Jón! Meil on siin tüdrukud, sulased. Kas või Kristín! Me vastutame teiste eest!”
Jón suunas naisele tähendusrikka pilgu. „Blöndal maksab meile selle eest, Margrét. Naise kostilevõtmise eest on ette nähtud hüvitis.”
Margrét jäi mõttesse. Kui ta rääkima hakkas, oli tema hääl rahulikum. „Võib-olla peaksime tüdrukud ära saatma.”
„Ei, mamma! Ma ei taha ära minna,” hüüdis Steina.
„See oleks sinu enda turvalisuse huvides.”
Jón köhatas kurgu puhtaks. „Tüdrukutel on sinuga piisavalt turvaline, Margrét.” Ta ohkas. „On veel üks asi. Björn Blöndal nõuab, et ma selsamal õhtul, kui naine siia saabub, Hvammuris oleksin.”
Margrét avas pahameeles suu. „Sa tahad, et mina teda vastu võtaksin?”
„Pabbi, sa ei saa mammat temaga üksi jätta!” hüüdis Lauga.
„Ta ei ole üksi. Teie kõik olete ka siin. Peale selle tulevad Stóra-Borgist ka vahimehed. Ja kirikuõpetaja. Blöndalil on kõik korraldatud.”
„Ja mis seal Hvammuris nii olulist on, et Blöndalil on sind sinna vaja just sel õhtul, kui ta kurjategija meie majja saadab?”
„Margrét…”
„Ei, ma tahan teada. See on ebaaus.”
„Me hakkame arutama, kes timukaks määrata.”
„Timukaks!”
„Kõik piirkonnaametnikud on kohal, kaasa arvatud Vatnsnesi omad, kes tulevad koos Stóra-Borgi ametnikega. Me ööbime seal ja tuleme tagasi järgmisel päeval.”
„Ja seniks jäetakse mind üksi naisega, kes tappis Natan Ketilssoni.”
Jón vaatas rahulikult oma naist. „Sul on su tütred.”
Margrét hakkas veel midagi ütlema, kuid otsustas siis ringi. Ta heitis oma mehele kalgi pilgu, võttis kudumistöö ja hakkas vihaselt vardaid klõbistama.
Steina vaatas pooleldi langetatud laugude vahelt oma ema ja isa ning võttis kätte õhtusöögikausi, endal sisemus keeramas. Ta hoidis puust kaussi käte vahel ja uuris rasvases leemes hulpivaid lambalihatükke. Lusikat aeglaselt kätte võttes tõstis ta lihatüki endale suhu ja hakkas seda mäluma ning tema keel leidis liha seest kõhretüki. Ta võitles sooviga see välja sülitada ning mälus seda hammaste vahel ja neelas vaikides.
Kui nad on otsustanud, et ma pean lahkuma, seovad Stóra-Borgi mehed vahel õhtuti mu jalad kokku, nagu hobustel esijalad kokku seotakse, et ma ei saaks ära joosta. Tundub, et iga mööduva päevaga muutun ma nende jaoks üha enam loomasarnaseks, olen vaid järjekordne tuhmide silmadega pudulojus, keda teistest üle jäänud palukestega toita ja ilma eest katuse all hoida. Nad jätavad mu pimedusse, ei anna mulle valgust ega õhku, ning kui mind tuleb teise kohta viia, seovad nad mu kinni ja viivad sinna, kuhu tahavad.
Siin ei räägi nad minuga. Talvel badstofa’s kuulsin alati omaenda hingamist ega julgenud kunagi neelatada, sest kartsin, et kogu tuba võib mind kuulda. Toona olid meie saatjateks vaid piiblilehtede keeramise sahin ja sosinad. Kuulsin oma nime tõusmas teiste huulilt ja teadsin, et seda ei lausutud õnnistuses. Nüüd, kui nad on seaduse järgi sunnitud mulle ette lugema kirju või teadaandeid, teevad nad seda, nagu pöörduksid kellegi poole minu selja taga. Nad keelduvad mulle silma vaatamast.
Sind, Agnes Magnúsdóttir, on mõistetud süüdi mõrvale kaasaaitamises. Sind, Agnes Magnúsdóttir, on mõistetud süüdi süütamises ja mõrva kavandamises. Sind, Agnes Magnúsdóttir, on surma mõistetud. Sind, Agnes. Agnes.
Nad ei tunne mind.
Ma püsin vagusi. Olen kindlalt nõuks võtnud end maailma eest lukku panna, süda kõvaks teha ja klammerduda selle külge, mida minult veel varastatud pole. Ma ei saa lasta endal minema libiseda. Ma hoian alles selle, kes ma sisimas olen, ja hoian kätega kõvasti kinni neist asjadest, mida olen näinud ja kuulnud ja tundnud. Luuletustest, mis sündisid, kui ma pesin pesu ja niitsin heina ja tegin süüa, kuni mu käed olid karedad. Saagadest, mida tean peast. Ma uputan kõik, mis mul veel alles, ning vajun vee alla. Kui ma kõnelema hakkan, tõuseb mu huulilt vaid õhumulle. Nad ei suuda minu sõnu endale hoida. Nad näevad hoora, hullu, mõrtsukat, naist, kellest tilgub rohule verd ja kes naerab, suu mullast ummistunud. Nad ütlevad „Agnes” ja näevad ämblikku, nõida, kes on takerdunud omaenda saatuslikku võrku. Võib-olla näevad nad lambukest, kelle ümber tiirlevad kaarnad ja kes määgib oma kadunud ema järele. Aga nad ei näe mind. Mind ei ole seal.
Abiõpetaja Thorvardur Jónsson ohkas, kui kirikust välja, pärastlõuna jaheda niiske õhu kätte astus. Veidi üle kuu oli möödunud sellest, kui ta võttis vastu Blöndali pakkumise külastada surma mõistetud naist, ning ta oli sestsaadik iga päev oma otsuses kahelnud. Igal hommikul oli ta tundnud end häirituna, otsekui oleks ärganud mõnest halvast unenäost. Isegi kui ta võttis ette oma igapäevase jalutuskäigu väikesesse Breidabólstaduri kirikusse, et seal palvetada ja veidi aega vaikuses istuda, keeras tema sisikond ärevusest ning ta võbises, nagu oleks kahestunud mõtted selle ära kurnanud. Täna oli kõik samamoodi. Kui ta kõval kirikupingil istus ja oma käsi vahtis, tabas ta end soovimast, et oleks haige, tõsiselt haige, sest see vabastaks teda Kornsásse ratsutamise kohustusest. Vastumeelsus ja valmisolek ohverdada omaenda õnnistatud tervis hirmutasid teda.
Nüüd on juba hilja, mõtles ta endamisi, kui kõndis läbi üsna kidura aia kiriku kõrval. Sa oled andnud oma sõna inimesele ja Jumalale ning tagasiteed ei ole.
Kunagi, kui ema veel elas, oli kirikuaed olnud täis väikseid taimi, mis heitsid suviti haudade servadele lillasid õisi. Tema ema oli öelnud, et surnud panid õied õõtsuma, et surnuaias käijaid pärast talve tervitada. Aga kui ema suri, oli isa põllulilled välja juurinud ning sellest ajast saadik olid hauad olnud paljad.
Breidabólstaduri majauks oli valla. Kui Tóti sisse astus, läks tal koridoris põlevast küünlast tõusva sulava rasva haisust süda pahaks.
Tema isa oli keeva paja kohal kummargil ja torkis selles midagi noaga.
„Ma pean vist nüüd minema hakkama,” teatas Tóti.
Tema isa tõstis keevalt kalalt pilgu ja noogutas.
„Ma loodan varajasel õhtutunnil kohale jõuda, et end Kornsá taluperele tutvustada ja seal kohal olla, kui… Noh, kui kurjategija saabub.”
Isa kortsutas kulmu. „Mine siis, poeg.”
Tóti kõhkles. „Kas sa arvad, et ma olen valmis?”
Pastor Jón ohkas ning tõstis paja süte kohalt konksu otsast maha. „Sa tunned omaenda südant.”
„Ma palvetasin kirikus. Mõtlen, et mida mamma oleks sellest kõigest arvanud.”
Tóti isa pilgutas aeglaselt silmi ja pööras pilgu kõrvale.
„Mida sina arvad, isa?”
„Mees peab oma sõna pidama.”
„Aga kas see oli ikka õige otsus? Ma… ma ei taha sulle pahameelt valmistada.”
„Sa peaksid pigem Issandale heameelt valmistama,” pomises pastor Jón, kui püüdis kala
