võib-olla diili teha.”
„Kuidas?” kähises mees.
„Ma aitan sul korra majja lüüa ja hoolitsen selle eest, et Benito ja tema sabarakud hoiavad Faria Kazist eemale, ja sina … laenad mulle arvutit.”
„Mitte mingil juhul! Sa …” Alvar hingas sisse. „… peksid mind. Sinu lood on halvad.”
„Sinu lood on halvad,” ütles Lisbeth. „Inimesi alandatakse ja pekstakse, aga sina ei liiguta lillegi. Kas kujutad ette, milline skandaal see on? Kodukootud Mussolini on kriminaalhoolduses võimu haaranud.”
„Aga …” püüdis mees öelda.
„Ei mingeid agasid. Ma aitan sul selle ära lahendada. Aga kõigepealt viid mind internetiühendusega arvuti juurde.”
„No kurat, see on täiesti võimatu,” ütles mees ja püüdis oma sõnadele mõjukat tooni anda. „Koridoris on igal pool kaamerad. Sinu lips on läbi.”
„Sel juhul on meie mõlema lips läbi, minul pole sellest midagi,” ütles Lisbeth ja Alvarile torkas järsku pähe Mikael Blomkvist.
Selle lühikese aja jooksul, mis Salander oli vanglas istunud, oli Mikael Blomkvist teda juba kaks või kolm korda külastamas käinud, ja kõige vähem soovis Alvar, et Blomkvist hakkaks tema mustas pesus tuhnima. Niisiis, mida nüüd ette võtta? Ta ei suutnud selgelt mõelda, veel vähem ette kujutada, kui tõenäoline on Benito vägitegusid kirjeldava artikli avaldamise ja kõikide väidete tõestamise võimalus. Valu tõrjus ratsionaalse mõtlemise kõrvale, selle asemel katsus ta oma õlga ja kõhtu ning ütles, teadmata täpselt, mida ta sellega silmas peab:
„Ma ei saa midagi lubada.”
„Mina samuti mitte, nii et oleme tasa. Tõuse nüüd püsti!”
„Me näeme administratsiooni poolel kindlasti mõnda vangla töötajat.”
„Siis seletad, et me õpime üheskoos. Algus läks IQ-testiga ju väga hästi.”
Mees tõusis püsti ja vaarus. Laelamp tiirles tema kohal nagu säraküünal, nagu langev täht. Ta tundis iiveldust ja ütles:
„Oota natuke, ma pean …”
Lisbeth Salander patsutas mehe selga ja tõmbas sõrmedega läbi tema juuste, justkui tahaks tema välimust korrastada. Siis lõi ta uuesti. Alvar tundis surmahirmu. Ent seekord polnud hoop piinavalt valus, pigem vastupidi. Lisbeth Salander lõi tema õlaliigese taas paika ja kõige hullem valu andis pisut järele.
„Hakkame siis minema,” ütles Salander.
Alvar kaalus, kas peaks appi karjuma ja häirenuppu vajutama. Ta mõtles, kas lüüa naist kumminuiaga ja lasta pipragaasi. Ent ta hakkas lihtsalt astuma. Ta kõndis koridoris Lisbeth Salanderi kõrval, justkui poleks midagi juhtunud, avas ukse oma kiipkaardi ja koodiga ning lootis, et neile keegi vastu ei tule. Aga loomulikult sattusid nad kokku Harrietiga, omakasupüüdliku kolleegiga, kelle libeda käitumise tõttu oli raske aru saada, kumma poole huvisid ta õieti esindab, Benito või õigussüsteemi omi. Mõnikord arvas Alvar, et naine mängib kahte mängu – ta on selle poolel, kes talle hetkel parema pakkumise teeb.
„Tere,” ütles Alvar.
Harrieti juuksed olid hobusesabasse kinnitatud, suu ja silmade ümber karmid jooned. See aeg, kui teda kenaks võis pidada, oli ammu möödas.
„Kuhu te lähete?” küsis ta. Alvar taipas, et ülemusepositsioon ei aita teda Harrieti küsiva pilgu ees mitte kuidagi, ja ta pomises:
„Me läheme … Kavatsesime …”
Talle ei torganud midagi muud pähe peale õpingute, ent nii palju ta siiski taipas, et see pole praegu lahendus.
„… Salanderi advokaadile helistada,” jätkas ta.
Alvar tajus, et see ei kõlanud usutavalt, kindlasti on ta veel praegugi näost kahvatu ja uduse pilguga. Kõige parema meelega oleks ta uuesti põrandale kokku vajunud ja appi karjunud. Selle asemel lisas ta ootamatult autoriteetselt:
„Advokaat lendab homme hommikul vara Jakartasse.”
Tal polnud aimugi, kust ta selle Jakarta võttis. Ta mõistis vaid, et lause kõlas tõe pähe võtmiseks piisavalt konkreetselt ja iseäralikult.
„Okei, saan aru,” vastas Harriet tema positsiooniga rohkem kokku sobiva tooniga ja läks edasi. Kui nad olid kindlad, et naine on vaateväljast kadunud, jätkasid nad teed Alvari kabineti poole.
Kabinet oli püha koht. Selle ust hoiti alati kinni, kinnipeetavad ei tohtinud siia siseneda, saati veel siinset telefoni kasutada. Ent selle poole nad suundusid ja õnneks või kahjuks on jälgimiskeskuse poisid oma ekraanidelt juba näinud, et nad läksid pärast uste sulgemist personali poolele, ning sel juhul ilmub kindlasti iga hetk keegi välja, et küsida, mis siin toimub. Hea ei oleks see mingil juhul. Midagi tuleb ette võtta. Alvar näppis oma vööd. Ometi ei vajutanud ta häirenuppu. Tal oli liiga häbi, võib-olla tundis ta tahtmatult ka mõningast huvi. Mis Salanderil plaanis on?
Ta keeras ukse lukust lahti ja lasi Salanderi sisse ning taipas järsku ootamatult teravalt, kui armetu see ruum välja näeb. Kui haletsusväärsed – eriti arvestades kunagist memmepoja hüüdnime – on seinatahvlil rippuvad suured ema pildid, fotod olid koguni Vilda omadest suuremad. Ta oleks pidanud need juba ammu maha võtma, kirjutuslaua tühjaks tegema, töölt lahkuma ega mitte kunagi enam kriminaalidega kokku puutuma. Aga siin ta nüüd seisis. Ta pani ukse kinni, Lisbeth Salander jälgis teda sünge, otsustava pilguga.
„Mul on üks probleem,” ütles Salander.
„Milline nimelt?”
„Sina.”
„Mis probleem minuga siis on?”
„Kui ma sind välja saadan, annad sa häiret. Aga kui sa siia jääd, siis sa näed, mida ma teen, ja see pole samuti hea.”
„Kas kavatsed midagi seadusevastast teha?” küsis Alvar.
„Tõenäoliselt,” vastas Salander, ja sel hetkel reageeris Alvar ilmselt taas kuidagi, või siis oli Salander täiesti hull.
Ta lõi meest päikesepõimikusse kolmandat või neljandat korda, too vajus taas kokku, ahmis õhku ja ootas uusi hoope. Aga midagi ei juhtunud peale selle, et Salander kummardus, rebis kiire liigutusega tal vöö küljest ja pani selle kirjutuslauale. Valust välja tegemata püüdis mees end puhevile ajada ja vahtis Lisbethi ähvardavalt.
Tundus, justkui kargaksid nad kohe teineteisele kallale ja hakkaksid kaklema. Ent taas muutis Lisbeth ta relvituks, heites pilgu tema seinatahvlile.
„Kas neil piltidel on sinu mamps, kelle sa ära päästsid?”
Mees ei vastanud. Ta kaalus, kas peaks Salanderit ründama.
„Kas see on sinu ema?” kordas Salander ja Alvar noogutas.
„Kas ta on surnud?”
„Jah.”
„Aga ta on sinu jaoks tähtis?”
„On küll.”
„Sel juhul sa saad aru. Mul
