style="font-size:15px;"> „Mida?”
„Kas me kaotasime loomi?”
„Oh. Oh ei, ei midagi säärast,” vastas Lauga ja lisas siis otsekui järelmõttena: „Issand olgu tänatud.” Ta astus isale lähemale. „Ehk peaksin seda sulle omavahel rääkima,” ütles ta vaiksel häälel.
Tema ema kuulis teda. „Seda, mida sul öelda on, võid öelda meile mõlemale, Lauga.”
„Ma ei taha, et sa muretseksid, mamma.”
„Oh, ma muretsen niigi,” ütles Margrét korraga naeratades. „See tuleb sellest, kui sul on lapsed ja teenijad, kelle järele vaadata.” Kui ta oli andnud abikaasale korralduse, et too ülejäänud pakke poriloiku ei tõstaks, võttis Margrét mõned kompsud kätte ja suundus majja, Lauga tema järel.
Selleks ajaks, kui Lauga leemekausid lauale tõi, oli Jón badstofa’sse astunud ja oma naise kõrval koha sisse võtnud.
„Ma mõtlesin, et soe toit pakub ehk leevendust,” ütles tüdruk.
Jón vaatas üles Lauga poole, kes seisis tema ees, kandik käes. „Kas ma võin enne riided vahetada?”
Lauga kõhkles hetke, asetas kandiku siis ema kõrvale voodile, laskus põlvili ja hakkas Jóni saabaste rihmasid lahti siduma. „Ma pean teile mõlemale midagi rääkima.”
„Kus Kristín on?” küsis Margrét teravalt, kui Jón end küünarnukkidele toetas ning lasi tütrel niiske soki jalast võtta.
„Steina andis talle pool päeva vabaks,” vastas Lauga.
„Ja kus on Steina?”
„Oh, ma ei tea. Kuskil siinsamas.” Lauga tundis, kuidas tal kõhus ärevusest ja vanemate pilkudest keerama hakkab. „Pabbi, piirkonnakomissar Blöndal käis sinu äraolekul siin,” sosistas ta.
Jón ajas end veidi rohkem istukile ja vaatas alla tütre poole. „Piirkonnakomissar?” kordas ta.
Margrét surus käed rusikasse. „Mida ta tahtis?” küsis ta.
„Tal oli sulle kiri, pabbi.”
Margrét vahtis alla Lauga poole. „Miks ta oma teenrit ei saatnud? Kas sa oled kindel, et see oli Blöndal?”
„Mamma, palun.”
Jón oli vakka. „Kus see kiri on?” küsis ta siis.
Lauga sikutas saapa isa teise jala otsast ning lasi sel põrandale kukkuda. Naha küljest pudenes muda.
„Steina põletas selle ära.”
„Milleks küll? Heldene Jumal!”
„Mamma! Sellest pole midagi. Ma tean, mis seal kirjas oli. Pabbi, meid sunnitakse…”
„Pabbi!” kostis koridorist Steina hääl. „Sa ei arva iial ära, kelle me oma majja vangi peame panema!”
„Vangi?” Margrét pööras küsivalt oma vanema tütre poole, kes oli just tuppa tormanud. „Oh, Steina, sa tilgud.”
Steina vaatas alla oma märja põlle poole ja kehitas õlgu. „Mul kukkusid panged käest ja ma pidin tagasi minema ja need uuesti veega täitma. Pabbi, Blöndal sunnib meid Agnes Magnúsdóttirit oma koju kostile võtma!”
„Agnes Magnúsdóttirit?” Margrét pööras õudust täis pilgu Lauga poole.
„Jah, seda mõrtsuknaist, mamma!” hüüatas Steina, kui oma märja põlle lahti sidus ja hooletult enda kõrvale voodile heitis. „Sedasama, kes tappis Natan Ketilssoni!”
„Steina! Ma hakkasin just pabbi’le seletama…”
„Ja Pétur Jónssoni, mamma.”
„Steina!”
„Oh, Lauga, sa lihtsalt tahtsid ise neile rääkida.”
„Sa ei peaks vahele segama…”
„Tüdrukud!” Jón tõusis püsti, käed välja sirutatud. „Aitab! Alusta otsast, Lauga. Mis juhtus?”
Lauga kõhkles hetke, kuid rääkis siis vanematele ära kõik, mis tal oli piirkonnakomissari külaskäigust meelde jäänud, ning läks näost punaseks, kui kordas seda, mis tal kirjast loetust meeles oli.
Enne kui ta lõpetada jõudis, hakkas Jón end uuesti riidesse panema.
„See ei saa ometi olla asi, mida me oleme kohustatud tegema!” Margrét sikutas oma abikaasa varrukat, kuid Jón raputas ta eemale, keeldudes vaatamast oma naise murelikku nägu.
„Jón,” pomises Margrét. Ta heitis pilgu tütardele, kes istusid mõlemad, käed süles, ja vaatasid vaikides vanemaid.
Jón tõmbas saapad uuesti jalga, kinnitas rihmad pahkluude ümber. Nahk kriuksus, kui ta rihmad pingule tõmbas.
„Praegu on liiga hilja, Jón,” ütles Margrét. „Kas sa lähed Hvammurisse? Nad juba magavad.”
„Sellisel juhul äratan ma nad üles.” Ta võttis naela otsast ratsamütsi, haaras naisel õlgadest ning lükkas ta õrnalt tee pealt eest. Tütardele hüvastijätuks noogutades astus ta toast välja koridori ning sulges enda järel talumaja ukse.
„Mida me nüüd teeme, mamma?” kostis Lauga vaikne hääl toa hämarast nurgast.
Margrét sulges silmad ja hingas sügavalt sisse.
Jón jõudis Kornsásse tagasi mõni tund hiljem. Kristín, kes oli oma pärastlõunaselt käigult tagasi jõudnud ja Margréti käest tublisti sugeda saanud, põrnitses süüdistavalt Steinat. Margrét oli kudumise katkestanud ning kaalus parajasti, kas peaks tüdrukud omavahel ära lepitama, kui kuulis majaukse avanemise käginat ja siis koridoris abikaasa raskeid samme.
Jón astus tuppa ja vaatas kohe naise poole. Margrét surus hambad kokku.
„Noh?” küsis ta abikaasat voodi juurde juhatades.
Jón kohmitses saaparihmade kallal.
„Palun, pabbi,” ütles Lauga põlvili laskudes. „Mida Blöndal ütles?” Ta kaldus tahapoole, kui isal saapaid jalast sikutas. „Kas see naine tuleb ikka siia?”
Jón noogutas. „Kõik on nii, nagu Lauga ütles. Agnes Magnúsdóttir tuuakse Stóra-Borgist siia meie juurde.”
„Aga miks, pabbi?” küsis Lauga vaikselt. „Mida me oleme valesti teinud?”
„Me ei ole midagi valesti teinud. Mina olen piirkonnaametnik. Teda ei saa lihtsalt mõne tavalise pere juurde paigutada. Ta on ametivõimude vastutada ja mina olen üks neist.”
„Stóra-Borgis on küllalt neid ametivõimusid.” Margréti toon oli kibedust täis.
„Aga ta tuuakse sealt siiski ära. Seal toimus teatud intsident.”
„Mis juhtus?” küsis Lauga.
Jón
