Sõbrad ja hallikirju koerake. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Sõbrad ja hallikirju koerake - Erik Tohvri страница 6

Sõbrad ja hallikirju koerake - Erik Tohvri

Скачать книгу

aga seda masendavamalt: selline unistuste laulatus võib maksta kogu jõuka elu, mida nad tänu mehe kõrgesse ametisse tõusmisele olid viimase paari aasta jooksul maitsta saanud. Naine ohkas, tegi mossis näo ja ütles juba sootuks teise tooniga, et on aeg hakata teed jooma.

*

      Olev tuli töölt, kell hakkas keskööle lähenema – õhtupoolne vahetus elektrijaamas lõppes kell üksteist. Võttis mantli seljast, riputas esikus varna, haaras vastu tulnud ööriietuses Silvi ülemeelikult kaenlasse.

      „Tasa, Sandra jäi alles natukese aja eest magama, ei tahtnud kuidagi uinuda,“ seletas naine poolihääli. „Las ta magab, laps on väsinud!“

      „Kuidas teil päev läks?“ päris mees.

      „Käisime pealelõunal jalutamas ja tead, mis juhtus – meie lapsevanker läks katki!“

      „Vanker läks katki? Mismoodi?“

      „Üks ratas tuli alt ära! Ja just siis, kui mäest üles Toompeale läksime, ma tulin jaama poolt ja tahtsin otse üle Lindamäe tagasi kesklinna jalutada. Aga just seal Hirvepargi trepi kohal käis äkki üks nõks ja vankri nurk vajus maha, ratas alt läinud! Ja mis kõige hullem – ratas kargas alt ära ja pani allamäge veerema! Ma ei saanud ju last vankriga sinna upakile jätta ja hakata rattale järele jooksma!“ seletas Silvi õigustavalt.

      „Ja pididki vankri kolmel rattal koju vedama?“ vangutas Olev pead. „Ega pole muud teha, kui tuleb uus vanker osta, aga neid Tšehhi vankreid on ju nii harva müügil! Sinu isa kaudu me selle saime, nüüd ei sobi jälle hakata uut lunima… Peab uurima, äkki on võimalik kuskilt uus ratas hankida?“

      „Ei ole vaja enam midagi parandada ega hankida, vanker on jälle korras!“ seletas Silvi rõõmsalt.

      „Korras? Mismoodi see korda sai?“ imestas Olev.

      „Imelihtsalt! Meie Sandraga avastasime, et ilmas on tõesti häid onusid! Üks tubli mees nägi ratta ärakargamist ja jooksis sellele järele! Ratas oli mäest alla kihutades ägeda vungi võtnud ja Toompuiestee nurgal hirmsa mürtsuga vastu selle sinise ajaleheputka seina põrutanud. Jäigi sinna maha ja see asjalik mees sai sealt kätte! Putkamammi, ajalehemüüja, oli veel pahandanud, et süda pidi seisma jääma, kõva pauk oli vanamutti hirmsasti ehmatanud,“ seletas Silvi lõbusalt. „Võib arvata küll, see putka on ju vineerist tehtud, kajab nagu kõlakast!“

      „Tohoh, vaata, mis sa kõike tead? Mina ei teadnudki, et need kumera seinaga putkad on vineerist,“ imestas Olev.

      „Ega mina ka ei teadnud, aga see mees ütles!“

      „Siis te rääkisite ikka pikemalt! Aga mis ta ratta kohta ütles?“

      „Tema uuris, et mingi vidin on ära kadunud, mis ratast kinni hoiab. Tema on mehaanikainsener, tunneb asja.“

      „Näed siis – sul juhtub tänaval äpardus ja kvalifitseeritud abi kohe käepärast!“ imestas Olev. „Mis see mees siis tegi – tõi ratta ära, aga kas pani vankri alla tagasi ka või?“

      „See Valter oli jube asjalik, nuias ühe autojuhi käest tangid ja jupi traati, keeras sellest mingi konksu ja sättiski ratta jälle alla tagasi!“

      „Valter? Ta ütles sulle isegi oma nime, jah?“

      „Nojah, eks ma küsisin, me õiendasime seal hulk aega, enne kui asi korda sai. Heategija nime on ju vaja teada, sellepärast! Ja niimoodi vaikides kõrval seista ja tema tegemist jälgida oli mul ka imelik,“ ütles Silvi õigustaval, isegi kuidagi tõrjuval toonil. „Tema rääkis, et on mehaanikainsener, eks sellepärast oskas midagi välja mõelda.“

      „Mina olen ka insener! Mis sest, et elektriinsener, aga eks minagi oleksin osanud selle rattakese alla tagasi sättida,“ torises Olev end puudutatuna tundes. Silvi näis tolle Valteri vägiteost eriliselt elevil olevat ja see meeldis mehele aina vähem. „Kas sa abistajale vähemalt raha pakkusid, et vankri korda tegi?“

      Silvi vaatas Olevit imestunult.

      „Nii rumal küsimus! Miks ma oleksin pidanud raha pakkuma, see oleks abivalmis inimest solvanud! Teine tuli heast südamest appi, nii tore sõbralik inimene, ja – raha! Mina arvasin, et me võiksime tema hoopis meile kohvile kutsuda, saaksid ka temaga tuttavaks, aga enne tahtsin küsida, mis sina sellest arvad.“

      „Ega ta mind eriti ei huvita, mina saan lapsevankri ratastega ise hakkama!“ Olev oli Silvi jutus mingi seletamatu vastuolu tabanud ja muutus veelgi mornimaks: enne abistaja kohvile kutsumist tahtis naine temalt nõusolekut küsida, aga kuidas ta tollele Valterile kavatses kutse edasi anda? Loogika ütles, et nende vahele pidi mingi sidevõimalus jääma!

      Olevit hakkas painama kahtlus. Armukadedus on kergesti süttiv materjal, mis vaid tühisest sädemest võib hetkega leegitsema lüüa.

      Ei-ei, ma ei tohi hakata ühest tühiasjast mingit elutähtsat numbrit tegema! Kindlasti oli see Silvil vaid mingi juhuslik intsident, mina oleksin ju võõrast hätta jäänud inimest samamoodi aidanud, ammugi siis veel lapsega jalutavat naist, püüdis Olev ennast maha rahustada, aga üha enam hakkas teda häirima meenutus, et naine oli Valterist kõneledes kummaliselt ergastunud ja isegi pilku peitnud… See mulje jäi mehe hinge kriipima.

      „Kas te millestki muust ka rääkisite kui vankri parandamisest?“

      „Ah, niisama ühest-teisest… Tema alles peab abiellumisplaani ja ütles, et tal ongi hea praktiseerida, kuidas tarbekorral lapsevankrit parandada, kui endal kunagi samasugune jant juhtub,“ seletas Silvi juba kuidagi kärsitult, justkui tahaks jututeemat kiiremini lõpetada, ning mehele tundus ka see ebaharilik. Midagi oli Silvi juures teisiti kui tavaliselt ja Olev ei saanud lahti tundest, et naine justkui ei tahakski sellest kohtumisest kõike rääkida.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wgARCAMgAgoDAREAAhEBAxEB/8QAHgAAAQQDAQEBAAAAAAAAAAAABQMEBgcCCAkBAAr/xAAcAQEBAQEBAQEBAQAAAAAAAAAAAQIDBAUHBgj/2gAMAwEAAhADEAAAAe5WOfyYHsuR6Y18eyfHtv0n1uJ6mS4ngoJmKewpb6eSfWqbI82VeHu32InClvqfUjKoZV6Y5JC9fUnkpXx5WUe19HgpXmjfDIUrCFtvhDBzSuqlmNo9pjnCYu1gx83kYiSZIouBifCh4uCKLkIIueLinxmYijXiYJguSYii+ngkii5iAoZImZrlZjHy5ImZqra0mFmsRdcGUxVc6TlxFExPRekYRR3aKkxTMRRRfDwxTNfE9X4+PEwM18TNfRBHC+qgihkYiKO2sGcFQRY+XITTMyVFPVzPRM+TJVRE8MzITRZfVQT4UFFQT4XXEwTEUMT0xGqenx8eiJ6YCokYnwoKCZ8enolGNKDgRPBwJGRiYiYsZGBienguJCY8GxiYCwoIChkfGJgZHh8ZmIqqCKHh4eCw2Pj5WyKJ8Jx7b4eohDqkxOFqUEhvI4tyPDITM18T5fEVPBQQMIyFa+XxGY5XyRW1jMu7rEVRAzXCTKvDGFq

Скачать книгу