lugematu arv rohelisi ja siniseid varjundeid, tumedad mustad ja hallid ja purpursed.
Mõnedega neist rüütlitest oli vanamees koos ratsutanud; teistest teadis Dunk lugude järgi, mida kõrtsitubades ja lõkke ääres räägiti. Lugemise või kirjutamise võlukunsti polnud ta kunagi õppinud, aga heraldikat oli vanamees talle järelejätmatult õpetanud, seda sageli teekondadel korranud. Ööbikud kuulusid isand Caronile piirimaadelt, kes oli harfiga niisama osav kui piigiga. Krooniga hirv kuulus ser Lyonel Baratheonile, keda kutsuti Naervaks Tormiks. Dunk märkas Tarly jahimeest, Dondarrioni koja purpurset välku, Fossowayde punast õuna. Möirgav kuldne lõvi karmiinpunasel põhjal kuulus Lannisteridele ja kahvaturohelisel taustal ujuv tumeroheline merekilpkonn Estermontidele. Pruun telk punase täku all sai kuuluda vaid ser Otho Brackenile, keda pärast seda, kui ta kolme aasta eest tappis Kuningalinna turniiril lord Quentyn Blackwoodi, kutsuti Jõhkard Brackeniks. Nagu Dunk oli kuulnud, lõi ser Otho nüritud tapriga nii kõvasti, et lõhestas lord Blackwoodi kiivri visiiri ja näo selle taga. Ta nägi ka Blackwoodi lippe, need olid aasa lääneküljel, ser Othost nii kaugel kui võimalik. Marbrand, Mallister, Cargyll, Westerling, Swann, Mullendore, Hightower, Florent, Frey, Penrose, Stokeworth, Darry, Parren, Wylde; näis, et iga viimane kui koda läänes ja lõunas oli saatnud rüütli või mitu Saarekoolme kaunist daami nägema ja tema auks võitlema.
Ent kuitahes kenad need telgid ka vaadata polnud, teadis ta ometi, et tema jaoks seal kohta ei ole. Vile villane keep on kõik, mis teda öösel kaitseb. Kui isandate ja kuulsate rüütlite õhtusöögiks on kabunad ja nuumpõrsad, jääb tema osaks kõva ja vintske tükk soolaliha. Ta teadis väga hästi, et kui ta jääks sellele toredale aasale laagrisse, tuleks tal välja kannatada nii vaikivat põlgust kui ka avalikku mõnitamist. Võib-olla mõni üksik kohtleks teda lahkelt, ent mõnes mõttes oleks see isegi hullem.
Rändrüütel peab oma au hoidma. Ilma selleta pole ta enamat sõjasulasest. Ma pean oma koha selles seltskonnas välja teenima. Kui ma võitlen hästi, võib mõni isand mu oma kodakondsete sekka võtta. Siis ratsutaksin ma õilsas seltskonnas, sööksin igal õhtul kindluse saalis värsket liha ja paneksin turniiridel püsti oma telgi. Aga kõigepealt pean ma hästi võitlema. Ta pööras vastumeelselt turniiriplatsile selja ning viis oma hobused puude vahele.
Suure aasa ääremail, linnast ja kindlusest poole kolmikpenikoorma kaugusel, leidis ta koha, kus ojakäänak oli tekitanud sügava võrendiku. Selle ümber kasvas tihe pilliroog ja selle kohale ulatusid kõrge jalaka lehtederohked oksad. Kevadine rohi oli niisama roheline kui rüütlite lipud ning mõnusalt pehme. See oli ilus koht ja keegi polnud seda veel endale tahtnud. See on minu telk, ütles Dunk endale, telk, mille katuseks on lehed, rohelisemad veel kui Tyrellide ja Estermontide lipud.
Kõigepealt hobused. Kui ta oli nende eest hoolitsenud, heitis ta riided seljast ja sumas vette, et reisitolmu maha pesta. „Tõelise rüütli jaoks on puhtus niisama tähtis kui vagadus,” oli vanamees alati öelnud, nõudes, et nad peseksid end pealaest jalatallani iga kord, kui kuu uude faasi jõudis, hoolimata sellest, kas nad haisesid higi järele või mitte. Nüüd, kui ta oli rüütel, vandus Dunk samast põhimõttest kinni pidada.
Kuivades istus ta paljalt jalaka all, nautis kevadise õhu soojust ja jälgis laisalt pilliroo kohal lendlevaid kiile. Nagu iseenesest läks mõte teistele lendajatele. Ja vanamehele. Dunk polnud kunagi lohet näinud. Aga vanamees oli. Dunk oli tubli poolsada korda kuulnud lugu, kuidas ser Arlan oli olnud väike poiss, kui tema vanaisa oli ta Kuningalinna kaasa võtnud ning kuidas nad olid seal näinud viimast lohet, enne kui too suri. Lohe oli olnud roheline emane, väike ja kängus, kärbunud tiibadega. Ühestki tema munast polnud midagi koorunud. „Mõned väidavad, et kuningas Aegon mürgitas ta,” oli vanamees öelnud. „Kolmas Aegon, tähendab, mitte kuningas Daeroni isa, vaid see, keda hüüti Loheturmaks või Aegon Õnnetuks. Ta kartis lohesid, sest oli näinud, kuidas ta onu loom ta enda ema nahka pani. Pärast viimase lohe surma on suved olnud lühemad ja talved pikemad ja karmimad.”
Õhk hakkas jahtuma, kui päike puulatvade taha vajus. Kui Dunk käsivartel kananahka tundis, kloppis ta ürpi ja pükse vastu jalaka tüve, et hullemast tolmust lahti saada, ning tõmbas need jälle selga. Hommikul otsib ta üles turniiri korraldaja ning paneb oma nime kirja, aga kui ta lootis osaleda, pidi ta sel õhtul veel mõned asjad ära korraldama.
Tal polnud vaja veest oma peegelpilti vaadata – ta teadis niigi, et ei näe eriti rüütli moodi välja, nii riputas ta ser Arlani kilbi selga, et vapp näha oleks. Ta pani hobused kammitsasse ja jättis nad jalaka alla paksu rohelist rohtu närima, ise aga hakkas jalgsi turniiriplatsi poole minema.
Tavaliselt oli aas teisel pool jõge asuva Saarekoolme linna elanike ühiskasutuses, kuid nüüd olid asjad teisiti. Üleöö oli sinna kerkinud teine linn – mitte kivist, vaid siidist, suurem ja uhkem kui vanem õde jõe taga. Kümned kaupmehed olid oma putkad platsi äärde üles seadnud, müües riiet ja puuvilju, vöösid ja saapaid, karusnahku ja pistrikke, savinõusid, kalliskive, joogikanne, vürtse, sulgi ja kõikvõimalikke muid kaupu. Žonglöörid, nukunäitlejad ja mustkunstnikud kõndisid oma oskusi näidates rahva seas ringi – nagu ka hoorad ja taskuvargad. Dunk hoidis hoolikalt kätt oma müntidel.
Kui temani jõudis suitsuse tule kohal särisevate vorstide lõhn, hakkas tal suu vett jooksma. Ta ostis kukrust võetud vaskpenniga ühe ning sarvetäie õlut, et seda alla loputada. Süües vaatas ta, kuidas värviline puust rüütel võitles värvilise puust lohega. Hea oli vaadata ka lohega töötavat nukujuhti, pikka kõhna tüdrukut oliivikarva naha ja Dorne’i poolsaare rahvale omaste mustade juustega. Ta oli sale nagu piik ja rindu samahästi kui polnudki, aga Dunkile meeldis ta nägu ning see, kuidas ta sõrmed panid lohe nööride otsas napsama ja vingerdama. Ta oleks tüdrukule penni visanud, kui tal neid üle oleks olnud, aga nüüd vajas ta iga viimast kui münti.
Nagu ta oli lootnud, olid kaupmeeste seas ka relvasepad. Kaheharulise sinise habemega Tyroshist pärit mees müüs ehiskiivreid, need hunnitud ja fantastilised asjad olid sepistatud lindude ja loomade kujuliseks ning kaetud kulla ja hõbedaga. Mujalt leidis ta relvasepa, kes kaubitses odavate terasmõõkadega, ning teise, kelle töö oli parem, kuid ta polnud tulnud mõõka otsima.
Mees, keda ta vajas, oli päris rea lõpus, tema ees laual olid vaatamiseks välja pandud peentest rõngastest soomussärk ja omavahel ühendatud plaadikestest teraskindad. Dunk uuris neid hoolikalt. „Sa teed head tööd,” ütles ta.
„Parimat.” Sepp oli jässakas mees, mitte pikem kui viis jalga, kuid rinnaümbermõõdult ja käsivarte jämeduselt ei jäänud ta Dunkile alla. Tal oli must habe, suured käed ja mitte raasugi tagasihoidlikkust.
„Mul on turniiri jaoks turvist vaja,” ütles Dunk talle. „Korralikku soomusrüüd koos kaelakaitsme ja säärekaitsmetega ning täiskiivrit.” Vanamehe poolkiiver mahtus talle pähe küll, aga ta tahtis näole paremat kaitset kui seda suutis pakkuda raudriba nina kohal.
Relvasepp mõõtis teda pilguga alt üles ja ülevalt alla. „Sa oled suur, aga ma olen suuremaidki turvisesse pannud.”Ta tuli oma laua tagant välja. „Põlvita, ma tahan need õlad ära mõõta. Ja su jämeda kaela ka.” Dunk põlvitas. Relvasepp asetas sõlmilise, nahast punutud nööri ta õlgadele, mühatas, libistas selle ta kaela ümber ja mühatas uuesti. „Tõsta käsi üles. Ei, parem käsi.”Ta mühatas kolmas kord. „Nüüd võid püsti tõusta.” Jala sisekülje pikkus, reie jämedus ja vöö ümbermõõt kutsusid esile uued mühatused. „Mul on vankris mõned asjad, mis võivad sulle sobida,” ütles mees lõpuks. „Ei mingeid kullast ja hõbedast kaunistusi, eks ole, ainult hea teras, tugev ja lihtne. Kui ma teen kiivri, siis näeb see välja nagu kiiver, mitte nagu tiibadega siga või veider võõramaine puuvili, aga minu omast on sul rohkem abi, kui sulle piik näkku tuleb.”
„Just
