tõesti?”
„Ma olen üllatunud, et sa seda ise ei märganud.”
„Ahah.”
Margrét pilgutas tolmuse valguse vastu silmi ning nägi eemal Kornsá talu piirjooni aegamisi kuju võtmas.
„Peaaegu kodus.”
Tema abikaasa mühatas nõusolevalt.
„See paneb mõtlema, kas pole, Jón? Meile kuluks ka üks uus lehm ära.”
„Meile kuluks igasugused asjad ära.”
„Veel üks lehm oleks küll tore. Mõtle kui palju rohkem võid meil oleks. Me saaksime lubada endale lõikuse ajaks üht lisatöölist.”
„Kõik omal ajal, Margrét, kullake.”
„Enne viskan ma sussid püsti.”
Need sõnad kõlasid kibedamalt, kui ta oli plaaninud. Jón ei vastanud, ainult pobises midagi hobusele, et looma edasi utsitada, ning Margrét kortsutas mehe ratsamütsi varjatud kukla poole kulmu, soovides, et abikaasa ringi pööraks. Kui too aga edasi rühkis, hingas naine sügavalt sisse ja suunas pilgu uuesti Kornsále.
Oli hiline pärastlõuna ning heinamaade kohal hakkas valgus kuhtuma, idas kogunevad madalad pilved otsekui sundisid seda lahkuma. Vana lume jäänused näisid mäeharjadel kord tuhmid ja hallid, siis, pilvede hajudes, jälle ehmatavalt valged. Suvelinnud tiirlesid heinamaa kohal, et püüda putukaid, mis nende ümber pinisesid, ning võis kuulda lammaste hädaldavat määgimist, kui noored poisid neid läbi oru kodu poole ajasid.
Kornsás astusid Lauga ja Steina talust välja, et mägiojast vett tuua, Lauga hõõrus päikesepaiste käes silmi ning Steina kõigutas astumise rütmis hajameelselt pange vastu puusa. Nad ei rääkinud.
Kaks õde olid viimased paar päeva töötanud täielikus vaikuses, rääkides omavahel vaid selleks, et teiselt labidat küsida või uurida, millise soolatursavaadi peaks esimesena avama. Vaikus, mis oli saanud alguse piirkonnakomissari külaskäigule järgnenud tülist, oli täis viha ja ärevust. Pingutus teisega mitte rääkida oli neid mõlemaid ära kurnanud. Lauga, kes oli pettunud vanema õe kangekaelsuses ja kohmakuses, ei suutnud mõelda muust kui sellest, mida tema vanemad Blöndali külaskäigu kohta ütlevad. Steina tänamatu reaktsioon Blöndali uudistele võis ohustada nende staatust kogukonnas. Björn Blöndal oli mõjuvõimas mees, kellele kindlasti ei meeldi mingi noore plika vastuhaukumine. Kas Steina siis ei teadnud, kui väga nende perekond Blöndalist sõltus? Et nad täidaksid ainult oma kohust?
Steina aga üritas mõrtsuknaisest üldse mitte mõelda. Kuritegu ise ajas tal südame pahaks, ning kui ta meenutas seda kalki olekut, millega komissar kurjategija neile kraesse sokutas, hakkas tal kõri raevust pitsitama. Lauga oli noorem, tema ei peaks olema see, kes ütleb, mida tema tohib või ei tohi. Kust pidi tema teadma kõiki neid kombekusi, millega tuli kohelda pakse punastes kuubedes mehi? Ei. Parem oli sellest üldse mitte mõelda.
Steina lasi pange raskusel oma õla alla vedada ning haigutas suure suuga. Lauga tema kõrval ei saanud teisiti, kui pidi samuti haigutama, ning hetkeks kohtusid nende pilgud jagatud väsimuses, kuni Lauga järsk meeldetuletus suu käega katta sundis Steinat kulmu kortsutama ja maapinda põrnitsema.
Pärastlõunase valguse leebed kiired soojendasid nende nägusid, kui nad koos oja poole liikusid. Tuult ei olnud ning orus oli nii vaikne, et kaks naist aeglustasid sammu, sobitamaks seda õhus valitseva vaikusega. Nad hakkasid jõudma kivisele paljandile, mis oja ümbritses, kui Lauga, kes oli ringi pööranud, et okkalisse põõsasse takerdunud seelikut lahti tõmmata, märkas kauguses lähenevat hobust.
„Oi!” hüüatas ta.
Steina pööras ringi. „Mis nüüd siis on?”
Lauga nookas peaga hobuse suunas. „Need on mamma ja pabbi,” ütles ta hingetult. „Nad on tagasi.” Ta kissitas põlde katvas päikesekuldses hägus silmi. „Jah, need on nemad,” ütles ta otsekui iseendale. Korraga ärritunud Lauga surus oma pange Steina kätte ning viipas, et õde jätkaks teekonda oja juurde. „Võta need vett täis. Sa ju saad mõlemaga hakkama? On parem, kui ma… lähen. Et tuli alla teha.” Ta tõukas Steinat õlast, tugevamini, kui oli tahtnud, ning keeras siis kannapealt ringi.
Rajaäärsed põldmurakad katkusid Lauga sukki, kui ta suure kergendustundega tagasi talu poole kiirustas. Pabbi võib nüüd ise piirkonnakomissari ja Agnes Magnúsdóttiriga tegeleda.
Talumaja ust lahti lükates suundus Lauga mööda koridori edasi ning pööras siis vasakut kätt jäävasse kööki. Perenaise äraolekul oli Kristín pärastlõuna vabaks võtnud, et oma perekonda vaatama minna, kuid koldes suitses veel hommikune tuli. Lauga kuhjas koldesse kiiresti kuivatatud sõnnikut, nii et oleks oma kärsituses väikesed tärganud leegid peaaegu summutanud. Kuidas võtab isa vastu uudised piirkonnakomissari külaskäigust? Kui kauaks Agnes Kornsásse tuuakse? Tal polnud isegi seda kirja, mida piirkonnakomissar talle näidanud oli; Steina oli selle nende tüli käigus tulle heitnud.
Aga ikkagi, mõtles Lauga, kui paja leekide kohale konksu otsa tõstis, kui pabbi kord teada saab, võtab ta ohjad enda kätte.
Ta andis tulele lõõtsast veidi õhku juurde ning jooksis siis kiiresti mööda koridori eesukseni, et heita kiire pilk õue. Uus ärevusvärin jooksis piki ta selgroogu alla. Mida isa ette võtab? Ta tõmbas pea ukse vahelt jälle sisse ning läks sahvrisse, et otsida sealt kokku kõik, mis kõlbaks leeme sisse panna. Otra ei olnud enam palju järel. Nad ootasid ikka veel, et sulased lõunast kaupmeeste juurest tagasi jõuaksid.
Lauga astus üle ukseläve, selle kõrgel pakul peaaegu komistades, ning läks sahvrisse tükikese lambaliha järele, et see ka potti lisaks panna. Sel aastaajal polnud mõtet rippuma pandud suitsutalle alla võtta, kuid talvest oli veel järel viil või paar verivorsti, mis olid küll väga hapud, aga head.
Me sööme koos badstofa’s. Siis ütlengi neile, otsustas Lauga. Ta kuulis hoovi mullasel pinnal hobuse kapju.
„Komið þið sæl!” Lauga astus talumajast välja, pühkis sõnnikutolmu kätelt ning silus kiiresti juukseid tanu alla. „Hea näha teid mõlemat turvaliselt kodus.”
Jón, tema isa, peatas hobuse ja naeratas talle oma ratsamütsi alt. Ta tõstis tervituseks kinnastamata käe ning astus edasi, et anda talle kiire ametlik suudlus.
„Väike Lauga. Kuidas sa hakkama said?” Ta pööras tagasi hobuse poole, et siduda lahti mõned looma selga kinnitatud kompsud.
„Tere, mamma!”
Margrét vaatas alla Lauga poole ning tema pilgus oli soojust, kuigi ta huuled vaevu liikusid. „Tere, Sigurlaug!” ütles ta.
„Sa näed hea välja.”
„Ma olen veel elus,” vastas naine.
„Kas sa oled väsinud?”
Margrét ei teinud küsimusest välja ning libistas end kohmakalt hobuse seljast maha. Lauga kallistas ema häbelikult ja tõmbas siis käega üle mära nina, tundis, kuidas hobuse ninasõõrmed värelesid, tundis oma peos looma kuuma niisket hingeõhku.
„Kus su õde on?”
Lauga heitis pilgu paljandi poole, kus asus oja, kuid ei näinud seal mingit liikumist. „Toob õhtusöögi jaoks vett.”
Margrét
