda põhja ja alustada kaplaniaega oma isa käe all. Mulle valmistab suurt rõõmu teadmine, et on veel õiglasi mehi, kes tahavad täita oma kohust inimeste ja Jumala ees.
Teiseks kirjutan Teile piirkonnakomissarina, et Teilt üht teenet paluda. Nagu Te teate, heitis meie kogukonnale sünge varju hiljuti toime pandud kuritegu. Illugastadiri mõrvad, mis pandi toime eelmisel aastal, on oma õõvastavuses saanud meie riigi rikutuse ja jumalavallatuse sümboleiks. Húnavatni piirkonna komissarina ei saa ma eirata ühiskondlikke hälbeid, ning kui Kopenhaageni Ülemkohus on oma eeldatava loa andnud, kavatsen ma Illugastadiri mõrtsukad surmata. Seda sündmust silmas pidades palungi ma Teie toetust, abiõpetaja Thorvardur.
Nagu Te ehk mäletate, andsin toimepandud mõrvadest ülevaate peaaegu kümme kuud tagasi vaimulikkonnale saadetud kirjas, kus andsin ka käsu viia läbi manitsevad jutlused. Lubage ma kordan siinkohal juhtunut, et Teile sel korral anda pisut täpsem ülevaade kuritööst.
Eelmisel aastal ööl vastu neljateistkümnendat märtsi panid kolm inimest toime koletu teo kahe mehe vastu, kellest olete ehk kuulnud: need on Natan Ketilsson ja Pétur Jónsson. Pétur ja Natan leiti Natani talu Illugastadiri põlenud rusudest ning lähemal uurimisel leiti nende surnukehadelt tahtliku vägivalla jälgi. See avastus viis uurimiseni, millele järgnes kohtuprotsess. Eelmise aasta 2. juulil esitati mõrvade eest süüdistus kolmele inimesele – ühele mehele ja kahele naisele – ning Piirkonnakohus, mille eesistuja olin mina ise, mõistis nad süüdi ning määras neile karistuseks surma pea maharaiumise läbi: „Kes teist inimest lööb, nõnda et see sureb, seda tuleb karistada surmaga!” 1 Surmaotsused kinnitas eelmise aasta 27. oktoobril Reykjavíkis kogunenud Maakohus. Praegu on juhtum arutluse all Kopenhaageni Ülemkohtus ning on tõenäoline, et minu esialgne otsus leiab ka seal heakskiidu. Süüdimõistetud mehe nimi on Fridrik Sigurdsson, ta on Katadaluri talupidaja poeg. Naised on talus teeninud tüdrukud Sigrídur Gudmundsdóttir ja Agnes Magnúsdóttir.
Need süüdi mõistetud isikud on hetkel siin põhjas vahi all ning jäävad siia kuni nende hukkamiseni. Fridrik Sigurdssoni viis pastor Jóhann Tómasson Thingeyrari ning Sigrídur Gudmundsdóttir on saadetud Midhópi. Agnes Magnúsdóttir pidi kuni hukkamiseni jääma Stóra-Borgi, kuid teatud põhjuste tõttu, mida mul ei ole võimalik pikemalt selgitada, viiakse ta järgmisel kuul uude peatuspaika Kornsás Vatnsdaluri orus. Ta ei ole oma praeguse vaimse eeskostjaga rahul ning on otsustanud kasutada ära ühe oma vähestest alles jäänud õigustest ja esitanud palve uue preestri järele. Ta palub, et see oleksite Teie, abiõpetaja Thorvardur.
Ma pöördun selle ülesandega Teie poole teatava kõhklusega. Ma mõistan, et Teie töökohustused on seni piirdunud Teie koguduse kõige noorematele liikmetele hingehariduse jagamisega, mis on kahtlemata samuti suure väärtusega ettevõtmine, kuid poliitiliselt on sel vähe kaalu. Te võite mõistagi tunnistada, et Teie senised kogemused on veel väikesevõitu, et teada, kuidas see hukule määratud naine Issanda ja tema lõputu halastuse juurde tuua, mistõttu mõistan ma teie soovi sellest ettepanekust keelduda. Selle ülesande raskust ei asetaks ma pikemalt kaalumata ka kõige kogenenuma vaimuliku õlule.
Kui Te aga peaksite nõustuma ning võtma vastu väljakutse Agnes Magnúsdóttir Looja palge ette astumiseks valmis seada, olete Teie kohustatud Kornsát regulaarselt külastama,
Teine Moosese raamat 21: 12. –
