võiks sind või su kadunud isandat tunda?”
Dunk mõtles hetke. „Ma nägin telki Dondarrioni koja lipuga. Must, purpurse välguga?”
„Ser Manfred on seda koda esindamas.”
„Ser Arlan teenis kolme aasta eest Dorne’is tema isa. Ser Manfred võib mind mäletada.”
„Ma annan sulle nõu temaga rääkida. Kui ta on nõus sind käendama, too ta homme samal ajal endaga siia kaasa.”
„Nagu soovite, isand.”Ta hakkas ukse poole minema.
„Ser Duncan,” hõikas korraldaja talle järele.
Dunk pöördus tagasi.
„Kas sa ikka tead,” ütles mees, „et need, kes turniiril kaotavad, loovutavad oma relvad, turvise ja hobuse võitjale ning peavad nende eest lunaraha maksma?”
„Ma tean.”
„Kas sul on raha sellise luna maksmiseks?”
Nüüd teadis ta kindlasti, et ta kõrvad punetavad. „Mul ei ole seda raha vaja,” ütles ta, palvetades, et see oleks tõde. Ma vajan ainult ühte võitu. Kui ma võidan oma esimese piigivõitluse, saan ma kaotaja turvise ja hobuse või tema kulla, ja siis võin ma ka ise korra kaotada.
Ta läks aeglaselt trepist alla, mõeldes vastumeelselt sellele, mida ta järgmisena pidi tegema. Siseõuel haaras ta ühel tallipoisil kraest. „Ma pean rääkima Saarekoolme isanda tallmeistriga.”
„Ma otsin ta üles.”
Tallides oli jahe ning hämar. Tõrges hall täkk püüdis teda hammastega näksata, kui ta möödus, kuid Kergejalg ainult hirnatas vaikselt ja hõõrus ninaga ta kätt, kui ta selle hobuse ette tõstis. „Oled tubli tüdruk, oled ju?” pomises ta. Vanamees kordas ikka, et rüütel ei tohi kunagi oma hobust armastada, sest neid sureb tema all rohkem kui mitu, aga ega ta ise ka oma nõuandest kinni ei pidanud. Dunk oli mitu korda näinud, kuidas vanamees kulutas viimase vaskpenni, et vanale Kastanile õun või Kergejalale ja Äikesele kaeru osta. Kergejalg oli ser Arlanit kandnud väsimatult tuhandeid penikoormaid, üles ja alla mööda Seitset Kuningriiki. Dunkil oli tunne, nagu reedaks ta vana sõbra, aga mis valikut tal oli? Kastan oli nii vana, et ei maksnud enam eriti midagi, ja Äikest vajas ta turniiril.
Aeg läks, tallmeister ei suvatsenud aga veel ilmuda. Oodates kuulis Dunk müüridelt pasunahüüdeid ja siseõuelt hääli. Uudishimulikult võttis ta Kergejala käekõrvale ja läks talliuksele vaatama, mis toimub. Suur seltskond rüütleid ja ratsavibukütte valgus väravatest sisse, vähemalt sadakond meest, ning nende hobused olid uhkemad, kui Dunk kunagi oli näinud. Mingi tähtis isand on tulnud. Ta haaras möödajooksva tallipoisi käest. „Kes need on?”
Poiss vaatas teda kahtlustavalt. „Kas sa lippe ei näe?”Ta tõmbas end lahti ja kiirustas eemale.
Lipud … Kui Dunk pead pööras, kergitas tuulehoog musta siidvimplit pika varda otsas ja Targaryenide koja vihane kolmepäine lohe oleks nagu tiivad laiali ajanud ning ergavpunast tuld puhunud. Lipukandja oli pikk rüütel valges, kullaga kaunistatud soomusrüüs, ta õlgadel lehvis helevalge keep. Järgnesid veel kaks üleni valges ratsanikku. Valvkonna rüütlid kuningliku lipuga. Mõni ime siis, et Saarekoolme isand koos poegadega lossi ustest välja kiirustas, ning kaunis neiu samuti – lühikest kasvu tüdruk kollaste juuste ja ümmarguse roosa näoga.
Mulle ta eriti kaunis ei paista, mõtles Dunk. Nukunäitlejast tüdruk oli ilusam.
„Poiss, lase see kronu lahti ja hoolitse mu hobuse eest.”
Ratsanik oli tallide ees sadulast maha laskunud. Ta räägib minuga, mõistis Dunk. „Ma ei ole tallipoiss, isand.”
„Polnud piisavalt mõistust?” Kõneleja kandis musta, erkpunase atlassiga ääristatud keepi, rüü aga, mida see kattis, oli ere nagu tuleleek: sellel oli punaseid, kollaseid ja kuldseid toone. Mees oli sale ja sirge nagu pistoda, kuid ainult keskmist kasvu ja Dunkiga umbes üheealine. Hõbedased ja kuldsed lokid raamisid selgejoonelist ja kõrki nägu: kõrge laup, teravad põsenukid, sirge nina, kahvatu ja sile, ainsagi veata nahk. Ta silmad olid tumevioletsed. „Kui sa hobusega hakkama ei saa, siis too mulle veini ja kena piiga.”
„Ma … vabandust, isand, aga ma ei ole ka teener. Mul on au olla rüütel.”
„Rüütelkonnale on osaks saanud kurb aeg,” ütles prints, aga siis tormas kohale üks tallipoistest, kellele ta oma ratsu, uhke kõrvi ratsmed üle andis. Dunk oli hetkega unustatud. Kergendustundega hiilis ta talli tagasi tallmeistrit ootama. Ta tundis end oma telkides isandate läheduses närviliselt; ka polnud tal mingit asja printsidega rääkida.
Ta ei kahelnudki, et see kaunis nooruk oli prints. Targaryenid olid kadunud meretaguse Valüüria verd ning nende hõbekuldsed juuksed ja violetsed silmad eristasid neid tavalistest inimestest. Dunk teadis, et prints Baelor oli vanem, aga nooruk võis vabalt olla üks tema poegadest: Valarr, keda sageli nimetati Nooreks Printsiks, et tema ja isa vahel vahet teha, või Matarys, Veel Noorem Prints, nagu isand Swanni narr oli teda kord nimetanud. Noori printse oli veel, Valarri ja Mataryse nõbusid. Kuningas Daeron Heal oli neli täiskasvanud poega, kolmel neist olid endal pojad. Tema isa ajal oli lohekuningate vereliin peaaegu välja surnud, kuid öeldi tavaliselt, et Daeron II ja tema pojad on selle kestmise igaveseks ajaks kindlustanud.
„Sina. Mees. Küsisid minu järele.” Saarekoolme isanda tallmeistri nägu punetas ning oranž munder ja järsk kõnepruuk lasid sel paista veelgi punasemana. „Mis oli? Mul pole aega siin …”
„Ma tahan seda ratsut müüa,” sekkus Dunk kiiresti, et mees ei jõuaks teda minema saata. „Hea hobune, kindla astumisega …”
„Ma räägin sulle, et mul pole aega.” Mees heitis Kergejalale ainsa pilgu. „Mu isandal pole sellist vaja.Vii ta linna, võib-olla Henly annab sulle paar hõberaha.” Juba ta pöörduski minekule.
„Tänan, isand,” jõudis Dunk enne ta lahkumist veel öelda. „Isand, kas kuningas saabus?”
Tallmeister naeris ta üle. „Ei, olgu jumalad tänatud. Juba see printside rüüsteretk on piisav katsumus. Kustkohast ma kõigile neile loomadele latrid leian? Ja toitu?”Ta kiirustas oma tallipoiste peale karjudes minema.
Selleks ajaks, kui Dunk tallist lahkus, oli Saarekoolme isand oma printsidest külalised lossi saali juhatanud, aga kaks Valvkonna rüütlit oma valgetes turvistes ja lumivalgetes keepides viibisid veel siseõuel ning vestlesid vahtkonna kapteniga. Dunk peatus nende ees. „Isandad, ma olen ser Duncan Pikk.”
„Meeldiv tutvuda, ser Duncan,” vastas suurem valgetest rüütlitest. „Ma olen ser Roland Crakehall ja see on mu rüütelvend ser Donnel Viduorust.”
Valvkonna seitse rüütlit olid Seitsme Kuningriigi kõige vägevamad võitlejad, kui vaid ehk kroonprints Baelor Piigimurdja välja arvata. „Kas te tulite end võitluseks kirja panema?” küsis Dunk murelikult.
„Meil poleks sobilik ratsutada nende vastu, keda me oleme vandunud kaitsta,” vastas punaste juuste ja habemega ser Donnel.
„Prints Valarril on au olla üks Saarekoolme emanda eestvõitlejatest,” seletas ser Roland,
