lendava punarinna sulesahin, kuivanud lehtede krabin, helin, mille vana torni vihmaveesülitist kukkunud vihmapiisk maad tabades kuuldavale tõi. Eleyne vaatas üles, et näha, kust see oli tulnud, ja tundis südant hirmust seiskuvat. Ülemise korruse aknast nilpsasid tulekeeled: sellesama toa aknast, kus tema ja Isabella olid pimedas istunud. Ta ei uskunud oma silmi. Siis nägi ta katuseta müüride vahelt välja valguvat suitsu.
„Rhonwen! Vaata! Tuli!”
Ta näitas hirmunult sinnapoole. Inimkogud jooksid igas suunas laiali. Leegid levisid otse tüdruku silme all. Vana torn oli juba tulest neelatud, samuti tall müüri ääres. Eleyne kuulis lõksu jäänud hobuste kisa.
„Armas jumal!” Ta surus käed kõrvadele. „Miks nad midagi ei tee, Rhonwen? Hobused! Mõrsja nimel, päästa hobused! Invictus! Kus Sir William on?”
Leek jooksis mööda müüriharja, kuhu puittellingud olid toetunud, ja sööstsid üle võlvkäigu peakoja ukse poole.
Eleyne oli paigale tardunud, nuuksus vapustusest. „Rhonwen, tee midagi! Kus on Isabella ja teised? Rhonwen!”
Tüdruk tundis, kuidas Rhonwen võttis tema ümbert kinni, et teda talitseda, ja kiskus end ägedalt lahti. Tema nina ja suu olid suitsu täis, silmad jooksid vett. „Aita neid! Me peame neid aitama!”
„Eleyne, kuula mind!”
Rhonwen raputas teda õlgadest.
„Eleyne! Mingit tuld ei ole!” Rhonwen andis talle kõva kõrvakiilu.
Tüdruk jättis rabelemise. Palavikuliselt värisedes vaatas ta ringi. Tuli oli kadunud. Kevadõhtu oli samasugune nagu enne, punarind istus ikka varemerohu peenra kõrval mullahunnikul ja hakkas laulma, saates sulneid trillereid selgesse õhku.
„Mis juhtus?” Eleyne neelatas ägedalt. Ta vabises lakkamatult. „Igal pool möllas tuli …”
„Sa nägid õudset und.” Rhonwen võttis nobedalt mantli seljast ja laotas selle tüdruku õlgadele. „Tukastasid viivuks ja nägid koledat unenägu, muud midagi. Nüüd on see möödas. Karta pole midagi.”
„Ma ei maganud …”
„Magasid küll, cariad5!” Ärevusest rääkis Rhonwen järsult. Ta võttis jälle lapse ümbert kinni. „Sa olid nii väsinud, et jäid püstijalu magama. Seda ma sulle ennist ütlesingi. Muudkui jooksed öösiti lossis ringi ega puhka end välja. Nüüd lähed voodisse. Saad aru? Toon sulle köögist puljongit ja panen palderjani hulka, et sa magama jääksid. Hommikul tunned end paremini ja homme võtan ma leedi Gwladusega jälle kojumineku jutuks.”
Rhonwen ei andnud Eleyne’ile mahti vastu vaielda. Ta lükkas tüdruku sisse, kihutas ta keerdtrepist üles magamistuppa. Seal tõmbas ta Eleyne’il kingad jalast ja lükkas ta täies riides voodisse. Lapsele teki peale tõmmanud, istus Rhonwen viivu tema kõrval ja hoidis ta kätt peos. „Ära mõtle sellele õudsele unenäole, laps. Mõtle millelegi ilusale. Mõtle hobusele. Ta on elus ja terve ja temaga ei juhtu midagi. Võib-olla lähed homme jälle ratsutama.”
Eleyne vaatas talle hirmunud silmadega otsa. Järeleandmine kohutas teda. „Kas see unenägu ei tule kindlasti tagasi?”
„Täitsa kindlasti!” ütles Rhonwen rõhutatult. Lõpuks oligi see juhtunud, see, mida ta oli nii palju aastaid kartnud. Last, keda Rhonwen pidas oma tütreks, oli puudutanud jäise tuule külm hingus – Mõrsja sõrmede suudlus. Eleyne’i kätt hoides pani Rhonwen silmad kinni. Kui Einion sellest teada saab, võtab ta lapse endale, ja mida Rhonwen siis peale hakkab?
„Rhonwen.” Eleyne’i hääl oli ikka karjumisest kähe. „Mul on külm.”
Rhonwen laotas talle veel ühe teki peale. „Oota. Ma teen tule suuremaks, siis toon sulle alt kuuma jooki.”
Ta viskas korvist paar halgu tulle ja läks üle õla tagasi kiigates toast välja.
Eleyne lebas viivu liikumatult, siis tõusis istuli, võttis teki õlgade ümber ja ronis voodist välja. Ta jäi tulest aupaklikus kauguses seisma ja vaatas seda üksisilmi. Niiskest puukoorest tõusis paksu aromaatset suitsu. Tüdruk tundis puude erinevaid lõhnu: õunapuu magusat, tamme vürtsikat, männi teravat vaigulõhna; nägi punasiniseid leeke koorelõhesid noolivat – täpselt nagu torni seinu. Ta värises ägedalt. Öelgu Rhonwen mida tahes, ta polnud halba und näinud. Ta oli olnud ärkvel ja teadis, mis oli juhtunud. Viimaks ometi oli isemoodi teine maailm, mida Eleyne oli seni ainult vilksamisi näinud, tema vaimu haprast tõkkest läbi murdnud.
TEINE PEATÜKK
I
ABER, GWYNEDD, september 1228
„Sa ei saa mind takistada isa juurde minemast!”
Gruffydd ap Llywelyn lõi rusika lauale. „Kus ta on?”
„Teda pole siin!” Poolvend Dafydd vaatas talle külmalt otsa. „Siin” oli ty hir, pikk kivihoone, kuningliku perekonna eraruumid Aberi linnuses ehk llys’is, mis asus Gwyneddi põhjaserval künka nõlval merd ja Anglesey saart vaatavate Eryri mägede veerel.
„Sa valetad!”
Gruffyd keeras end väikese õe poole, kes seisis nukralt vendade vahel. „Kus ta on, cariad?”
„Teda pole siin – Dafydd kõneleb tõtt.” Eleyne vaatas vendadele kordamööda õnnetult otsa. Isa oli ratsutanud Shrewsburysse oma naise juurde, kes oli läinud kolm nädalat tagasi oma abikaasat ja Inglise kuningat lepitama. Llywelyni ja oma poolvenna kuningas Henry III lakkamatus piigimurdmises Walesi piiride pärast oli printsess Joan näidanud end võimeka ja aruka saadikuna. Ta pingutas selle nimel, et tagada oma poja Dafyddi troonijärglus Gruffydi ees, ja see tekitas nii Gruffyddis kui ka tema poolehoidjates paksu verd.
„Küllap proovis Joan Shrewsburys jälle Inglise kuningale Gwyneddi eest kosta!” Gruffydd pöördus ärritatult kõrvale. „Armas taevane jumal! Kas isa ei saa tõesti aru, mida tema naine teeb?”
„Joan tegutseb rahu nimel, Gruffydd,” pistis Dafydd mahedalt sekka. „Vennaga läbirääkimisi pidades.”
„Vennaga!” ägestus Gruffydd. „Kuningas Henry tunnistab teda oma õena alles nüüd, kui see talle sobib. Polnudki nii ammu, kui Joan oli tema meelest kõigest kuningas Johni järjekordne sohilaps!”
„Kuidas sa julged!” Dafydd pani käe pistodale. „Paavst Honorius III tunnistas minu ema seaduslikuks järeltulijaks. Vähemalt on ta meie isaga abielus.” Ta naeris käredalt. „Hoopis sina oled sohilaps, vennas, ja isa ei jõua ära oodata, et saaks sinust lahti öelda, nii palju kui mina näen.”
Gruffydd vandus. „See pole tõsi!” karjus ta. „Isa peab minust lugu ja austab mind, nagu ta austas ka mu ema Walesi seaduse all.”
„Kas tõesti?” Dafydd muigas. „Eks me näe. Mina sinu asemel läheksin Aberist ära. Isa teab, mida sa oled teinud: kuritarvitanud tema usaldust, tegutsenud tema ja minu vastu, ja ta on tõotanud su tiibu kärpida.”
Gruffyddi nägu oli vihast kaame. End vaevaga vaos hoides keeras ta Dafyddile selja ning naeratas Eleyne’ile mornilt. „Millal isa tagasi tuleb? Ma pean temaga rääkima.”
Eleyne kehitas õlgu. „Varsti.” Ta oleks tahtnud venna
kallis – walesi k
