ununenud. Teda jälgides tundis Rhnonwen käe- ja kuklakarvakesi hoiatavalt turri tõusmas. Ta tõmbas mantli tihedalt ümber ja astus jaheda õhtupäikese kätte.
Eleyne vaatas Rhonwenile otsa ja naeratas. Naeratuse soojus ja armastus lepitasid ja meelitasid, ehkki sõnad panid Rhonweni kulmu kortsutama.
„Ta on jälle siin. Kas sina ei tunne?”
„Sa räägid rumalusi, mu leedi!” Siiski vaatas Rhonwen tahtmatult ringi. Oijaa, ta oli siin, see kummaline vaim, kes valvas Hay lossi. Ka Rhonwen tajus teda, kuid ei kavatsenudki tüdrukut julgustada: veel mitte. Õudseid unenägusid oli niigi olnud liiga palju, enamasti nägi neid küll Isabella.
„Kus Isabella on, laps? Arvasin, et ta on su selle aja peale juba üles leidnud.” Rhonwen silus tüdruku kleiti, pühkis punaselt villalt kahvatut mörditolmu. Rebend peab ootama.
„Ema kutsus nad kõik sisse.” Eleyne hoidus Rhonwenile silma vaatamast.
„Miks?”
Õlgu kehitades vedas Eleyne kinganinaga tolmu sisse joone.
„Kas sa hirmutasid neid jälle tondijuttudega?”
„Need pole jutud! Ma ütlesin hommikul ainult vaata, ta jälgib meid, ja Isabella pistis kriiskama.” Eleyne ajas lõua kindlalt õieli. „Ja jälgiski, Rhonwen. Emand. Ta jälgib meid tihti.”
„Ah nii.” Rhonwen istus rohmakalt tahutud kivile, mis ootas lihvimist ja tellingutele vinnamist. Nüüd polnud küll aeg ratsutamisest rääkida. „Ütle, milline see sinu emand välja näeb.”
„Ta on väga pikk, tema juuksed on sügavpunased, natuke nagu minul, tema silmad on hallikasrohelised ja kuldsed ja elavad nagu jõevesi päikeses.”
„Kas sa tead, kes ta on, see emand?” küsis Rhonwen ettevaatlikult. Järsku meenusid talle Gwladuse sõnad: Tema on ju endiselt siin. Reginaldi ema. Ta kummitab lossis … Reginaldi ema Matilda de Braose, Hay emand, kes oli selle lossi ehitanud, mõned väitsid koguni, et omaenda kätega.
Eleyne kehitas õlgu. „Ma ei tea, ma arvan, et ta elas siin. Ta armastab seda lossi. Mõnikord näen ma teda koos müürseppadega müüril.” Tüdruk kihistas naeru. „Kui nemad teda näeksid, kukuksid nad hirmu pärast alla!”
„Aga sind ta ei hirmuta?” Rhonwen vaatas uut kõrget müüri.
„Oh ei. Mulle näib, et ma meeldin talle.”
„Kust sa seda tead?” Kui Hay vaim oli tõesti Reginaldi ema, kelle kuningas John oli elajalikult tapnud, kas talle võiks siis tõesti meeldida laps, kelle soontes voolas rüvetatud kuninglik veri? Ta judises.
„Lihtsalt tean,” vastas Eleyne. „Muidu ta ju ei näitaks ennast mulle.”
Ta kummardus ja sikutas Rhonwenit käest. „Lähme sisse. Ma pean enne sööki kleidi ära vahetama ja mu kõht on väga tühi!”
Kuuldes neid süütuid sõnu lossiõuel vastu kajamas, läks Rhonwen kaameks. Pimedusse vaadates tegi ta salamahti märgi kurja vastu. „Ta ei tea,” sosistas ta kuuldamatult. „Palun andesta talle, ta ei tea, kuidas sa surid.”
Teel ukse poole seisatasid nad sepikojast kostva karjumise peale. Gwyneddi mees oli Hay meest ninapidi vedanud, noad välkusid ja ivake hiljem võitles tosin meest raevukalt poristel munakividel.
Rhonwen haaras Eleyne’il käsivarrest ja tõmbas ta kiiruga tagasi. „Sisse,” käskis ta. „Ruttu. Siin tuleb verevalamist, kui Sir William neid ei takista.”
„Miks nad üksteist nii väga vihkavad?” Eleyne jäi maha, tahtes võitlust pealt vaadata.
„Nad tulevad eri maailmadest, laps, vaat mispärast.” Rhonwen surus huuled kokku. Tema oli oma meeste poolt. Kui ta oleks saanud, oleks ta nende sekka läinud ja vihatud inglastel silmad peast kratsinud.
Suhteliselt ohutust müüriäärsest pelgupaigast vaatasid nad kaklust natuke aega pealt. Eleyne tõstis silmad Rhonweni poole. „Sa ei taha, et Dafydd võtaks Isabella naiseks, ega ju?”
„Mul ükskõik, mida Dafydd teeb.” Rhonweni silmad tõmbusid pilukile. „Peaasi, et temast ei saa sinu isa pärijat. See on vanima poja sünniõigus, ükskõik, kas tema ema oli printsiga Inglise seaduse järgi abielus või mitte. Pärijaks peab saama Gruffydd. Ja Gruffydd on abielus Walesi naisega.”
Eleyne ohkas. „Kui ainult Gruffydd ja Dafydd ei tülitseks alalõpmata.”
„See on su isa süü. Ta oleks pidanud su emale vastu astuma ja selge sõnaga ütlema, et tema pärijaks jääb vanim poeg.”
„Kui Dafydd saab Gruffyddi asemel isa pärijaks, tuleb Isabellast ühel päeval Aberffraw’ printsess,” jätkas Eleyne mõtlikult. „Loodan, et ta upsakaks ei lähe.” Ta surus reeturliku mõtte kähku alla. „Oleks tore, kui ta tuleks Aberisse elama, siis näeksin teda kogu aeg.”
Rhonwen kortsutas kulmu. Eleyne oli justkui unustanud – nagu ikka – omaenda abielu skottide printsi Huntingdoni krahviga, Inglismaa võimsaima krahviga. Tõsiasi, et ta ei jää Aberisse alatiseks, ei tähendanud talle veel midagi, ja Rhonwen eelistas sellele mitte mõelda. Kulub veel vähemalt neli aastat, enne kui Eleyne peab oma abikaasa juurde minema. Maailmatu aeg. Nelja aastaga võib mõndagi juhtuda. Ta võttis tüdrukul käest. „Näe, mehed kaklevad nüüd talli juures. Me peame sisse minema. Kui läheme ringiga ümber ürdiaia, ei satu me nende lähedalegi. Ta vedas Eleyne’i ümber torni jalami linnuse lõunaküljele.
Päike laskus Cadair Arthuri, Arthuri Trooni kauge tipu taha justkui suurimast suurim tuletorn, pannes müürid maapinnale pikki varje heitma. Võrdlemisi rahulikus ürdiaias oli peaaegu pime. Eleyne kummardus, noppis raske kuldse võilillepea ja keerutas seda sõrmede vahel. „Millal me koju läheme, Rhonwen?”
„Varsti, laps. Kas sulle ei meeldi siin?” Väikeses vaikuseoaasis, mis jäi kaklusest kaugele, tabas Rhonwen end ringipiilumiselt ja hakkas värisema. Kas ta oli ka siin, see nähtamatu vari, keda Eleyne nägi täiesti selgelt, naine, kes oli selle ürdiaia palju aastaid tagasi oma kätega rajanud? Ta vaatas uurivalt tüdruku poole. Laps oli tundlik, aga kui palju ta tegelikult nägi ja kui suur osa sellest tuli kirjutada ülierksa kujutlusvõime arvele?
Eleyne’i sünnihetkest saadik oli Rhonwen jälginud ja oodanud märki sellest, et Mõrsja käsi on seda last puudutanud. Mõnikord mõtles ta, et see on olemas, et see laps oli Nägija, teinekord kahtles.
„Mulle meeldib koos Isabellaga siin olla,” jätkas Eleyne unistavalt, „aga ma igatsen mere järele. Pealegi on siin midagi, midagi sellist, mis ei meeldi mulle.” Ta kortsutas kulmu, surudes kahust kuldset õit põse vastu. „Mõnikord on mul imelik tunne, nagu vaataksin maailma väljastpoolt ega kuulukski ise sellesse.” Ta naeratas kohmetult. „Saad aru, mida ma öelda tahan?”
Rhonwen silmitses teda viivu mõtlikult, kuid ütles ainult: „Mulle tundub, et sa oled õhtuti liiga kaua üleval, noor daam.”
Eleyne naeris. Ta viskas õie minema. Kui ta oligi kavatsenud Rhonwenile veel südant puistata, siis nüüd muutis ta meelt. Kummalised tunded häirisid teda. Need eraldasid teda ümbritsevast, tekitasid äraoleva tunde, nagu ootaks ta, et midagi juhtuks – midagi, mida aga kunagi ei juhtunud. See tekitas temas rahutust ja ärevust. Ta oli sellest ääri-veeri Isabellale rääkinud, kuid sõbratar oli ainult naernud ja Eleyne polnud sellest enam kunagi juttu teinud.
Eleyne
