nagu oleks tasandiku jõhkralt enda alla matnud hiiglaslik betoonlaine siin järsku peatunud. Vaid kaugel silmapiiril võis aimata okaspuumetsa. Polnud näha ühtegi elumaja ja vangla värav oli raudtee tõkkepuule nii lähedal, et selle taha mahtus ootama ainult üks auto korraga.
Mikael astus bussist maha ja läks raudväravatest sisse. Ta lukustas valveruumis oma telefoni ja võtmed halli kappi. Ta läbis turvakontrolli, kus talle järjekordselt tundus, et teda nöögitakse meelega. Siilipea ja tätoveeringutega umbes kolmekümneaastane valvur katsus koguni ta jalgevahet. Lisaks ilmus välja must labrador, ilus ja rõõmus peni. Ent Mikael teadis loomulikult, mida see tähendab. Narkokoer. Kas nad tõesti arvavad, et ta tahab vanglasse uimasteid viia?
Ta jäi pealtnäha ükskõikseks ja kõndis ühe teise, pikema ja veidi meeldivama meesvalvuriga läbi pikkade koridoride. Vaheuksed avanesid automaatselt, kui valvekeskus tänu laes olevatele kaameratele neid oma ekraanidel nägi. Võttis aega, enne kui nad külastusosakonda jõudsid. Tal tuli kaua oodata ja tagantjärele on raske öelda, mis hetkel ta täpselt taipas, et midagi on valesti.
Arvatavasti juhtus see siis, kui välja ilmus osakonnajuhataja Alvar Olsen.
Olseni laup oli higine, ta oli närviline ja lausus paar punnitatud viisakussõna, enne kui ta Mikaeli koridori lõppu kokkusaamiste ruumi juhatas, selleks ajaks Mikael juba enam ei kõhelnud. Midagi oli kahtlemata teisiti.
Lisbeth kandis kinnipidamisasutuse kulunud ja pleekinud riideid, need rippusid tema seljas alati naeruväärselt lotakalt. Tavaliselt tõusis ta Mikaeli saabudes püsti. Nüüd aga jäi ta oma kohale istuma, keha äraootavalt pinges. Pea oli veidi vasakule kallutatud, justkui vaataks ta Mikaelist mööda. Lisbeth oli ebatavaliselt liikumatu, vastas küsimustele ainult ühesõnaliselt ja vältis tema pilku. Lõpuks oli Mikael sunnitud küsima, kas midagi on juhtunud.
„Sõltub, mis kandi pealt vaadata,” vastas Lisbeth, ja Mikael naeratas veidi äraootavalt. Vähemalt mingisugune algus oli tehtud.
„Kas sa tahaksid lähemalt rääkida?”
Ei, Lisbeth ei tahtnud, „mitte nüüd ja mitte siin”, ja taas tekkis vaikus. Trellitatud akna taga rabises vihm jalutusõuele ja müüridele ning Mikael vahtis tühja pilguga seina najale tõstetud kulunud madratsit.
„Kas ma peaksin muretsema?” küsis ta.
„Minu meelest küll,” vastas Lisbeth ja muigas, see polnud säärane nali, mida Mikael oleks kuulda lootnud.
Ometi mõjus see vabastavalt, ka Mikael naeris ja küsis, kas ta saab millegagi aidata. Lisbeth vaikis ja ütles siis „võib-olla”, mis Mikaeli taas üllatas. Lisbeth Salanderil polnud kombeks asja ees, teist taga abi paluda.
„Tore. Ma võin põhimõtteliselt kõike teha,” ütles ta.
„Põhimõtteliselt?”
Lisbethi näole ilmus uuesti muie.
„Seaduserikkumisest ma parema meelega hoiduksin,” ütles Mikael. „Natuke kurb, kui me mõlemad siia satume.”
„Eks sina pead vist meestevanglaga leppima, Mikael.”
„Kui mind minu vapustavat sarmi arvesse võttes muidugi erandkorras Flodbergasse ei suunata. Milles asi?”
„Mul on terve rida vanu nimekirju,” ütles Lisbeth, „ja neis on midagi valesti. Näiteks on seal üks mees nimega Leo Mannheimer.”
„Leo Mannheimer,” kordas Mikael.
„Täpselt nii, ta on kolmkümmend kuus aastat vana. Sa leiad ta netist kergesti üles.”
„Hästi, alustuseks sobib. Mida ma pean otsima?”
Lisbeth libistas pilgu üle kokkusaamiste ruumi, justkui peaks Mikael oma otsimist siit alustama. Siis pööras ta pead ja vaatas mehele hajameelselt otsa.
„Ausalt öeldes ma ei tea.”
„Kas ma peaksin seda uskuma?”
„Üldiselt jah.”
„Üldiselt?”
Mikael ärritus pisut ja jätkas:
„Okei, sa ei tea. Aga sa tahad tema tausta üle vaadata. Kas ta on midagi erilist teinud? Või on ta lihtsalt kahtlase mulje jätnud?”
„Sa oled kindlasti kuulnud investeerimisfondist, kus ta töötab. Aga üldiselt ma arvan, et oleks kasulik teda natuke eelarvamustevabalt uurida.”
„Jäta järele,” ütles Mikael. „Sa pead mulle ometi veel midagi andma. Mis nimekirjadest sa rääkisid?”
„Nimedest,” vastas Lisbeth.
See kõlas salapäraselt ja tobedalt ning hetkeks arvas Mikael, et Lisbeth teeb temaga nalja ja peagi hakkavad nad rääkima igasugustest muudest asjadest nagu eelmisel reedel. Kuid selle asemel tõusis Lisbeth püsti, kutsus valvuri ja ütles, et ta tahab osakonda tagasi minna.
„Nalja teed või?” küsis Mikael.
„Ei tee,” vastas Lisbeth. Mikaelil oli tahtmine vanduda ja vastu vaielda ning rääkida, kui mitu tundi tal kulub siia- ja tagasisõiduks, ning et ta võiks reede õhtul kahtlemata ka midagi hoopis huvitavamat ette võtta.
Aga ta sai aru, et sellest poleks mingit kasu. Seepärast tõusis ka tema püsti, kallistas Lisbethi ja ütles kerge isaliku autoriteediga, et Lisbeth end hoiaks. Too vastas „võib-olla, mõnikord”, loodetavasti oli ta seejuures irooniline, ehkki näis, et mõtetes on ta juba mujal.
Mikael vaatas, kuidas osakonnajuhataja vangi ära viis, talle ei meeldinud Lisbethi sammude vaikne sihikindlus. Vastumeelselt lasi ta end teises suunas eskortida, turvaruumis avas ta oma kapi ja sai tagasi telefoni ning võtmed. Ta lubas endale väikest priiskamist ja sõitis taksoga Örebro jaama. Koju sõites luges ta rongis ainult üht Peter May krimkat. Otsekui omamoodi protestiks viivitas ta Leo Mannheimeri tausta uurimisega.
ALVAR OLSENILE OLI kergenduseks, et Mikael Blomkvisti külaskäik nii lühikeseks jäi. Ta oli kartnud, et Lisbeth annab ajakirjanikule infot Benito ja turvaosakonna kohta, aga seda ta vaevalt jõudis seekord teha, ja see oli ju hea. Muus osas polnud eriti millegi üle rõõmustada. Alvar oli kõvasti vaeva näinud, et Benito osakonnast mujale üle viidaks. Aga midagi ei juhtunud, asja ei parandanud sugugi ka see, et mitmed tema kolleegid kaitsesid Benitot kinnipidamisasutuse juhtkonna ees ja kinnitasid, et mingeid uusi abinõusid pole vaja tarvitusele võtta.
Hullumeelne olukord jätkus ja Lisbeth Salander jäi esialgu passiivseks. Ta ei teinud ikka veel muud, kui jälgis ja jättis meelde. Aga tundus, nagu võtaks ta aega. Ta oli andnud Alvarile viis päeva. Viie päeva jooksul pidi too asjad nii korraldama, et Faria Kazi rahule jäetaks. Pärast seda lubas Salander sekkuda, nagu ta oli hoiatanud, ja nüüd on viis päeva peagi möödas, ent Alvar pole suutnud mitte midagi ette võtta. Vastupidi, õhkkond osakonnas muutus üha pingelisemaks ja ebameeldivamaks. Midagi kohutavat oli tulekul.
Tundus, nagu valmistuks Benito võitluseks. Ta lõi uusi liite, tal käis ebatavaliselt palju külalisi, mis enamasti tähendas, et ta sai väljastpoolt ebatavaliselt palju infot, ja eelkõige torkas silma, et ta on Faria Kazit rohkem piinama hakanud. Tõsi, Lisbeth Salander viibis alati kusagil läheduses ja see oli hea, sellest oli abi. Ent see ärritas Benitot. Ta kiusas Lisbethi, sosistades talle ähvardusi, ja kord jõusaalis juhtus Alvar kuulma, mida ta ütles.
„Kazi
