style="font-size:15px;"> Jään Teie vastust ootama. Palun andke see üle minu käskjalale.
Piirkonnakomissar
Björn Blöndal
Abiõpetaja Thorvardur Jónsson oli parasjagu väikeses Breidabólstaduri kiriku juurde kuuluvas talumajas ning ladus koldesse uusi kive, kui kuulis isa ukselävel köhatamas.
„Tóti, väljas on Hvammurist tulnud käskjalg. Ta küsib sinu järele.”
„Minu?” Tal libises kivi suurest üllatusest käest. See kukkus muldpõrandale, tema jalast napilt mööda. Pastor Jón lutsutas ärritunult hambaid, kummardus veidi, et pead vastu uksepiita ära ei lööks, ning lükkas Tóti õrnalt eest.
„Jah, sinu. Ta ootab.”
Sõnumitooja oli kulunud mantlis majateener. Ta vaatas Tótit kõigepealt pika pilguga, enne kui rääkima hakkas. „Pastor Thorvardur Jónsson?”
„See ma olen. Tervitus. Või noh, ma olen abiõpetaja.”
Teener kehitas õlgu. „Mul on teile kiri piirkonnakomissarilt, auväärselt Björn Blöndalilt.” Ta võttis mantli sisetaskust välja väikese paberiruudu ning ulatas selle Tótile. „Mulle anti käsk oodata, kuni te seda loete.”
Kiri oli teenri ihu vastas olemisest soe ja niiske. Tóti tegi pitseri lahti, pani tähele, et kiri oli kirjutatud samal päeval, istus ukseläve kõrvale raiepakule ja hakkas lugema.
Kui ta oli Blöndali kirja läbi lugenud, tõstis ta pilgu ja nägi, et teener jälgib teda. „Noh?” ütles too, üks kulm kergitatud.
„Kuidas, palun?”
„Teie vastus piirkonnakomissarile? Mul pole tervet päeva aega.”
„Kas ma oma isaga võin arutada?”
Teener ohkas. „Laske käia.”
Ta leidis isa badstofa’st2, kus too oma voodil tekki silus.
„Jah?”
„See on piirkonnakomissarilt.” Tóti ulatas lahti volditud kirja isale ning ootas, kuni too seda loeb, suutmata otsustada, mida ette võtta.
Tema isa nägu oli ilmetu, kui ta paberilehe kokku murdis ja tagasi ulatas. Ta ei öelnud sõnagi.
„Mida ma vastan?” küsis Tóti viimaks.
„See on sinu valik.”
„Ma ei tunne seda naist.”
„Ei.”
„Ta ei kuulu meie kogudusse?”
„Ei.”
„Miks ta siis minu järele küsis? Mina olen ainult abiõpetaja.”
Tema isa pöördus tagasi voodi juurde. „Võib-olla peaksid sa selle küsimuse naisele endale esitama.”
Teener istus raiepakul ning puhastas noaotsaga küünealuseid. „Niimoodi siis. Mis vastuse ma piirkonnakomissarile abiõpetajalt annan?”
Tóti vastas enne, kui isegi oma otsust teadis. „Öelge Blöndalile, et ma kohtun Agnes Magnúsdóttiriga.”
Teenri silmad läksid suureks. „Kas selles siis ongi asi?”
„Mind tahetakse tema vaimseks eestkostjaks.”
Teener jõllitas teda ning puhkes siis korraga naerma. „Heldene Jumal!” pobises ta. „Nad valisid hiire kassi taltsutama.” Ning seda öelnud, hüppas ta hobuse selga ja kadus küngaste taha, jättes maha liikumatult seisva Tóti, kes kirja endast eemal hoidis, otsekui ähvardaks see põlema süttida.
Steina Jónsdóttir ladus oma perekonna mätasmaja hoovis kuivatatud sõnnikut hunnikusse, kui kuulis hobusekapjade kiiret klobinat. Mulda seelikult pühkides ajas ta end sirgu ja piilus ümber majanurga, et näha paremini läbi oru viivat teed. Talle lähenes erkpunases kuues mees. Tüdruk vaatas, kuidas mees talu poole pöörab, ning kui ta kerge ärevusega taipas, et tal mehega rääkida tuleb, varjus ta uuesti maja taha, kus kiiruga pihku sülitas, et käsi puhastada, ja käisega nina pühkis. Kui ta uuesti hoovi astus, ootas ratsur teda juba ees.
„Tervitus, noor daam.” Mees vaatas teatud lõbususega alla Steina ja tema määrdunud seeliku poole. „Ma näen, et tabasin sind keset tööhoogu.” Steina vahtis, kuidas mees hobuse seljast maha tuleb, jala nii graatsiliselt üle looma selja heidab. Suure mehe kohta maandus ta jalule väga kergelt. „Kas sa tead, kes ma olen?” Ta vaatas tüdrukut, oodates äratundmishetke.
Steina raputas pead.
„Mina olen piirkonnakomissar Björn Audunsson Blöndal.” Ta noogutas tüdrukule põgusalt ning sättis oma kuube, millel, nagu Steina tähele pani, olid hõbedast nööbid.
„Te olete Hvammurist,” pomises tüdruk.
Blöndal naeratas kannatlikult. „Jah. Mina olen sinu isa ülevaataja. Ma tulin temaga rääkima.”
„Teda ei ole kodus.”
Blöndal kortsutas kulmu. „Ja su ema?”
„Nad on lõuna pool orus sugulastel külas.”
„Ah nii.” Mees vaatas ainiti noort naist, kes niheles ja pilgu närviliselt põldude poole pööras. Tema muidu kahvatut nahka kirjasid ninal ja laubal tedretähnid. Tüdruku silmad olid pruuni värvi ja asetsesid teineteisest veidi eemal ning tema esihammaste vahel oli lai tühemik. Tema juures oli midagi üsna rohmakat, otsustas Blöndal. Ta märkas ka pakse mustusekaari tüdruku sõrmeküünte all.
„Te peate hiljem tagasi tulema,” pakkus Steina viimaks.
Blöndal tõmbus pingule. „Kas ma võin vähemalt sisse tulla?”
„Oh. Kui soovite. Võite hobuse sinna lasilasse panna.” Steina hammustas huulde, sellal kui Blöndal ohjad hoovis seisva posti ümber sidus, siis pööras tüdruk ringi ja vaat et jooksis majja.
Blöndal läks talle järele ja kummardus väikese maja madalal lävel. „Kas sinu isa tuleb veel täna tagasi?”
„Ei,” tuli napp vastus.
„Kui ebameeldiv,” nurises Blöndal pimedas esikus komistades, kui Steina teda badstofa poole juhatas. Ta oli piirkonnakomissari ametis kogukaks muutunud ning oli harjunud palju avarama, sisseveetud puidust ehitatud elamispinnaga, mis oli Hvammuris tema ja ta perekonna käsutusse antud. Talupoegade ja põllumeeste mätasmajad oma ahtate tubadega, mis suvel tolmust suitsesid ja tema kopse ärritasid, olid hakanud temas vastikust tekitama.
„Komissar…”
„Piirkonnakomissar.”
„Vabandust, piirkonnakomissar. Mamma ja pabbi, tähendab Margrét ja Jón tulevad homme. Või siis ülehomme. Oleneb ilmast.” Steina osutas kitsa ruumi lähima seina poole, kus villane hall kardin eraldas badstofa’t tillukesest puhketoast. „Istuge sinna, kui soovite,” ütles
Maja peamine ruum, kus tehti tubaseid toimetusi ja magati.
