Talle oli sisse tulnud uut kaupa ning ta näitas mulle tillukest haaki külmroosa päevaraamatu esikaane küljes ja lillmustrit mõnedel lehtedel. Ülimalt sobiv nii kaunile noorele daamile nagu teie, tähendas ta silma pilgutades. See oli heas mõttes öeldud, olen kindel, aga ma ei tahtnud seda päevikut. Valisin selle asemel kõige tumedama halli, peaaegu musta, sest tean täiesti kindlalt, et mind ei oota ees mingi roosa aasta. Valisin ka pisut paksema paberi, kuigi see oli kallim, sest mul on tunne, et sel aastal vajan ma paksemat paberit. Paksu tihedat paberit, mis neelaks kõik mu mõtted ja pisarad ning kõik need kohutavad asjad, mis juhtuvad meie majas.
Bussis teel koju kirjutasin esikaanele oma nime, nagu ma seda alati teen: Elizabeth Holloway, ja aastaarvu: 1958. Ning siis taipasin, et selleks ajaks, kui ma selle päevikuga olen lõpule jõudnud, kui olen katnud kõik need janused leheküljed asjadega, millest ma mõtlen ja mida ma peaksin tegema või mida mul ei lubata teha. Kui kõik need kohutavad lood, mida arvan juhtuvat, on juhtunud, siis on selleks ajaks ema juba surnud. Ta on hukkunud, on lahkunud. On maetudki. On igaveseks läinud.
See vana põrundpea proua Farnham, kui ma teda lihakarnis hiljaaegu kohtasin, nimetas seda tiisikuseks ja hoiatas, et ma ei läheks emale liiga lähedale või oleme kõik siin mõne päevaga siruli maas. Lahkusin, jättes ta järjekorda seisma, kuigi olin kodus ise pakkunud, et toon emale puljongi jaoks konte ja kanakoibi. Ma ei talu selliseid juhme inimesi. Kõigepealt ei saa ma üldse aru, mis puutub temasse minu ema, ja pealegi pole see mitte mingil juhul tiisikus. Kuulasin ukse juures, kui käis põetaja, vaatasin ka kooli raamatukogust järele ja tean täpselt, mis see on. Tal on kopsus kasvaja. Arvan, et seda põhjustavad siinsed talved, kui udu läheb niiskeks ja inimesed ümberringi köhivad kevadeni välja. Ainult et ema köhis lisaks ka veel terve suve ja teise uduse sügise ning veel ühe, kuni jõudiski sinna, kus ta on praegu. Ravimatu kasvaja. Vähiks nimetasid nad seda, kui ta lõpuks haiglasse läks. Ravimatu – selge ja lihtne, sama selge ja lihtne nagu olla surnud, maetud ja igaveseks lahkunud.
Isa sellest ei räägi, tema ei räägi kunagi sellest, mis on praegu ja mis on tulemas. Võib-olla ta arvab, et kuueteistaastane tütarlaps ei pea teadma niisugustest asjadest nagu ravimatud kasvajad, siibrid ja morfiumisüstid, aga kuidas, pagan küll, võib ta arvata, et ma ei kuule, kuidas mu ema ennast surnuks köhib – see on mulle täiesti mõistetamatu. Ta raiub köhida kuivalt ja raginal õhku ahmides, mis, nagu ma tean, peaks olema ka valus. Need köhahood nõuavad ilmselt suurt pingutust ja lähevad iga päevaga järjest tugevamaks ja vaevarikkamaks. Esialgu olin köha kuuldes hirmul olnud, olin valvel ja tundsin kergendust, kui öö osutus heaks ning valitsema jäi vaikus. Nüüd kardan kõige rohkem seda, et ma ühel päeval köha enam ei kuule. Köhimine on muutunud mu elurütmi mõõteriistaks, lootuse ja meeleheite hapraks baromeetriks, ning ma kuulen seda kõikjal enda ümber: hiilimas igasse ruumi, jälitamas mind, kui jooksen trepist üles ema tuppa. See on imbunud meie eesmise elutoa kardinatesse ja söögitoa nikerdatud seljatoega toolidesse, mida me vaevalt üldse enam kasutame. See on pidama jäänud köögipõranda kiviplaatidesse, kus neil päevil askeldab ainult Dora. See ripub pesupäevadel niiskes õhus ja praksub tules, kui ema reedeõhtuti mu juukseid harjab, mida ma ikka endiselt lasen tal teha, kuigi ma pole enam väike tüdruk. Köha on viimane asi, mida ma kuulen, kui ma hommikul kooli lähen, ja esimene asi, kui ma pärastlõunal välisukse avan, olles bussist maha hüpanud ja mööda teed alla rutanud, et jõuda veeta emaga kahekesi kõige hinnalisemaid hetki, enne kui pangast saabub isa ja mind oma tuppa saadab, enne kui piirkonna hooldusõde tuleb õhtust süsti tegema ja ema vajub rahutusse valu ja morfiini hägusse.
Istun nüüd siin, oodates, et õde Hammond ära läheks. Võtsin raamatukogust uue raamatu, mille pealkiri on „Mulle meeldib siin”, ja see paistab olevat piisavalt naljakas, et mu mõtted mujale viia. Peaksin tegelikult hoopis ladina keele verbidega töötama, kui tahan pärast suvevaheaega koolis hästi edasi jõuda ja minna lõpuks ülikooli, nagu oleme emaga kokku leppinud. Aga ma ei suuda süveneda ei raamatusse ega verbidesse, sest kuulen õe Hammondi häält all koridoris, ja ma ei saa end sundida mõtlema tulevikust kõigi nende muude murede ja hirmudega, mis täidavad mu meeli. Nende kirjapanek ning siia januste kaante vahele sulgemine on ainus asi, mis hoiab neid välja loksumast ja võimu võtmast, ja nii olen otsustanud, et verbidel tuleb oodata. Pigem kirjutaksin sellest tänavast all, mis seal kuuma ja tolmusena hilise pärastlõunapäikese käes kuivab. Sellest ringirändavast müügimehest neli maja edasi, kes oma ülikonnas ukselt uksele liikudes aina higistab. Lapsed number neljandast kihutavad mööda tänavat alla, hõigates teel sõpru.
Koolis valdab kõiki suvevaheajaeelne ärevus – ootavad reisid paikadesse nagu Brighton, Blackpool ja Torquay. Sinna nimelt läheb Judy, Torquaysse, ja mõni aeg tagasi oli ta ema lahkelt kutsunud ka mind kaasa. Aga ütlesin kohe ei, mainimata seda isegi oma emale, sest mitte mingil juhul ei saa ma nüüd lahkuda. Judy ema eriti peale ka ei pressinud. Ta kaotas sõjas kaks venda ja ma arvan, et ta mõistab, kui kiiresti libiseb käest aeg, kui keegi on suremas… nagu elavhõbe, nagu vesi kahvliharude vahelt, aga mul oleks vaja rohkem aega, rohkem aega just emaga, kui tahan oma ülejäänud elus jääda ellu ilma temata.
Tegin nimekirja raamatutest, mida ta minu teada tahaks veel lugeda, nimelt „Kauge vaade”, mis on pisut kurb, ja „Rohi laulab”, mida isa ei taha, et me loeksime, sest ta ütleb, et see on kommunistlik jama. Märkisin ära Radio Timesi saatekavas, mida me koos kuulaksime, ja nii ma siis veedaksingi 1958. aasta suve, mahutades selle sisse kogu lugemisvara, kuulamise ja jutuajamised, millest pidi meile jätkuma terveks eluajaks.
Nüüd lõpuks sulgub välisuks ja seal lähebki õde Hammond oma jalgrattal. Ta vaatab korraks üles ja ma lehvitan, aga pole sugugi kindel, et ta mind üldse nägi siin aknalaual kardinate varjus istumas. Ta möödub üle tee proua Peckittist ja proua Smithist, kes on sättinud ennast trepiastmetele lobisema, ja peatub, et midagi küsida, ning seejärel vaatab ta kurku ühel põngerjal, kes ripub proua Peckitti seeliku küljes. Mulle meeldib õde Hammond, ta on alati aus ja otsekohene, ning astub ka isale vastu, kui see kõiki kamandada püüab. Olen kindel, et pärast vaikust ja surmamõtteid siin majas, tunneb ta ilmselt kergendust lihtsat elu jälgides, olgu see siis kas või räpase punase näoga lapse kujul, kes kuumusest rambel tänaval rahutult niheleb. Olen siiski hämmastunud, et ainult mõni minut tagasi mu ema juures viibinuna, suudab ta nüüd naerda nii muretult koos proua Peckittiga, kelle käharad juuksed õhtutuules üles-alla jõnkslevad, ja proua Smithiga, kes luuda käes hoiab. Nad tunduvad nii muretuna, need kolm, neist õhkub elujõudu ja nad pakatavad tervisest, olles nii asjatundlikud, rõõmsameelsed ja roosapõsksed oma lõputu teevaruga haigete kurkude tarvis ja joodiga marraskil põlvede jaoks – lihtsad ravivahendid lihtsate haiguste puhuks. Nii erinev minu emast, kes lamab vaid paar maja eemal, kahvatu ja köhast piinatud, kandudes morfiinilainel minust järjest kaugemale.
Kadestan neid… kõiki neid peresid oma rõõmsate lastega. Meid teretatakse alati küllalt viisakalt ja emale on siin tee ääres ka mõned tuttavad tekkinud, kuid tervikuna on see naabruskond mingi imelik segu vanadest majadest, mis on siin seisnud igavesti nagu meiegi oma, ning ridaelamutest ja uusehitistest, aga mingil moel on meie ja meie naabrite vahel alati olnud teatav jahe ettevaatlikkus. Seda põhjustab minu ema, kes on moekam, targem ja pentsikum kui ükski teine siinne koduperenaine. Tema on see, kellel koduabiline peseb aknad ja esmaspäeviti ka pesu ning võtab vastu tellitud toidukotid, samal ajal kui enamik teisi emasid küürib ise põlvili maas põrandaplaate või kõmbib väsinult mitu korda päevas kandekotiga poe vahet. Mina, nende ainus laps, keskkoolitüdruk, lähen igal hommikul bussi peale, olles nii silmatorkav nende suurte pesakondade hulgas, kes lõbusas kaoses üksteise majadest sisse ja välja paiskuvad, kelle lapsed suunduvad kõik hulgakesi kohalikku algkooli või põhikooli. Ja minu isa on see, kes suhtub eitavalt igasugusesse sotsiaalsesse arengusse, kes vihkab neid ärksaid uusi aegu, kui kõik on nii edumeelne, kes näib üldse põlgavat elurõõmu ja kergemeelsust, toites sügava lugupidamisega ja kõrgel moraalitasandil oma keerukaid mõttekäike mälestustega sõjast ja surmast.
Aga eelkõige tean ma seda, et see on Surm ise, kes on alustanud oma aeglast ja vältimatut laskumist meie majale, kes hõljub meie katuse kohal ja annab kõigile teada, et meie ei ole
