style="font-size:15px;"> Jõin kohvi ja nägin, et ka korter oli läbi otsitud. Kõik oli pahupidi: riided, paberid, dokumendid ja isiklikud esemed vedelesid nii kappidel, toolidel kui ka põrandal. Konfiskeeriti kõik arvutid, telekas, vanema poja enda teenitud rahaga ostetud videomäng ja isegi meie abielusõrmused. Planeerisime Markiga abielluda juulis. Minu ema kinkis meile pulmadeks 500 eurot, millega ostsime abielusõrmused. Mark oli seda ka operatiivtöötajatele öelnud, et kuu aja pärast on pulmad ja vähemalt sõrmused võiks ikka alles jätta. Kuid põlastav pilk oli ainus, millega talle vastati. Ma ei suuda sõnadega väljendada oma raevu ja viha, mis mind sellel hetkel tabas. Olin võimeline kedagi lausa maha lööma. Isegi see vähene sularaha, kümme eurot, mis Markil oli poeskäigust alles jäänud, võeti ära. Meie rahakotid ja pangakaardid olid politseis ja meil polnud isegi söögiraha. Alles pärast pikka pealekäimist sain nädal aega hiljem käekoti koos raha ja kaartidega tagasi.
Pidime end siiski kuidagi kokku võtma ja töötama edasi, nii nagu võimalik. Käisin kahe erineva juristi konsultatsioonil, et edaspidi probleeme vältida, ent isegi nemad ei saanud aru, mis vahet on erootilisel ja tantramassaažil. Eestis toimuvad pidevalt tantraõpetused, – koolitused, – laagrid ja kõik täiesti seaduslikult, kuid tegelikult on ka tantra erootiline massaažiliik. Õnneks ei saanud me korraldust salong päris kinni panna, kuid erootilist massaaži vanaviisi enam teha ei tohtinud. Sellise massaaži seanss kestis muidu tund aega. Kõigepealt juhatati klient duši alla. Selle aja jooksul vahetas massöör oma riided seksika negližee vastu. Klient heitis kõhuli ja aeglase muusika saatel algas tavaline klassikaline massaaž, mida ei tehtud tugevalt, liigutused olid pigem silitav-paitavad. Kerge massaaž tehti tervele kehale, kaasa arvatud tuharatele ja varvastele. Peale seda keeras klient selili ning siis algas kerge striptiistants koos massaažiga, mille käigus käidi taas läbi terve keha. Kui mees oli piisavalt tundlikku tüüpi, siis võis ta juba kümne minuti jooksul peale selili keeramist orgasmi saada. Ja seda ainult tänu tüdruku nägemisele, tema liigutustele ja puudutustele. Kui klient soovis, siis tehti talle ka peenisemassaaži. See on tegelikult lingamassaaž, mida praegu pakutakse ka tavalistes salongides meditsiinilisel eesmärgil. Peale seanssi läks klient taas duši alla ja jõi tassi kohvi või teed. Uurija käskis massööridel olla edaspidi seansi ajal riides ja erogeenseid piirkondi vältida. Saadud juhtnöörid jagasime koosolekul töötajatele ja vormistasime kõik erootilised massaažid ümber, muutsime nii nimetusi kui ka massaaži tehnikat. Kuid kõigest sellest oli ikkagi vähe.
8. september 2015. Teisipäev
Valmistasin hunniku pannkooke, sest väiksem poeg oli eelmisel õhtul soovinud hommikusöögiks just minu tehtud kooke. Seejärel sättisin end salongi minekuks ja kauplesin vanema poja kaasa, et möödaminnes raamatukogu üles leida. Olen halb orienteeruja. Ema ütles alati, et mina eksin ka kodupargis vabalt ära, ent poisi peale võin alati loota. Leidsimegi raamatukogu üles ja sain sealt kogu mind huvitava materjali voodoo-maagia kohta.
Salongi jõudes asusin nukku valmistama. Materjalid, nagu küünlad, lõngad ja ohvri pilt, olid mul juba varem valmis pandud. Parima tulemuse saavutamiseks tuleb voodoo-nukk ise teha ja siduda see inimesega, kelle järgi see on tehtud. Selleks tuleb panna osake inimesest nuku sisse, kas siis näiteks tema küüs või juuksekarv. Kui seda osakest ei ole või pole võimalik saada, sobib ka tema foto, mis tuleb kinnitada nuku näole. Selleks, et nukku aktiveerida, tuleb peale tema valmistamist ja talle nime andmist lausuda ka loits. Paljud ei tea seda. Iga ennustaja või maag töötab lõpuks ise välja loitsud ja töömeetodid, mis on iseloomulikud just temale ja mis on katsetades andnud kõige paremaid tulemusi. Sain nuku valmis ja andsin talle nime, vaja oli veel loits peale panna. Valisin selle kõige vägevama: aeglase kustumise loitsu.
Leidsin, et kui meie maa seadused ei kaitse mind ja minu peret, siis teen seda ise. Ja nii, et ohvrile oleks ette teada, mida oodata. Jah, see on julm, väga julm. Mina seda sõda ise ei alustanud. Kuid ma lõpetan selle ise. Minu sõna jääb viimaseks.
Just enne, kui loitsu peale panna jõudsin, kuulsin salongi eessaalis kära ja kõrgendatud hääli. Järsku läks mu kabinetiuks lahti ja sisse astus pikk turske mees, kes andis korralduse arvutist eemale astuda. Kohe viidi mind kõrvalkabinetti, sunniti toolile istuma ja mind jäi valvama üks tegelane. Umbes viie minuti pärast astus minu juurde operatiivtöötaja Reimo, kes ka eelmisel korral mind kinni pidas. Teel arestimajja püüdis ta mulle tookord selgeks teha, et meie, eestlased, pole tegelikult eurooplased. Ta oli justkui närvilise oleku ja silmavaatega politseikoer, kellele antakse käsklus „fass“ ning kes jookseb tagasi vaatamata rünnakule.
„Nii, Leila. Kas tead, et mulle ei meeldi, kui mind ninapidi veetakse,“ alustas ta kurjakuulutavalt.
Olin vait ja väliselt suhteliselt rahulik, isegi vist liiga rahulik. Oli selge, et kurjale politseionule minu rahulikkus ei meeldinud, ning ta tuli lagedale ähvardava süüdistuskõnega. Taas sama jutt mis eelmisel korral: et olen üks jõhker kurjategija, kes tegeleb inimeste müümisega ja prostituutide kupeldamisega, et olen orjapidaja ja mida kõike veel, ning minusugused tuleks hoida luku ja riivi taga.
Ta püüdis mind endast igati välja viia, kuid see ei õnnestunud. Olin rahu ise. Ausalt öeldes olin ka ise oma sisemise tasakaalu üle üllatunud. Püüdsin rääkida võimalikult vähe. Vahepeal alustati läbiotsimisega. Loomulikult konfiskeeriti taas kõik, mida ära võtta andis. Ka arvuti, mille olime kaks nädalat tagasi järelmaksuga soetanud. Sularahas saadi 165 eurot, mis läks kohe asitõendiks. Konfiskeeriti ka minu isiklik raha, mille olin just eelmisel päeval saanud sünnipäevakingiks oma emalt, õelt ja vendadelt. Raha oli koos õnnitluskaardiga, kuid see ei huvitanud kedagi. Teisisõnu – minu isiklik raha lihtsalt varastati ära. Samamoodi võeti ära mu kaks sõrmust: ema kingitud ehe ja mehe kingitud kihlasõrmus. Konfiskeeriti veel 30 eurot väärt printer, 15 eurot väärt vana telefon, 200 eurot maksev sõrmus – kuid riiulis seisvat 800 eurot maksvat käekella ei võetud. Nimekirja see ka ei läinud. Lugesin õigusakti ja nägin kohe, et sõrmustega koos riiulil olnud kella polnud sinna märgitud. Olen ekspolitseinike käest kuulnud, kuidas osa esemeid jäetakse nimekirjast välja, et need hiljem „erastada“. Et kes neid asju siin ikka hiljem mäletab ja taga hakkab otsima, neil nüüd probleeme ja muresid küll, millega tegeleda. Paistis, et nii see oligi mõeldud. Muud seletust polnud, sest selle kella kõrval olid ju kaks mu sõrmust. Ja mina olen siin kurjategija?
Peale läbiotsimist suleti salongiuksed ja luku peale kleebiti politsei ametlik kleeplint. Mind pandi taas auto tagaistmele ning algas sõit meie kodu poole. Maja ette jõudes jäeti mind autosse ja ligi kümnepealine politseirühm tormas minult äravõetud võtmetega meie koju, kus viibis sel hetkel Mark meie väikese poja ja voodihaige vanaemaga. Võin vaid ette kujutada, mida tajus nende politseinike väärastunud mõttemaailm – mis on harjunud nägema igas inimeses kõrilõikajat, valetajat, kriminaali – meie rahulikus, armastavas kodus. Mees saadeti koos väikese pojaga õue, maja taha. Meil ei lubatud üksteist näha. Peale seda viidi mind korterisse ja minu juuresolekul korraldati taas läbiotsimine koos järjekordse konfiskeerimisega. Võeti ära tehnika, mille olime vahepeal järelmaksuga ostnud, sest pidime ju tööd edasi tegema.
Operatiivtöötaja Reimo vingus nagu alati.
„No elate aga hästi. Mina küll ei saa oma palgaga endale sellist kallist tehnikat lubada. Minul ei ole võimalik nii ägedat arvutit osta, aga teil, näed, on,“ halas ta naeruväärselt.
No kurat küll! Reimo, kas mina olen süüdi, et teil politseis nii kehv palk on? Läinud siis muule, tasuvamale tööle, kui meie arvuti tekitab nii hirmsat kadedust. Näiteks erootilist massaaži tegema. Enamik asju oli ju tegelikult järelmaksuga soetatud. Mõned olid aastate jooksul juba välja ostetud, kuid enamiku eest veel mitu aastat vaja maksta. Oi, te lollpead! Muide, ma tean küll, mismoodi seal politseis selle konfiskeeritud varaga toimetatakse. Õige varsti seisab minu arvuti kellegi kodus. Sama arvuti, mida peame veel kolm aastat tagantjärele maksma. Kas see ongi nõndanimetatud õiglane süsteem, küsin ma teilt. Nii ma mõttes rääkisin.
