pärast, mis Salander oli talle andnud, või tundis ta end võimetuna midagi tegema. Ta kaldus viimase seisukoha poole. Olgu ta kuitahes tugev, Benitole pole tal midagi vastu panna. Benito ei löönud millegi ees risti ette, ta kandis eluaegset karistust ja tal polnud midagi kaotada, pealegi olid tema selja taga alati tema gorillad Tine ja Greta, samuti Josefin, ja viimasel ajal kartis Alvar kohutavalt, et näeb Benito käes terast välgatamas.
Alvar kontrollis ühtelugu töötajaid metallidetektori juures ja lasi järjepidevalt Benito kambrit läbi otsida. Ent ta kartis, et sellest ei piisa. Tema meelest tegelesid Benito ja tema sabarakud kogu aeg millegi kahtlasega. Need võisid olla uimastid või läikivad esemed, või siis oli see kõik vaid Alvari enda ettekujutus. Ta kõndis nagu sütel ja paremaks ei muutnud asja ka see, et Salanderit varitses juba algusest saadik tõsiselt võetav oht. Iga kord, kui häire tööle hakkas või kui keegi teda sisetelefoni kaudu kutsus, kartis ta teadet, et Lisbethiga on midagi juhtunud, ta püüdis Lisbethi veenda isolaatorisse minema. Ent Lisbeth keeldus ja Alvar polnud temaga vaidlemiseks piisavalt tugev. Ta polnud millegi jaoks piisavalt tugev.
Teda jälitasid süütunne ja mure, ta oli pidevalt valvel. Lisaks tegi ta väga palju ületunde ja kurvastas sellega Vildat, lapsehoidmise koormat kandva tädi ja naabritega kippusid suhted pingeliseks. Ta oli higist läbimärg. Osakonnas oli väljakannatamatult kuum ja lämbe. Ventilatsioonisüsteem oli kohutavalt kehv, ta oli vaimselt ära kurnatud ja vaatas ühtelugu kella, oodates vangladirektor Rikard Fageri telefonikõnet Benito üleviimise kohta. Aga kõnet ei tulnud, ehkki Alvar oli esimest korda täiesti avameelselt olukorrast rääkinud. Rikard Fager on veelgi suurem idioot, kui ta seni arvas, või on ka tema korrumpeerunud, mine sa tea. Telefon vaikis endiselt.
Kui kongiuksed reede õhtul suleti, läks Alvar oma kabinetti ja püüdis mõtteid koguda. Ent ta ei saanud kuigi kaua rahus olla. Lisbeth Salander helistas häiretelefonile ja tahtis taas tema arvutit kasutada. Ta tõi Salanderi oma kabinetti ja püüdis ka seekord aru saada, millega too tegeleb. Vastus jäi napisõnaliseks. Salanderi pilk oli sünge. Alvar Olsen jõudis ka sel õhtul väga hilja koju ja tundis selgemalt kui kunagi varem, et ees ootab katastroof.
LAUPÄEVA HOMMIKUL LUGES Mikael Bellmansgatanil nagu tavaliselt Dagens Nyheteri paberväljaannet, lisaks oma iPadist ka Guardiani, New York Timesi, Washington Posti ja The New Yorkerit. Ta jõi cappuccino’t ja espressot ning sõi jogurtit müsliga, juustu- ja maksapasteediga võileibu ning lasi ajal lihtsalt kulgeda nagu alati, kui nad Erikaga Millenniumi korrektuuri ära olid saatnud.
Alles tunni või kahe pärast istus ta arvuti ette ja hakkas Leo Mannheimeri kohta infot otsima. Leo Mannheimeri nimi ilmus mõnikord, kuigi mitte just väga sageli, välja majanduslehekülgedel. Ta oli Stockholmi kaubanduskõrgkooli lõpetanud majandusdoktor, töötas Alfred Ögreni investeerimisfirmas, mida Mikael – nagu Lisbeth oli oletanud – väga hästi teadis.
See oli hea mainega investeerimisfirma, mille põhiklientideks olid rikkad inimesed, ehkki selle juhi Ivar Ögreni laiutav ja suurustav stiil ei olnud alati kooskõlas firma sooviga jätta endast diskreetne ja tagasihoidlik mulje. Leo Mannheimer oli kõhn, suurte siniste silmade ja lokkis juuste ning paksude, veidi naiselike huultega. Ta oli loomulikult rikas, ent on mitte mingi rahatuus. Viimase tuludeklaratsiooni järgi oli tal varandust kaheksakümmend kolm miljonit krooni, mis pole muidugi paha, ent suurimate ärihaidega võrreldes siiski tagasihoidlik number. Kõige silmatorkavam – vähemalt esimesel pilgul – oli see, et ühes Dagens Nyheteri nelja aasta taguses reportaažis räägiti tema kõrgest IQ-st. See oli mõõdetud juba siis, kui ta oli väike poiss, tol ajal äratas see küllaltki suurt tähelepanu, kirjutas leht. Intervjuus aga vaigistas ta sümpaatselt reporteri indu.
„IQ ei tähenda mitte midagi,” ütles ta. „Göringil oli samuti kõrge IQ. Sellest hoolimata võib inimene idioot olla,” ja seejärel rääkis ta empaatia, kaastunde ja kõige muu tähtsusest, mida intelligentsustestid ei mõõda, osutades ka asjaolule, et tema meelest on vääritu, peaaegu ebaaus kellegi andeid numbrilisel skaalal hinnata.
Tema jutt ei jätnud päti muljet. Teisest küljest on pätid sageli osavad suisa pühakutena esinema ja Mikael ei lasknud end pimestada isegi sellest, et Leo Mannheimer annetas märkimisväärseid summasid heategevuseks ning tundus üldiselt terava mõistusega, tagasihoidliku inimesena.
Mikael oletas, et Lisbethil oli mehe nime nimetamiseks muu põhjus kui hea eeskuju inimkonnale. Aga nagu öeldud, ei teadnud ta midagi kindlalt. Jutt oli eelarvamustevabast otsimisest, sel puhul tuleb kõrvale heita eelarvamused nii ühes kui teises suunas. Miks Lisbeth nii lootusetu mulje jättis? Mikael vaatas Riddarfjärdeni lahte ja vajus mõttesse. Imekombel täna ei sadanud. Pilved hajusid ja tundus, et tuleb imeilus hommik. Ta mõtles, kas peaks hoopis linna peale minema, Kaffebari kohvikus veel ühe cappuccino võtma, oma krimkat lugema ja Leo Mannheimeri ära unustama, vähemalt nädalavahetuseks. Laupäev pärast ajakirjanumbri materjali üleandmist oli kuu kõige parem päev, õigupoolest ainus päev, kui ta lubas endale täielikku vabadust. Teisest küljest aga … ta oli lubanud, ja seetõttu ei tohiks laiskusele järele anda.
Lisbeth oli andnud talle aastakümne pommloo ja sellega hoolitsenud Millenniumi positsiooni taastamise eest avalikkuse silmis. Ent lisaks oli ta päästnud ühe lapse elu ja harutanud lahti rahvusvahelise kuriteo niidiotsad, ning oli täiesti kindel, et peaprokurör Richard Ekström ning esimese astme kohtunikud on idioodid. Sel ajal kui Mikael kogus au ja kuulsust, istus tõeline kangelane trellide taga. Seepärast jätkas ta info otsimist Leo Mannheimeri kohta, nagu Salander oli palunud.
Kuigi palju huvitavat ta ei leidnud, ehkki avastas üsna pea, et neil on Leoga ka midagi ühist. Mõlemad olid püüdnud välja selgitada tõde Brüsselis asuva Finance Security vastu korraldatud häkkerirünnaku kohta. Tegelikult olid küll pooled Rootsi ajakirjanikud ja kogu finantsturg ühel või teisel moel sündmusega tegelenud, nii et see seos polnud kuigi tähelepanuäratav, ent siiski … Võib-olla on seal midagi ja kes teab, võib-olla on Leo Mannheimeri valduses üks või teine fakt või saladus rünnaku kohta.
Mikael oli Lisbethiga sellest sündmusest rääkinud. Lisbeth oli sel ajal Gibraltaris oma isiklikke rahaasju korraldamas. See oli üheksandal aprillil, vahetult enne tema vanglasseminekut, ja Lisbethi jättis kogu see teema kummaliselt ükskõikseks. Mikael mõtles, et Lisbeth tahab võib-olla nautida oma viimaseid tunde vabaduses, mitte muretseda uudiste pärast, isegi kui tegemist on häkkerlusega. Aga loogiliselt võttes oleks see pidanud teda huvitama ja võib-olla – seda võimalust ei saanud välistada – ta koguni teadis sellest midagi. Mikael istus sel päeval Götgatanil toimetuses, kui kolleeg Sofie Melker läbi astus ja rääkis, et pankade internetiteenustega on probleeme. Mikaeli ei huvitanud see kopika eestki.
Näis, et ka börs ei reageeri uudisele mitte kuidagi. Ent siis pandi tähele, et kodumaine aktsiakauplemine on loid. Kohe seejärel lõppes üldse igasugune kauplemine ja tuhanded inimesed avastasid, et nad ei näe netipangas enam oma saldosid. Vara või väärtpaberitesse paigutatud investeeringuid polnud enam lihtsalt olemas. Saadeti välja terve rida pressiteateid:
Tegemist on kõigest tehnilise veaga. Viga parandatakse peagi. Olukord on kontrolli all.
Sellest hoolimata ärevus kasvas. Krooni kurss langes ja järsku ilmus hiidlainena välja kuuldus, et kahju on nii ulatuslik, et väärtpaberikontosid pole võimalik enam taastada. Räägiti riskist, et märkimisväärsed varandused on õhku haihtunud, erinevate autoriteetide rahustavatest kinnitustest polnud abi. Finantsturud kukkusid kokku. Igasugune kauplemine peatati, telefonid olid punased ja meiliserverid jooksid kokku. Riigipangale tehti pommiähvardus. Purustati aknaid. Ärimees Carl af Trollel õnnestus ühele pronksskulptuurile virutades oma parema jala luu murda.
Oli ridamisi veidraid vahejuhtumeid, eelaimus selle kohta, et kõik võib kontrolli alt täiesti väljuda. Ning kohe varsti oli kõik möödas. Investeeringute kirjed ilmusid tagasi ja riigipanga juhataja Lena Duncker väitis, et tõelist ohtu pole kunagi olnudki. Objektiivses mõttes oli
