Kuna see õnnetu ja hirmus sündmus leidis aset Húnavatni piirkonnas, mis, nagu te teate, käib minu jurisdiktsiooni alla, oli minu ülesandeks teha koostööd Reykjavíki magistraadi ja Maakohtuga, et süüaluste isikute suhtes vajalikud asjakorraldused teha.”
Lauga võttis paberi ja läks sellega akna juurde, et sealt langeva valguse käes paremini lugeda. „Nii et see on nüüd lõppenud.”
„Vastupidi. Kolm süüalust mõisteti läinud oktoobris selle riigi kohtus süüdi nii mõrvas kui ka süütamises. Asi on nüüd läinud edasi Taani Kopenhaageni Ülemkohtusse. Kuningas…” – selle koha peal tegi Blöndal öeldu tähtsust rõhutava pausi – „kuningas ise peab kuritööst teada saama ning nõustuma minu esialgse otsusega süüdimõistetud hukata. Nagu sa isegi lugeda võid, on kõik kolm saanud karistuseks surmanuhtluse. See on õigusemõistmise võidukäik, nagu sa kindlasti isegi näed.”
Lauga noogutas hajameelselt, ise ikka veel lugedes. „Neid ei saadeta Taani?”
Blöndal naeratas ning toetas end vastu tooli seljatuge, nii et saapakannad tõusid maast lahti. „Ei.”
Lauga vaatas segaduses ilmel mehe poole. „Sel juhul peate vabandama minu teadmatust, härra, aga kus nad siis…?” Ta ei lõpetanud lauset.
Blöndal lükkas oma tooli lauast eemale ja tõusis, et tema kõrvale akna juurde minna, ega teinud Steinat märkamagi. Ta vahtis välja läbi kuivatatud lambapõie, mis oli aknaraami külge kinnitatud, märgates väikest veresoont, mis selle tuhmil pinnal veel näha oli. Ta judistas õlgu. Tema enda majal olid klaasist aknad.
„Nad hukatakse siin,” ütles ta viimaks. „Islandil. Täpsemalt öeldes Islandi põhjaosas. Mina ja Reykjavíkis asja üle vaadanud magistraat otsustasime, et see oleks” – ta kõhkles aru pidades –
„säästlikum.”
„Tõesti?”
Blöndal kortsutas kulmu Steina poole, kes teda kahtlustaval ilmel piidles. Tüdruk sirutas käe välja ning napsas Lauga käest paberi.
„Jah, kuigi ma ei vaidle vastu, et hukkamine annab ka meie kogukonnale võimaluse olla suure süüteo tagajärgede tunnistajaks. Selle kõigega on vaja hoolikalt ümber käia. Nagu sa tead, nutikas Sigurlaug, saadetakse niisuguse suurusjärgu kriminaalid tavaliselt karistust kandma mandrile, kus on olemas vangimajad ja muu säärane. Aga kuna on otsustanud, et need kolm hukatakse Islandil, sellessamas piirkonnas, kus nad oma süüteo toime panid, on meil vajadus mingit sorti kinnipidamiskoha järele, kuni hukkamise kuupäevas ja kohas on kokkuleppele jõutud.
Nagu sa samuti hästi tead, ei ole meil Húnavatnis tehaseid ega seltsimaju, mida saaks kasutada vangide majutamiseks.” Blöndal pööras ja sättis end uuesti toolile istuma. „Sellepärast olengi ma otsustanud, et nad tuleb paigutada taludesse, vagade kristlaste kodudesse, kes oma eeskujuga ärgitaksid kurjategijaid patukahetsusele ning kes samal ajal saaksid tulu vangide tehtud tööst, kuni viimased oma saatust ootavad.”
Blöndal nõjatus üle laua Steina poole, kes vahtis teda, üks käsi suu ees, teine kirja külge klammerdunud. „Islandlaste juurde,” jätkas mees, „kes saavad seda majutust pakkudes täita oma ametnikukohuseid.”
Lauga vaatas hämmeldunud ilmel piirkonnakomissari. „Kas neid ei saaks Reykjavíki paigutada?” sosistas ta.
„Ei. Sellega kaasneksid kulutused.” Mees viibutas käega õhus.
Steina pilk tõmbus vidukile. „Te toote nad siia? Meie juurde? Sest Reykjavíki kohus tahab nende välismaale saatmise kulude pealt kokku hoida?”
„Steina,” ütles Lauga hoiatavalt.
„Teie perekonna kulud hüvitatakse,” ütles Blöndal kulmu kortsutades.
„Ja mida me siis tegema peame? Nad oma voodipostide külge aheldama?”
Blöndal asjas end aeglaselt täies pikkuses püsti. „Mul ei ole muud valikut,” ütles ta, hääl korraga madal ja ähvardav. „Teie isa ametipostiga kaasneb teatud vastutus. Ma olen kindel, et ta ei kahtleks minu otsuses. Kornsás on niikuinii liiga vähe töökäsi, pealegi on küsimus ka teie pere rahalises seisus.” Ta astus Steinale lähemale, vaatas hämaras valguses alla tema väikesesse määrdunud näkku. „Pealegi, Steinvör, ei pane ma teie perele kohustust majutada kõiki kolme süüdimõistetut. Ainult üht naistest.” Ta asetas raske käe tüdrukule õlale, tegemata välja sellest, kuidas tüdruk eemale tõmbus. „Sa ei karda ometi omaenda suguõde, mis?”
Kui Blöndal oli läinud, naasis Steina puhketuppa ja võttis laualt puutumata skyr’i. Koor oli kausi serva külge hangunud. Ta värises tusast ja raevust ning surus kausi kõigest jõust laua vastu, ise huulde hammustades. Ta karjus hääletult, sundis kaussi purunema, kuni vihahoog möödus. Seejärel läks ta tagasi kööki.
On hetki, mil ma mõtlen, kas olen äkki juba surnud. See ei ole mingi elu; see ootamine pimeduses, vaikuses, ruumis, mis on nii räpane, et ma olen unustanud, kuidas lõhnab värske õhk. Ööpott on minu roojast nii täis, et ähvardab üle ajada, kui seda varsti tühjendama ei tulda.
Millal nad viimati käisid? Nüüdseks on kõik üks pikk öö.
Talvel ei olnud nii hull. Talvel olid Stóra-Borgi inimesed samasugused vangid nagu mina; me kõik jagasime üksteisega badstofa’t, kui lumi maja ründas. Ärkvel oldud aja jaoks olid neil lambid, ja kui nendes õli otsa sai, hoidsid pimedust eemal küünlad. Siis tuli kevad ja need viidi aita. Nad jätsid mind üksi, ilma valguseta, ning mul polnud enam midagi, millega tundide möödumist mõõta, millega eristada päeva ööst. Nüüd on mulle seltsiks vaid randmete ümber pandud ahelad, muldpõrand, osadeks võetud kangasteljed, mis hüljatuna nurgas seisavad, ning vana katkine kedervars.
Võib-olla on juba suvi. Ma kuulen koridoris teenijate samme, ukse kääksumist, kui nad sisse-välja käivad. Mõnikord kuulen teenijatüdrukute teravat, kiledat naeru, kui nad väljas juttu puhuvad, ning tean, et ilm on pehmemaks läinud, et tuule hambad ei ole enam nii teravad. Ja ma sulen silmad ning kujutlen orgu nendel pikkadel suvepäevadel, kui päike soojendab maa konte, kuni luiged järvele kogunevad ja pilved hajuvad, et paljastada taeva tõeline kõrgus: selle ere-eresinine sina, nii ere, et ajab sind nutma.
Kolm päeva pärast Björn Blöndali külaskäiku Kornsá peretütarde juurde asus nende isa, Vatnsdaluri piirkonnaametnik Jón Jónasson koos oma naise Margrétiga kodu poole teele.
Jón, kergelt küürus sitke mees, kel seljataga viiskümmend viis talve ning kel lumivalged juuksed ja suured kõrvad, mis andsid talle veidi kohtlase ilme, kõndis kõige ees, liikus kogemustest tuleneva kergusega üle ebatasase maapinna, hobust ohjadest enda järel tõmmates. Tema naine, kes istus nende musta mära seljas, oli reisist väsinud, kuigi ei oleks seda iial tunnistanud. Ta istus, lõug kergelt ees, pea kiitsaka väriseva kaela otsas. Tema looritatud silmade pilk vilas talult talule, kui nad Vatnsdaluri oru väikestest majapidamistest möödusid, ning sulgusid vaid siis, kui köhahoog naise üle võimust võttis. Hoo möödudes kummardus ta üle hobuse sülitama, pühkis siis sallinurgaga suud ning pomises lühikese palve. Mõnel korral, kui naine jälle sülitama kummardus, kallutas abikaasa tema poole pead, otsekui oleks ta veidi mures, et naine võib hobuse seljast kukkuda, aga muidu möödus nende rännak katkestusteta.
Margrét, kes oli end järjekordse läkastamisega ära kurnanud, sülgas alla rohu poole ning surus peopesad vastu rinda, kuni hingamise tagasi sai. Kui ta kõnelema hakkas, oli tema hääl kähe.
„Vaata
