alati nooremat poega, oli külvanud surmava seemne; Eleyne taipas vaistlikult, et seda tüli ei võida kumbki ja tema ei tohi poolt valida.
„Kas vastab tõele, et Sir William de Braose on astunud isa vastu?” küsis ta, et juttu mujale viia. Ta hammustas huulde. Pärast seda, kui Sir William oli pool aastat tagasi Hays toetanud tema soovi sõjahobusega ratsutada, oli tüdruk Isabella isasse salaja kiindunud.
„Vastab küll.” Gruffydd naeris kalgilt. „Pruudi isa! Nii piinlik, Dafydd bach. Mida sa oma tulevasest naisest nüüd arvad?”
Eleyne vaatas õnnetult kord ühele, kord teisele vennale otsa. Kuus aastat vanem Gruffydd oli lühikest kasvu, vihast kiiskavate silmadega tulipea. Laiade õlgade ja lihaselise kehaehituse tõttu näis ta Dafyddist suurem, kuigi nad olid ligikaudu ühepikkused. Dafydd, kelle kahvatukuldsed juuksed langesid kaelale ja silmad olid rohelised nagu õel, oli vendadest nägusam. Ja rahulikum. Ta oli ammu õppinud selgeks kunsti, kuidas vend marru ajada ja ise kõrvalt vaadata, mis saab.
Nüüd oli ta morn. „Küll leian teisigi, kelle võin naiseks kosida. Isabella de Braose pole just suur kaotus.”
„Aga sa pead Isabellaga abielluma!” hüüdis Eleyne. Südamelähedased tulevikuplaanid varisesid lausa tema silme all. „Pole tema süü, et Sir William peab võitlema kuningas Henry eest. Ta jätab võitlemise, kui oled kord Isabellaga abielus.”
„Armas lihtsameelne õeke!” Dafydd oli ärritunud. „Sa ei saa millestki aru. Sa oled alles laps!”
„Saan küll aru!” Eleyne trampis jalgu. „Kindlasti tahab ta endiselt, et Isabella tuleks sulle naiseks. Gwladus pole enam de Braose, nüüd kui Sir Reginald on surnud, ja teie abielu on vaja, et liit püsiks. Pealegi oled sa prints.”
„Aga mitte õige pärija,” pistis Gruffydd vaikselt vahele. „Kahtlemata on ta seda taibanud. Küll de Braosel võib vast kahju olla, et Gwyneddi tõeline pärija on juba abielus.” Gruffyddi naine Senena oli toonud hiljuti ilmale teise poja, kellele oli taktitundeliselt pandud vanaisa nimi Llywelyn.
„Sina ei ole tema pärija ega saa selleks kunagi!” surus Dafydd kokkupigistatud hammaste vahelt. „Vanim poeg võid sa ju olla, aga sohilastest ei saa pärijaid!”
„Ma olen pärija Walesi seaduse ja tava kohaselt!” Gruffydd lõi rusikaga vastu lauda.
Dafydd muigas. „Aga mind on pärijana tunnistanud isa, kuningas Henry, paavst ja rahvas. Siin pole ju midagi kahelda. Walesi tavadest on lahti öeldud ja nüüd kehtivad feodaalsed seadused. Nüüd teab igaüks oma kohta! Sinul, vend, pole mingit kohta.” Ta võttis laual vedelenud mantli, heitis selle õlgadele ja läks välja.
Gruffydd pigistas silmad kinni, et end vaos hoida. „Ta ei võida, Eleyne. Ta ei saa minult pärandust võtta! Rahvas toetab mind, mida ta ka ei arvaks.”
„Sina ja papa olete viimasel ajal paremini läbi saanud,” poetas Eleyne areldi. See polnud päris tõsi, teadis ta. Ta upitas end lauale istuma ja võttis põlvede ümbert kinni. Nii kui Dafydd oli ära läinud, muutus õhkkond lahedamaks. „Papa kuulab sind, ma tean, et kuulab.” Tüdruk naeratas lootusrikkalt.
Gruffydd sasis armastavalt õe juukseid. „Sa oled alati minu poolel olnud, väike õde, eks ju? Ole selle eest õnnistatud.”
Eleyne hammustas ebalevalt huulde. „Sina oled kõige vanem. Rhonwen ütleb, et sa oled seaduslik pärija.”
„Jumala nimel, ma sunnin isa seda tunnistama, isegi kui pean inglaspoiss Davidiga elu lõpuni võitlema!” Printsess Joan kutsus oma poega Davidiks.
Gruffydd naeratas õekesele, keerutades tema pikki isepäiselt krässus juukseid õrnalt ümber käe. „Kus on siis minu ergutaja Rhonwen? Pole tema moodi sind üksi jätta. Kas sa ei peaks koolitunnis olema?”
Eleyne naeratas. „Tunnid on tänaseks lõppenud. Me läheme pärast saarele. Peame Llanfaesis ema ootama.”
Ema, märkas Gruffydd, ei iial emme.
„Kas sa siis ei taha talle siin, Aberis, tere öelda?” küsis ta leebelt.
Tüdruk kehitas õlgu. „Siis on tal papa ja Dafyddiga palju rääkida – sinuga muidugi ka,” lisas ta rutakalt. „Ta ei taha näha mind ega Rhonwenit.”
Gruffyddi silmad tõmbusid vidukile. „See pole tõsi.” Ta kõhkles. „Nii et su ema ja Rhonwen on ikka vaenujalal?”
„See pole Rhonweni süü …”
„Ma tean, ma tean. Kui üldse kellegi, siis on see minu süü. Rhonwen teenis mu ema, ja seda printsess Joan talle ei andesta. Mul on nii kahju, et sina oled nende vahel puruks käristatud, pisike.”
Eleyne viskas pea selga. „Pole ma midagi puruks käristatud. Isa andis mu Rhonweni hoolde päeval, kui ma sündisin. Ema oli mu unustanud! Ta oleks lasknud mul tules surra, kui Rhonwen poleks mind päästnud …” Tüdruk ei püüdnudki häälest kostvat kibestumist varjata.
„Sa ei saanudki emale meelde tulla, Eleyne. Ta oli arvatavasti poolsurnud, päris kindlasti oli ta teadvusetu …”
„Ta unustas mu.” Eleyne surus huuled kõvasti kokku. Rhonwen oli talle seda lugu palju kordi rääkinud. Vahisarve häält kuuldes keeras ta ringi, rõõmus, et sai ettekäände Gruffyddi uuriva pilgu alt pääseda. Eleyne tahtis, et mitte keegi ei saaks iial teada, kui väga ta oma ema vihkas.
„Ehk on need nemad, ehk on nad juba tagasi.” Gruffydd läks akna juurde ja vaatas õue. Maja ümber tunglevaid relvastatud mehi nähes tõmbusid ta silmad pilukile. Meeste pea kohal lehvis edevalt tema isa lipp ja selle lähedal nägi Gruffydd ka isa naise lippu.
Llywelyn oli suure koja ukse lähedal sadulast maha hüpanud ja aitas parajasti Joani, kui Dafydd ilmus trepimademele. Ta jooksis alla, ikka kaks astet korraga, tegi isale sügava kummarduse ja suudles ema.
Gruffydd kortsutas kulmu. „Ennäe, kuidas ta nende juurde lidus. Ma teadsin! Ta ütles isale, et ma olen siin. Juba ta levitabki mürki.” Kõik kolm olid tõstnud silmad peretoa akna poole. Eleyne sibas Gruffyddi kõrvale ja nägi Dafyddi nägu, viisakalt läbitungimatut, nägi, kuidas ema naeratus asendus näokrimpsutusega ja isa väsinud ilme süngestus. Äkki lõi tüdruk kõrval seisva mehe pärast kartma.
„Gruffydd, sa peaksid ära minema.” Ta sikutas venda käisest. „Tule tagasi siis, kui isa on puhanud ja paremas tujus.” Ta vaatas uuesti aknast välja. Vanemad ja vend astusid juba peretoa trepist üles. Isa keeras ringi ja käratas talle järgnevatele meestele, kes keerasid kohe otsa ringi. „Palun ära jää neid ootama.”
Poe peitu, oleks Eleyne tahtnud karjuda. Poe peitu, põgene. Ta ei teadnud, miks. Mõnikord tekkis tal kummaline tunne; tunne, nagu teaks ta täpselt, mis on juhtumas. Aga mis kasu sellest oli? Vend ei kuula teda nagunii.
Alt aida kivipõrandalt kostis Llywelyni ja tema poja kannusekõlinat, seejärel raskeid samme peretoa puutrepil. Eleyne libistas end laualt alla ja puges aknaorva, jättes venna üksipäini keset tuba. Kui ema teda näeks, saadaks ta tütre minema.
Llywelyn peatus ukse juures ja vaatas ringi. Tema nägu oli väga vihane. „Gruffydd, ma ei mäleta, et oleksin andnud sulle loa Aberisse tulla.” Viiekümneaastane Llywelyn ap Iorwerth, Aberffraw’ prints, nägi oma laiade õlgade ja tugeva kehaehitusega välja nagu õitsvaimas eas mees. Kuigi tema juuksed ja habe olid hallid, paistis neist ikka veel punakuldset, mis oli noorpõlves olnud tema uhkus. Tema rüüd
