siiski oma viimase jõu kokku ja püüdsin näida tugevamana, kui tegelikult olin. Kuidagi see isegi õnnestus. Panin kotid ja madratsi koos teki ja padjaga esimesele vabale koikule ja sain rahulikuma võimaluse kambris ringi vaadata.
Kong oli umbes neli meetrit lai ja neli meetrit pikk. Selle 16 ruutmeetri peale mahtus kogu mööbel, mis koosnes kolmest narist, raudjalgadega puitlauast ja kahest raudjalgadega puitpingist, kumbki teine teisel pool lauda. Laud, pingid ja narid olid kinnitatud põranda külge. Ukse kõrval seisev mõlkis osaliselt puuduvate ja katkiste ustega metallkapp haises mustuse ja hallituse järele samamoodi nagu terve kong. Külmad kõledad määrdunud betoonseinad, mille vastas pidime magama, polnud kunagi värvi näinud. Ja põrand, mis oli kunagisest värvist säilitanud vaid selle osa, mis jäi koikude alla, oli must ja tolmune. Välisjalanõudeta oleks sinna ohtlik astuda ja alguses ma arvasingi, et siin käiakse ainult välisjalanõudes. Kongi ainus aken asus kõrgel. Peale trellide oli see kaetud metallpaneeliga, mille sisse puuritud 20 eurosendi suurustest õhuaukudest imbus meile vaevaliselt värsket õhku. Seina ääres rippus vana kraanikauss koos päevi näinud kraaniga, millest tuli vaid külm vesi.
Meie niinimetatud tualettruum on laudadest uksega tilluke ruum, kus keset kivipõrandat haigutab auk. Meenutab vanu veneaegseid vetsumajakesi raudteejaamades, mis alati rõvedalt haisesid ja kuhu mindi vaid väga suure häda sunnil. See, mida seal nägin, oli kõige eemaletõukavam ja õõvastavam vaatepilt. Samamoodi nagu vahekongis, on ka siin ainus moodsam asi äravoolusüsteem, mis kujutab endast torusüsteemis asuvat vahekraani, kust saab vett peale lasta. See peldikuuks on veel isegi suur privileeg ja õnneasi, kuna siin pidi olema konge, kus ust üldse polegi. Ei kujuta ette, mismoodi inimesed sellistes tingimustes oma hädasid ajavad.
Inna, kes selle maja reeglitega juba tuttav, võttis ohjad kiirelt enda kätte. Sain teada, et Inna on siin juba kolmandat korda. Midagi muud ma ei oodanudki. Kes oskaks veel paremini organiseerida ja korraldada edasist elu kui mitte inimene, kes on sellistes oludes juba elanud? Vanadest „elanikest“ oli jäänud maha hari, kühvel ja mõned lapid. Otsustasime kiirelt teha kõige vajalikumad koristustööd, et saaksime vähemalt puhtale koikule magama minna. Pühkisime igalt poolt tolmu, pesime akna ja põrandad. Pesime puhtaks ka peldiku. Kõike seda külma veega ja ilma igasuguste puhastus- või desinfitseerimisvahenditeta.
Järgmiseks päevaks oli Innal aga valmis soe vesi. Ta pani õhtul mõned veega täidetud šampoonipudelid radikate vahele. See vesi oli hommikuks nii soe, et seda sai isikliku hügieeni tarbeks kasutada. Oleme ju kõik naised, elementaarne puhtus ei peaks olema mitte lihtsalt privileeg, vaid hädavajalik juba günekoloogilises mõttes. Oli septembri lõpp ja kütteperiood alanud. Vanad Vene aja radikad olid tulikuumad ja ruum palav, kuid vajalik soe vesi see-eest alati olemas.
Kambri seinte ülemistes osades oli säilinud natuke „tapeeti“, mis oli tegelikult tavaline A4 valge paber, liimitud sinna kas kaerahelbepudruga või leivast tehtud seguga. Liimi siin pole. Kuna nende mustade betoonseinte ääres on rõve magada, siis otsustasime vähemalt koikuäärsed seinad samuti paberiga ära katta, et voodipesu mitte ära määrida. Olime alles saabunud, nii et putru ega leiba polnud. Kasutasime liimi asemel hambapastat, ajas asja kuidagi ära. Esimesel võimalusel liimisime paberid leivaga üle, mis oli kindlam variant.
Lõpetasime oma koristustöödega hilisõhtul. Kella meil polnud, ainuke märk õhtusest magamaminekust oli päevatule kustutamine. Iga päev tehti seda kell kümme õhtul. Lülitati sisse öötuli, mis põles hommikul kella kuueni. Õnneks oli öötuli natuke pehmem, ent valge oli nii päeval kui ka ööl. Raske oli, kuid harjusin magama ka tulega.
30. september 2015. Kolmapäev
Magasin väga halvasti. Terve öö kuulsin erinevaid hääli, kahinaid. Kartsin tohutult, et äkki keegi tuleb „tutvust“ tegema, nii-öelda uustulnukaid tervitama ja sisse õnnistama. Olen filmides näinud selliseid asju. Hirmul on suured silmad ja peas keerlesid segased mõtted.
Kella kuue ajal kuulsime, et jagatakse toitu. Meil tuli kormuška ehk toiduluugi avanedes ulatada eile kätte jagatud plekist kauss ja tass. Kulbiga visati kaussi nätsakas putru ja tassi valati teed. Lisaks päts saia ja pool pätsi leiba, mis oli päeva norm kõigile.
Panin kausi saadud pudruga lauale, istusin kõvale puidust pingile, lasin pea kätele vajuda ning jäin mõtlema oma sitase eluolu peale. Urgitsesin lusikaga kausis, kuid alla ei läinud suutäitki. Suure vaevaga sundisin end vähemalt pisut saia sööma ja teed jooma ning läksin uuesti koikule, teki alla. Tahtsin nutta, kuid ei julgenud. Peale tuli tohutu enesehaletsus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
