teinud. Sest õpitakse küll igast kogemusest, nii positiivsest kui negatiivsest, aga üle piiride läinud enesekulutamine võib lõpuks tuua ka eksitava teadmise, et elu ja armumist ei tasugi liiga tõsiselt võtta. Liiatigi oli Silvil sõbranna Endla näol hea tugi ja eeskuju, kellega sai ka kõige intiimsemaid asju arutada ja kogemusi vahetada. Silvi õnneks jäi suurem osa tema pisiseiklustest isa eest varju, sest Oskar Viirpuu pidas ennast ühiskonna üheks tugitalaks ning elas kindlas teadmises, et tema peres on kõik parimas korras. Emale tarvitses Silvil vaid mainida, et veedab aega koos Endlaga – Leili Viirpuu silmis oli sõbrannast saanud tagatis, et tema tütrel hoitakse silma peal, ja pealegi oli Endla eeskujuks, sest käis korralikult kuskil kontoris tööl, Silvi aga polnud veel teda huvitavat töökohta leidnud. Kui päris täpne olla – ta polnud seda tegelikult otsinudki, sest Viirpuude kolmeliikmelises peres ei tuntud millestki puudust. Pereisa palk ei olnud küll eriti suur, sest seadused panid palgaredelile kindlad piirid, aga ministeeriumi juhtivtöötajate sissetuleku põhiosa moodustasid preemiad, mida igal võimalikul juhul lahke käega jagati. Töölemineku asemel unistas Silvi aina enam hoopiski abiellumisest, kuigi tegelik elu oli niisuguste unistuste tiibu tublisti kärpinud. Juba keskkoolipäevil oli ta kujutlenud, et tahaks abielluda mõne kuulsusega, olgu ta siis nimekas sportlane, tuntud ooperilaulja, kunstnik või… jah, ka kirjanikust ehk siis luuletajast oli tüdruk mõelnud, aga see variant jäi tema kujutluspildis kahvatuks – mis perekonnaelu see niisugune on, kui mees istub muudkui oma kabinetis kirjutuslaua taga, mõmiseb kirjutades vaid omaette ega tee naisest väljagi? Seevastu ooperilaulja või miks mitte ka mõne tuntud näitleja naine istub igal esietendusel alati teatrisaalis silmapaistval kohal ja publikus osutab nii mõnigi salaja temale: vaata, see on selle ja selle näitleja abikaasa!
Kuigi uus tuttav Olev Kivinõmm polnud mingi kuulsus ja paistis silma vaid oma pikkuse poolest, hakkas Silvi tutvus temaga kiiresti juuri ajama. Olevil oli mitmeid omadusi, mis tüdrukut köitsid – kas või näiteks see, et ta oskas alati leplikuks ja heasoovlikuks jääda. Niisugune talitsetus lihtsalt ärgitas Silvit järele proovima, mida ta võib endale lubada, ilma et see Olevile vastu hakkaks. Näiteks jäi meelega kohtumisele hiljaks – nad olid kokku leppinud kinno minna ja kohtuda kino ees, aga Silvi ilmus kohale, kui seanss oli juba alanud, ise mõeldes – kas Olev ootab teda või läks üksinda kinno?
Olev aga ootas, kokkulepitud ajast oli möödas juba ligi pool tundi.
„Anna andeks, lõhkusin suka ära ja läksin tagasi teisi vahetama… Piletid läksid raisku või said need maha müüa?“
„Ma võtsin järgmisele seansile juba uued piletid,“ naeratas noormees leebelt, rõõmus, et tüdruk ikkagi kohale ilmus. „Ma olin kindel, et sa tuled, sa ju lubasid tulla.“
„Järgmise seansini on ju poolteist tundi aega! Mis me senikaua teeme?“
„Mis meil teha? Jalutame ja räägime, võib-olla leiame pargis mõne pingi, kus istuda saab. Ilm on ju ilus,“ arvas Olev.
„Olgu, ma tahtsingi sinult üht-teist küsida. Kas see helilooja Kivinõmm on sinu isa?“
„Nojah, nii on mul passis tõesti kirjas.“
„Siis on teil kodus klaver?“
„On tõesti. Viiul on ka, kui see sind peaks huvitama.“
„Siis sa oskad ka klaverit mängida?“
Olev heitis tüdrukule veidi imestunud pilgu, enne kui vastas.
„Ei oska.“
„Miks? Sa pole viitsinud õppida ja harjutada, eks? Mind taheti klaverit õppima panna, isa ostis isegi klaveri, aga ei sellest tulnud midagi.“
„Mul ei ole muusikalist kuulmist, sellepärast,“ seletas Olev.
„Kuidas nii, ise helilooja poeg ja pole kuulmist?“
Noormehe nägu võttis selle küsimuse peale kuidagi tõrjuva ilme, ta nagu poleks tahtnud sel teemal jätkata. Ta heitis küsijale justkui hindava kõrvalpilgu, mõtles hetke ja ütles siis viivitades:
„See on keeruline lugu, ega minagi kõike tea, aga… Valev Kivinõmm on tegelikult minu kasuisa. Oma õiget isa pole ma kunagi näinud ja ei tea temast midagi.“
See oli uudis, mille peale Silvi isegi hetkeks seisatas ja saatis Olevile veidi ehmunud pilgu. Ta pidi seda uut teadmist pisut seedima.
„Tundmatu päritoluga meesterahvas… See võiks isegi põnevalt kõlada, aga tundub mõnevõrra ka kuidagi kahtlane,“ arvas tüdruk edasi kõndides.
„Kas minu päritolu on sulle väga tähtis?“
„Ei tea, ma pole selle peale eriti jõudnud mõelda.“
„Ära karda, mu isa ja ema on mõlemad päris inimese moodi, nad pole veel kedagi hammustanud,“ ütles Olev, hääles omajagu solvumist, aga tüdruk ei osanud seda tähele panna. „Saad tuttavaks, siis näed.“
„Saan tuttavaks su isaga, kes polegi su isa…“ Silvi jättis lause pooleli, oli Olevi toonist siiski taibanud, et jutt oli noormehe jaoks üpris hellale teemale läinud. Ja Olev ütleski hoopis tõsisema tooniga kui enne:
„Silvi, see on asi, mis peab ainult sinu teada jääma! Seda tõde teab ainult väike omainimeste ring, ma pidasin sind praegu samuti juba omaks, kellele võib perekonnasaladusi avaldada…“
„Tõesti? Kas tahaksid mind tõesti päris omaks saada? Igavesti?“
Puiesteel kõndinud paarike seisatas. Ja siin, põliste pärnade all vastastikku seistes ja tüdrukule silma vaadates Olev ütleski:
„Jah, tahan, Silvi! Tule mulle naiseks!“
2
Mall oli lõpuks valinud elukutse ja kooli, kus seda õppida – rahva hulgas nimetati õppeasutust titetehnikumiks. Ametlikult oli koolil muidugi pikem ja keerulisem nimi – Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogiline Kool. Neli aastat kestvate õpingute järel said lõpetajad lasteaiakasvataja diplomi ja Mallele tundus, et see oleks tema jaoks kõigiti õige ja jõukohane amet, mille toel saab pensionipõlveni elada. Tüdruku lapsepõlv oli õnnetus kukkumises viga saanud jala tõttu olnud hirmutav ja see hirm ulatus otsapidi ka tulevikku, sest ükski arst ei teadnud öelda, kas see laps üldse hakkabki korralikult kõndima või vajab suuremaks saades hoopiski karkude, ehk koguni ratastooli abi. Ning siis juhtus peaaegu ime – tänu Tartu ortopeedide õnnestunud operatsioonile pandi teismeliseks saanud tüdruk jällegi jalgele ning Malle kõnnakusse jäänud vaevumärgatav lonkamine oli vaid tühine iluviga.
Malle ema Helga Jaaguste oli eriliselt tegus naine, kes toidukaupluses töötades kogu peret püsti hoidis. Tema hankis kõik perele vajaliku ja oli ka tütre jala ravimise eest hoolitsenud. Pereisa Jaan huvitus rohkem oma tööst trükikojas ja mitmetest hobidest, millest esikohal olid kahtlemata kalalkäimine ja lauamängud – male ja bridž.
Helga Jaaguste oli seega pere käekäigu üle otsustamise oma õlgadele võtnud ja tulevikukavade enesekindla koostajana rääkis pereliikmetele oma plaanidest vaid haruharva. Helga oli endas alati kindel ja senise tegevuse põhjal veendunud, et suudab oma peret sõjajärgsetes keerukates tingimustes kõikidest raskustest üle aidata. Aga seadusliku võimu vastu ei saanud temagi, vaid pidi ühel õhtul murelikult teatama, et nad peavad oma kolmetoalisse korterisse kaasüürilised võtma. Elamispind oli rangelt normitud, kõik majad natsionaliseeritud ja kuulusid riigile.
„Majavalitsusest käidi jälle nõudmas, et meie elame kolmekesi, meil on normide järgi ülepinda ja nad
