välja, vabasse õhku pääseda. See igatsus võib jääda vaid kinniseks mõtteringiks, mis kindlameelsele inimesele ka fantaasiapiltidena rahuldust pakub; kui aga sellesse kinnisesse ringi tungib keegi kolmas, on süsteem sedamaid tasakaalust väljas ja tulemus täiesti ettearvamatu.
3
Ka igapäevaelu käib omamoodi inertsiseaduse järgi – kui on ette võetud mingi plaan, hakatakse elama ja tegutsema selle plaani täideviimise nimel. Olev ja Silvi olid abiellumises kokku leppinud ja nüüdsest oli kõik muu selle tähtsa, kogu nende elu muutva otsusega seotud. Peale üsna pikka hoovõttu käidi Olevi ema ja isaga tutvumas, ning tõesti – mõlemad jätsid Silvile kõigiti meeldiva mulje. Tüdruk oli kartnud, et ämmade ja miniate vahel tihti üsna klassikaliseks muutuv vastasseis võiks juba tema mõrsjastaadiumis tunda anda, aga ei midagi sellist, teda võeti vastu nagu oma last. Olev omakorda aga ei saanudki lahti tundest, et Silvi vanemad temasse sama soosivalt ei suhtu; Viirpuude peret külastades ei osanud ta ennast seal kunagi koduselt tunda. Kõrge ministeeriumiametnikuna ja partei liinis ka kogu linnas tuntud tegelasena oli Silvi isa oma juhtiva positsiooniga harjunud. Niisugune ülalt alla suhtumine oli võimukale mehele kujunenud juba maneeriks, millega tulevasel väimehel oli raske leppida. Olevit lohutas vaid teadmine, et pärast abiellumist saavad nad omaette korteri – ja seda õnneks üldse mitte Oskar Viirpuu kaudu, vaid tänu sellele, et linna elektrijaama töötajatele ehitati uus neljakorruseline elamu ja tema ülikoolijärgses töölesuunamise lepingus oli klausel, et ettevõte peab noore spetsialisti elamispinnaga kindlustama.
Viimasel korral Viirpuude juures oli Silvi ema hakanud arutlema, kuidas nende abiellumist korraldada. Tulevane ämm oli juhtimise sedamaid enda kätte haaranud, nähtavasti ei tahtnud ta määrajana mehest maha jääda.
„Kas sa oled mõne kirikuõpetajaga juba laulatuses kokku leppinud?“ küsis ta Olevilt täiesti ootamatult. Kõrge parteilase kodus räägiti kiriklikust laulatusest, see oli rohkem kui üllatav!
„Ei, ma… ma arvan, et tänapäeval käivad asjad lihtsamalt,“ hämmeldus Olev. „Minu arvates piisab perekonnaseisuametist!“
„Mõtled, et tänapäeval saab ilma kirikliku laulatuseta?“ Tulevase ämma hääletoonist kostis varjamatut laitust, aga tema kaasa, kes tugitoolis istudes rahumeeli sigaretti suitsetas ja kellest pidi Olevi tulevane äi saama, ei teinud naise juttu kuulmagi, vaid vaatas ükskõikselt aknast välja. Mehe ilmest võis järeldada, et selle pealesunnitud vestlusringi asemel oleks ta tahtnud millegi muuga tegeleda; paraku kohustas positsioon tulevase pruudi isana ja kahtlemata ka pulmade finantseerijana teda arutelust osa võtma. Lisaks pidi ministeeriumi osakonnajuhataja säilitama oma tulevase väimehe ees distantsi ja väärikuse, mis ei lubanud iga pisiasjani laskuda. Olev Kivinõmm oli tema silmis küllaltki tühine nooruk, alles äsja inseneridiplomi saanud, ta oli küll avalikkuse ees mõningase tuntuse saavutanud, aga – mõelda vaid, korvpallikohtunikuna! Oleks veel, et päris kohtunik, aga põhiametilt kõigest algaja insener, kes tuli alles karjääriredeli esimestele pulkadele upitada.
„Ema, sa räägid rumalusi! Tead ju küll, kuidas usuküsimustesse praegu suhtutakse! Olev võib nii hoopiski musta nimekirja sattuda ja mina koos temaga! Kogu tulevane elu rikutud,“ hakkas Silvi protesteerima ja Olev vaatas nõutult ühelt naiselt teisele: kas nad varem pole siis sellel teemal üldse kõnelenudki?.
„Minu peres on kõik põlvkonnad kiriklikult abiellunud! Ka meid sinu isaga pandi Jaani kirikus paari, kuigi me kumbki polnud usklikud. Ja laulatus ei olegi mingi usuküsimus, see on rohkem komme! Nüüd on isegi siin Vene riigis asjad muutuma hakanud, Stalin on juba mitu aastat surnud, Hruštšov ohjad üldse lõdvemaks lasknud, enam pole see kirikuvärk nii püss ühtigi! Tallinnas muidugi ei või, aga teete oma laulatuse vaikselt mõnes väikeses maakirikus ära ja korras!“ arvas kiriklikult Leiliks ristitud, leeritatud ja laulatatud ämm kõikumatus rahus, kuigi jättis tulevasele väimehele igaks juhuks seletamata, et tema niisugune veendumus pärineb perekonnast: tema vanaisa oli olnud Kaaruste kiriku pastor. Tõsiselt usklikuks ta ennast siiski ei pidanud ja usukombeidki austas vaid sellest vaatevinklist, et mis sugulased ja tuttavad arvavad, kui tema ainus tütar peaks abielluma ilma maani valge kleidi ja piduliku laulatustseremooniata? See tundus Leilile väga alandav, kuigi nüüd, nõukaajal, oli see püha talitus ametlikult ära põlatud ja abiellumisest – lihtsalt häbiasi! – tehtud lausa koerapulm: kuskil kantseleilaua ees loetakse paarile sõnad peale, ja valmis. Marss koju ühe teki alla!
„Mis sina, Oskar, arvad?“ küsis Leili mehelt, kes polnud seni sõnagi lausunud ja ennast silmanähtavalt ebamugavalt tundis.
„Mis siin arvata? Kuulan ja imestan, et sina, kõrge ministeeriumiametniku naine, nii loll… nii lohakalt seda asja võtad! On ju kõigile teada, et kes meie riigis vastuvoolu ujuma hakkab, see upub või uputatakse!“
„Taevake, sina räägid ka niimoodi, nagu oleksid tõeliseks kommunistiks hakanud!“
„Ma lihtsalt ei unusta, et isegi seintel on kõrvad! Ja soovitan ka sinul sellele mõelda!“ ütles Oskar, aga heitis seejuures millegipärast kiire pilgu oma tulevase väimehe poole. „Jätke see loll kirikujutt heaga järele, laulatusest saadakse nagunii teada, see läheks Olevi toimikusse kirja ja pärast on võib-olla kogu eluks kahtlane märk küljes,“ seletas tulevane äi juba tõelise ministeeriumi osakonnajuhataja või peaaegu ministri toonil, mis igasuguse vasturääkimise välistab.
„Nojah, eks sina ju tead neid asju paremini,“ tõmbus Leili ootamatult äkki tagasi. Ilmselt ei tahtnud naine tulevasele väimehele reeta, et ka nende kodus lahkhelisid esineb, ja pöördus nüüd otse uue pereliikme poole. „Ma ei teagi, kuidas sina kirikusse suhtud?“
„Mis ma suhtun, mind pole usklikuks kasvatatud! Kui ma väike olin, siis ema vahel võttis mind kirikusse kaasa, aga mul oli seal igav seda vanamuttide laulujoru kuulata. Midagi aru ei saanud, see oli vene kirik, mina neid laulusõnu ei mõistnud,“ seletas Olev ja lisas: „Ega ma pärast seda polegi kirikus käinud.“
„Issand, vene kirik!“ tabas Leili. „Kas sinu ema on siis vene usku?“
„Pole ta vist mingit usku, aga tema on päritolu poolest venelane, tema käis mõnikord koos sõbrannadega vene kirikus, sellepärast.“
Sellele Olevi teatele järgnes vaikus, nagu oleks seni jutukas ämm äkki kõnevõime kaotanud. Ka tulevane äi Oskar silmitses väimehekandidaati varjamatu üllatusega, nagu oleks tema välimuses äkki midagi seninägematut leidnud.
„Kas sina, Silvi, teadsid, et Olev on vene perekonnast pärit? Päris venelane?“ küsis Leili tütrelt ja see kõlas peaaegu süüdistusena. Aga enne kui Silvi sai suu lahti teha, jõudis Olev ise vastata.
„Mina ei ole vene perekonnast ega venelane! Minu isa on puhas eestlane ja ema ka Eestis sündinud, aga päritolult tõesti venelane. Tema vanemad põgenesid oktoobrirevolutsiooni ajal Eestisse ja said isegi eesti kodakondsuse. Aga isa poolt olen ma puhas eestlane!“ See kõlas kindla deklaratsioonina, mille peale Oskar pilgu jälle aknasse pööras, aga Leilile jäi kuuldust väheks.
„Kas sina, Silvi, teadsid?“ kordas ta, kuigi enam mitte nii pealetükkivalt kui enne.
Tundus, et Silvi oleks tahtnud sellele küsimusele vastamata jätta. Tüdruk lõi süüdlaslikult silmad maha, aga tunnistas siiski:
„Teadsin, aga arvasin, et see pole tähtis!“
„Ja meile sellepärast ei rääkinudki, et arvasid – pole tähtis?“
Siinkohal pidas isa Oskar õigeks arutelusse sekkuda. Pöördus otse oma naise poole ja ütles laitvalt:
„Leili, ära otsi tonti sealt, kus teda ei ole! Ega sina Oleviga ei abiellu, vaid Silvi,
