ke
Ärgu otsitagu selle raamatu tegelaste prototüüpe, sest neid ei ole.
Nende kaante vahele on meelevaldselt kokku pandud kollaaž elu jooksul läbielatust, nähtust, kuuldust ja soovunelmatest!
EELLUGU
Kallaku oli selle aedlinnakvartali viimane tänav enne järsunõlvalisi liivakünkaid, mida kunagi vist lihtsalt luideteks nimetati, aga mis nagu oma alastust häbenedes olid viimase sajandi jooksul endale kena männimetsa katteks kasvatanud. Magistraaltänav, mida mööda kulges linnabuss, jäi siit vaid mõne kiviviske kaugusele ning küllap oli seegi ajendiks, miks üks ettevõtlik äriühing Kallaku tänavale suurema krundi ostis ja sinna kolmekorruselise kortermaja ehitas. Loodusesõpru, keda niisuguses metsaäärses majas elamine ahvatles, polnud sugugi vähe, poole aastaga olid kõik korterid müüdud ja elanikud oma valikuga rahul.
Üks korter seisis siiski pikalt tühjana, enne kui sinna asus elama keegi pikemat kasvu kõhetu vanamees. Pärast seda said selle kandi inimesed uut elanikku tihti uudistada, sest paarkolm korda päevas jalutas ta oma väheldase koeranässiga piki Kallaku tänavat ülesmäge, kuni nad mööda mõnda jalgrada männikusse põikasid, et pisut aja pärast jälle tagasi koju kõndida.
Varem ei olnud seda meest siin kandis liikumas nähtud. Isegi korterinaabrid ei teadnud tema nime – uus elanik oli endassetõmbunud ja hoidus omaette, niisuguse erakuga kontakti leidmine ei tundunudki naabritele eriti olulisena. Aga et igal inimesel peab ikkagi mingi nimi olema, kas või selleks, et temast tagaselja juttu teha, hakati mehest lähikonnas lihtsalt rääkima kui Koeravanast. See oli lihtne ja kõigiti põhjendatud nimi, pealegi oli halli-mustakirju koeranäss, keda ta rihma otsas talutas, sõbralik, uudishimulik ja kõigiti elurõõmus peni. Mõni noorepoolne hambamees küll väitis, et mees ei taluta koera, vaid hoopis koerake meest, ja seegi arvamine oli üsna tõelähedane, sest oligi ju too karvane sõber see, kelle igapäevased koeralikud vajadused kaheksakümneaastast peremeest liikuma sundisid. Ning uudishimulikud, kellel oli aega ja tahtmist selle kuuejalgse paari tegemisi pikemalt jälgida, märkasid kohe, et nende liikumise tempo ja trajektoori määraski koerake: niipea kui neljajalgne hakkas mõne posti või rohupuhma vastu põhjalikumat huvi tundma, jäi mees kannatlikult seisma, kuni karvane sõber oli uurimistöö lõpetanud.
Vanamees ise näis üsna tavalise pensionärina, tema kortsulist nägu varjasid lühikeseks pöetud hall habe ja veidi sorgu vajunud vurrud. Halli juuksepärjaga ümbritsetud kiilast pealage kattis tume, veidi ühele kõrvale kaldu barett. Kunagi ei nähtud Koeravana tänaval paljapäi kõndimas, barett näis olevat tema jaoks midagi rituaalset, just nagu juutide palvemüts, see kuulus tema imago juurde. Männikus ringi lippavad tervisejooksjad ning jalutajad võisid mõnikord näha Koeravana ka mändide all rajaäärsel pingikesel omaette mõtiskledes istumas. Siis lebas karvane sõber tema jalge ees, pea käppadel, aga silmad valvsalt lahti. Kui varasügisene ilm oma rõõmsamat palet näitas, võis niisugune mediteerimine kesta tunni või kauemgi, enne kui emb-kumb jalule tõusis; see oli märguanne teisele, et on aeg koju minema hakata – mäest alla mööda Kallaku tänavat kuni kolmekorruselise kortermajani, kus Koeravana oli teisele korrusele korteri ostnud.
Mõnele pisut lihtsameelsele kaaskodanikule näib, et on kaks inimeste kategooriat, kelle poole võib pöörduda sinatades – need on lapsed ja vanurid. Nii oli ka Koeravana naaberkorteri omanik trepikojas kohtudes temalt häbenemata küsinud:
„On sul peret ka või oled päris üksi?“
„Peret ei ole ja üksi ka ei ole! Näete ju, et mul on Muki!“
„Ei, ma mõtlen naist või elukaaslast, nagu nüüd räägitakse! Ei ole? Mis siis juhtus, surnd või?“
Koeravana oli selle peale mehele tigeda pilgu saatnud ja võtme oma korteri lukuauku torganud.
„See ei tohiks teisse puutuda!“ ütles ta juba üleõla ja kadus koos koeraga oma ukse taha.
Pole siis ime, et Koeravanast juttu tehes teadis varsti nii mõnigi lisada, et tegemist on uhkevõitu ja seltsimatu inimesega.
Jalutamast tulles vabastas Koeravana kõigepealt Muki rihma otsast, riputas jalutusrihma esikus varna ja kontrollis, kas koera joogikausis on vett. Istus siis rahuldunult tugitooli, sirutas jalad välja ja püüdis lõõgastuda. Kilomeetripikkune pidevate peatustega jalutusring oli selja kergelt valulikuks teinud. Keha puhkas, aga mõtetel oli siis kombeks nagu ikka omapead ja kontrollimatult hulkuma minna.
Inimmälu on kummalise ja isegi vastuolulise ehitusega. Mõned varase lapsepõlve mälupildid saadavad inimest kogu elu, samas kui midagi hiljaaegu kogetut võib kiiresti unustusse vajuda ja meelest kogunisti kaduda. Ka Olev Kivinõmme, keda ümbruskonnas oli hakatud Koeravanaks nimetama, kummitas viimasel ajal üks lihtne ja väga ammune mälupilt: ta seisab ema kõrval väikeses poekeses leti ees, ja leti taga tegutseb keegi ilmatuma paks poetädi. Too laob ema küsitud kaupa letile, kuhu on laotatud mitu kihti valget pakkepaberit, ja iga kauba kohta kirjutab paberipoogna servale hinna. Ning lõpuks, küsinud, kas nüüd on kõik, ütleb rahulolevalt:
„Kui on kõik, tõmbame siis kriipsu alla!“
Tõmbabki oma numbritulbale kriipsu alla, rehkendab kokku ja võtab ema käest raha. Ostud on tehtud, võib ära minna.
Või siia vahele hoopis midagi muud, kirevaid, peaaegu värvilisi mõtteid…
Ammune vastumeelne visiit Silvi Nõukogude aja tõusikutest vanemate juurde oli Olevi mällu talletunud sedavõrd reljeefsena, et mees veel nüüdki mäletas mõningaid üksikasju, näiteks elutoa seinal klaasi all rippunud valitsuse aukirja, mida raamisid punalipud. Niisugune mäluressursside raiskamine tegi Olevi isegi tigedaks – seda täiesti tarbetut, ammugi unustamisväärset mälupilti oli ta peaaegu kuuskümmend aastat endaga kaasas kandnud! Miks pole inimese aju konstrueeritud samamoodi nagu tänapäevased arvutid, et tarbetuks muutunud failid saab mälust lihtsalt paari hiireklikiga jäädavalt kustutada ja uutele ruumi teha?
Mis pagana päralt see kõik mulle jälle ühtäkki meelde tuli! kirus Olev, istudes oma vanas ja pehmes, omajagu vormist välja läinud lemmiktugitoolis. See oli üks väheseid mööblitükke, millest ta ei tahtnud loobuda ja mille Adene oli talle vähimagi tõrketa loovutanud, mainides mürgiselt, et selle õige koht ongi prügimäel.
„Nii nagu sinulgi!“ oli naine enne mehe lahkumist veel täiendanud.
Küllap inimese vanaduspõlv ongi määratud selleks, et elu jooksul kogetut mitmeid kordi läbi nämmutada, mõnest ammu osaks saanud õnnestumisest veel tagantjärelegi rõõmu nautida ja rängemate komistamiste meenutamisest liigne kord piinlikku nördimust tunda. Sest seoses oma esimese naise Silviga, jõuka pere üdini ärahellitatud ainsa tütrega, ei meenunud Olevile enam midagi head. Kui inimene on end põhjalikult häbistanud, varjutab see needki positiivsed hetked, mis temast on meelde jäänud, rääkimata oreoolist, mis armastatud inimesele alati juurde mõeldakse.
Sandra sündis… jah, see oli tõesti kuuekümnendal aastal, Rooma olümpiamängude järgi on aastanumber meelde jäänud. Ja Silviga lahutasime, kui tüdrukutirts oli kaheaastane. Kurat võtaks, nii alatut petmist poleks ma temast ka kõige hullemas unenäos osanud kujutleda! Või oleksin ma oma esimest naist pidanud kohe hakkama kahtlustama, kui ta mulle rääkis, et…
Mees tugitoolis lõi käega, nagu oleks pealetükkiv mõte kärbes, mida niiviisi tõrjuda saab. Igivanad meenutused ei suutnud teda enam ärritada, need olid lihtsalt tüütud, isegi rumalad – kuidas saab noor, kogemusteta inimene küll nii naiivne olla?
Minevikumõtted aga tulid järjekindla pealetükkivusega ning tõid lõpuks Olev Kivinõmmele teadmise, et temagi peaks varsti ütlema samamoodi nagu toonane paks poetädi: kui on kõik, tõmbame siis kriipsu alla! Kui kriips all ja arve makstud, võib ära minna, oli lapsepõlvest meelde jäänud…
Kriips alla, see
