teha õnnestus. Järsku avanes uks ja valvur teatas, et paari tunni pärast viiakse mind üle Tallinna vanglasse.
Süda vajus saapasäärde, käed hakkasid värisema ja higistama. Südame rütmihäired, mis olid juba vahepeal hakanud kaduma, olid taas platsis ja veel ägedamalt kui enne. Nii palju tuldi vastu, et enne ärasõitu lubati duši all käia. Polnud teada, millal järgmisel korral ennast pesta õnnestub.
Enne arestimajast väljumist oli järjekordne läbiotsimine.
Viis naist pakiti autosse, igaüks eraldi puuri, mis omakorda riivistati. Puurid olid väikesed, nende vaheseinad tugevast pleksiklaasist, milles kuus pudelikorgisuurust õhuauku, ning uksed metallrestiga. Kahel naisel oli omavahel mingi kana kitkuda. Vanem, vene keeles vanduv naine lubas noore, umbes 20aastase tüdruku esimesel võimalusel maha lüüa. Õhk autos oli täis viha ja raevu. Kui poleks olnud neid kinniseid puure, siis oleks kindlasti läinud kähmluseks ja julmaks arveteklaarimiseks. Sain aru, milleks oli selline isoleeritus vajalik.
Mind paigutati kahe naisterahva vahele. Ees istus umbes minuvanune brünett elavate silmadega vilgas ja energiline naine. Ta vaatas selja taha ja mind märgates naeratas viivuks vaid silmadega. Hiljem sain teada, et ta nimi on Inna. Ülejäänud aja tegeles ta oma kambrikaaslase rahustamisega.
Jõudsime vanglasse. Sain uue, veel suurema šoki. See oli kohutav! Need vanad, ajast ja arust, laguneva krohviga külmad seinad ning rõske, vihkamist ja julmust täis õhk haarasid mind kohe endasse. Suure remonti vajava maja koridoris sattusin esimese asjana ninapidi kokku tavalises vanglariietuses vahialusega, kes jälgis mind suure huviga. Tundsin läheneva põrgu hingeõhku. Meid nelja suleti kohe esimesse vabasse vahekambrisse, mis pidi olema meie ajutine peatus. Noor tüdruk viidi ta enda ohutuse huvides kõrvalkambrisse.
Õudne nõukogudeaegse saunaruumi pilt tuli silme ette. Seina ääres olid pikad puidust pingid, mida vanasti võis kohata mõne väiksema alevi jaanituleplatsil. Ühel pingil seisid viis plastkaussi mingisuguse jubeda väljanägemisega vedela söögi ja viie plasttopsis piimaga. Piimas ujusid kärbsed ja mustad karvad. Seda nähes hakkas mul paha. Oleksin tahtnud oksendada, kuid hirm oli liiga suur. Seinad, mis kunagi olid roheliseks värvitud, olid nüüd pooleldi värvi ja krohvita. Veel säilinud siledatel kohtadel leidus hulgaliselt lektüüri ja autogramme nendelt, kes olid samuti siin oma vahepeatust tegemas ning kes otsustasid oma sisemise põlemise ja raevu seintele jäädvustada. Kongi nurgas seisis sajandivanune kraanikauss ja niinimetatud tualettruumi etendasid augud põrandal.
Umbes kümme minutit hiljem avanes taas suure kolinaga raske rauduks ja järgemööda viidi meid vanglavarustust kätte saama. Laos võttis mind vastu teine vang. Sain madratsi, teki, padja, kaks lina, padjapüüri ja kaks käterätikut. Kõike seda üle andes tervitas mind see vang häbitu naeratuse saatel sõnadega: „Tere tulemast põrgusse!“
Ma polnud võimeline midagi vastama. Mingi tohutu tuimus võttis võimust, nagu kõik see ei toimuks üldse minuga. Nagu oleks kõik unenägu ja kohe ärkan oma voodis ja lähen kööki, kus Mark koos pojaga pannkooke küpsetab. Kahjuks ma ei ärganud ja see jube uni ei saanud otsa.
Tekid-padjad käes, oli järgmine käik läbiotsimistuppa. Kõigepealt läbisin suure metallidetektori – nagu lennujaamades. Peale seda tuli korraldus lahti riietuda. Täielikult. Seal ma siis seisin, alasti nagu peale sündi, mustal, rõvedal põrandal paljajalu. Naisvalvur kontrollis üle terve mu keha, kaasa arvatud kehaõõnsused, otsides keelatud esemeid. Samuti registreeriti tätoveeringute olemasolu. See oli väga alandav, kuid pidasin vastu.
Järgnes fotoseanss teises kabinetis ja seejärel pidin maha lõikama küüned, mis takistasid sõrmejälgede võtmist. Selle jaoks kaeti terve peopesa rulliku abil musta pastaga ja iga sõrm jäädvustati paberile, eraldi veel ka peopesad ja käe väliskülg. Peale toimingut sortsutati peopesale vedelat seepi ja koos rebitud nartsuga saadeti mind taas vahekambrisse. Tahtsin hakata käsi seebiga sisse hõõruma, kuid Inna soovitas käed kohe nartsu ja vedelseebiga sisse hõõruda, muidu ei tulevat must pasta üldse maha. Sain aru, et ta polnud seal esimest korda. Tundsin end pehmelt öeldes valge varesena. Vaatasin ülejäänud seltskonda. Kõik juba mitmendat ringi tagasi.
Pärast sõrmejälgede võtmist järgnes arstivisiit koos kohustusliku vereanalüüsiga ja DNA-proovide võtmisega. Arst esitas erinevaid küsimusi põetud või olemasolevate haiguste kohta. Peale arstivisiiti jagati kätte meie „passid“. Need olid nime ja fotoga väikesed sildid, mis tuli väikese klambri abil kohe oma riiete külge kinnitada. Ilma selle nimesildita ei tohtinud kambrist minna ei õue, jalutama ega duši alla. Passita ei saanud väljakirjutatud ravimeid arstilt ega advokaadi jutule.
Kõigi nende kohustuslike toimingute kulminatsiooniks oli meie kambritesse määramine. Inna soovitas küsida valvurilt, kas saaksime temaga ühte kambrisse. Sellest seltskonnast tundus ta mulle kõige adekvaatsema inimesena ja juba esimesel kohtumisel miski nagu tõmbas mind tema poole. Palusin mõttes jumalat, et satuksin koos Innaga ühte kambrisse. Halleluuja! Taevas oli mind kuulda võtnud. Kaks teist tüdrukut pandi kohe esimesse, meid Innaga viidi edasi, kaugemal asuvasse kongi.
Sisenesime kambrisse, mis pidi määramata ajaks saama meie „koduks“. Kamber oli mõeldud neljale inimesele, kuid esialgu olime seal vaid Inna ja mina. Vaevalt olime jõudnud kompsud maha panna, kui avanes taas suur rauduks ja sisse astus meiega vanglasse sõitnud noor tüdruk. See oli uskumatu, mida ma pidin kuulma ja nägema! Muidugi olen seda lugenud raamatutest, näinud filme, kuid olla ilmsi kõige selle tunnistajaks, see on hoopis teine asi. See oli palju julmem, palju toorem. Leila, ütlesin mõttes endamisi, tere tulemast teisele planeedile. Oled nüüd osake sellest maailmast.
Tere tulemast põrgusse!
Tüdruku nimi oli Valeria. Paar kuud tagasi võeti ta kinni narkootikumide müümise pärast, samuti tarbis ta neid ise. Ma sel hetkel kõigest aru ei saanud, kuid ta olla kõige selle käigus endaga kaasa tõmmanud tolle naise, kes autos teda julmalt sõimas ja talle kallale ähvardas minna. Valeria oli öelnud tunnistust andes, nagu oleks ta oma kauba ostnud tollelt naiselt. Selle naise viha ja raev olid muidugi põhjendatud. Mõnes mõttes sain temast isegi aru. Koju jäi invaliidist poeg, kes ilma tema abita hakkama ei saanud. Kes praegu selle poja eest hoolitseb, mis temast edasi saab – seda ei tea keegi.
Niisugust käitumist kutsutakse selles maailmas kitsepanemiseks. Tüdruk sai kitsestaatuse, mis määras ära tema rolli ühiskonnas, kuhu nüüd sisenesime. Kohe, kui uks tüdruku taga kinni langes, käratas Inna oma jõulise ja agressiivse häälega: „Välja siit! Palu ise, et sind mujale paigutataks, või muidu… sul siin elu ei ole!“
„Ma ei saa ju, nad ei ole nõus mind mujale viima,“ piiksus Valeria hirmunud ja hädise häälega.
„Mind see absoluutselt ei huvita! Koputa nii kaua ja mangu, kuni sind ära viiakse, või muidu…!“
Vaene tüdruk pöördus näoga ukse poole, ise kohe nutma puhkemas. Seisin tummalt, võimetuna midagi tegema. Mul oli tüdrukust kahju, kuid ma ei tahtnud ka vahele segada, et mitte ise koosat saada. Siin majas kehtivad ju hundiseadused, kirjutamata reeglid ja teatud aukoodeks, mille järgi elatakse ja vajaduse korral ka karistatakse.
Valeria peksis meeleheitlikult vastu ust, kuid see jäi suletuks. Selliseid arveteõiendamisi siin valvurid ootavadki. See on ju närvekõditav vaatemäng, täis viha ja verd, võimalus näidata oma mõjuvõimu kinnipeetavate üle. Nagu gladiaatorite võitlused.
Hinge kinni pidades jälgisin ootusärevalt edaspidist asjade arengut. Kuna valvurid tüdrukut välja ei lasknud, siis järgnes reeglite ja hierarhia paikapanek.
„Kuna praegu pead siia jääma, siis magama hakkad vetsukivi peal ja sööd ka seal! Ja seda niikaua, kuni mina ütlen. Selge?“ kõmistas Inna silmade välkudes.
„Jah,“
