olemas televiisor, seatakse end selle ette nagu õrrele ritta, mida ma siit ülalt küll ei näe, kuid tean, et see nii on. Kujutan ette, et vaadatakse Hancocki „Poolt tundi” ja Marguerite Patteni kokasaadet või ka sporti. Koolis räägivad tüdrukud sellisest muusikasaatest nagu „Six-Five Special” ja veel mingist, mille nimi on „Cool for Cats”, mis kõlab õige naljakalt, aga mina nendega sammu pidada ei suuda. Isa televisiooni heaks ei kiida ja ega ta raadiot ka eriti ei hinda, ning muidugi ei poolda ta rock’n’roll’i. Ega minagi sellest kõigest kuigi palju ei hooli, aga küll ma tahaksin vaadata „Öise taeva” programmi. Preili Steele koolis rääkis sellest ja usun, et see võiks mulle meeldida, kui pidada silmas seda, kui tihti ma istun aknalaual ja vaatan üles taevasse.
Ootan, et öö korralikult kätte jõuaks ja isa ära magama läheks, nii et saaksin lipsata koridori, istuda toolil ema voodi kõrval ja rääkida temaga või lugeda talle ette, kui ta tahab. Ent isa on ikka veel ema juures, kuigi kell hakkab juba üheksa saama. Kuulen neid rääkivat – ema kärisev hääl, mida aeg-ajalt katkestab köhahoog, ning isa kärsitud ja katkendlikud haugatused. Tahaksin väga teada, millest nad räägivad. Imestan tihti, mis see küll oli, mis neid kõigepealt üldse kokku viis, sest kaks inimest ei saaks enam olla erinevamad selles tohutu laias maailmas, kui seda on George ja Constance Holloway – Bough Roadi lugupeetud elanikud Limpsfieldis. Isa on sellessamas majas sündinud, tema vanemad elasid siin juba enne teda ja lõpuks sureb ta ka ise selles majas. Lugupeetud resident on ta siin alati olnud – hommikuti teel panka tumedas ülikonnas ja kõvakübaras ning õhtusöögiks tagasi koju naise ja tütre juurde. Tal pole vajadust midagi muuta, ta ei tahaks ealeski midagi muud. Ta ei igatse kättesaamatut nagu mu ema, kes mulle ikka kordab, et inimolevustena, kes on kahes põrguversioonis ellu jäänud, oleme nüüd kohustatud tegema midagi head sellest uuest maailmast. „Mine too sina kuu ja tähed taevast alla, Lizzie.” Seda ta ütles, kui tegin üheteistaastaselt sisseastumiskatsed elitaarsesse riigikooli või kui ta saatis mind bussi peale mu esimesel koolipäeval keskkoolis.
Ma ei usu, et isa isegi teab, mis asi see kuu on, sest Bough Roadil majas number seitse tõmmatakse kell kaheksa ette sametkardinad, mis on seal rippunud juba sellest ajast saadik, kui vanavanaema Alice need enne Esimest maailmasõda üles pani. Kell pool üksteist tõmbub isa oma tuppa, et siis igal hommikul tõusta eksimatult kell veerand seitse. Mis sundis ema temasuguse elust õnne otsima… nagu ta siis ise oli − kena ja rõõmus linnuke, uudishimulik ja agar, ja mis sundis teda just selles majas otsima õrt, kuhu toetuda, sest siin oli ju kõik allutatud isale, ning miks pidi ta tulema siia majja, mille vaikivatest seintest, poleeritud põrandatest ja pimedatest nurkadest immitses vähehaaval ikka veel midagi mu isast. Emale ja mulle meeldib külastada lillenäitusi ja käia tsirkuses; me käime jõuluajal pantomiime vaatamas ja kommipoes klaaspurkidest kompvekke valimas. Teeskleme, et oleme kaunid daamid, kes joovad koorega teed esinduskodude lahtiste uste päeval, ja raamatukauplustes läheb ema alati peast segi ning kulutab liiga palju oma taskurahast raamatutele, mida tal tuleb siis isa eest peita, et vältida loengut tarbetust luksusest. Mõnikord on mul tunne, et nii ema kui ka mina oleme siin lihtsalt külalised, oleme siin külmas ja pimedas punastest tellistest majas väikesed tiibu võbistavad linnud, kes vaatavad kuud läbi mu vanavanaema Alice’i sametkardinate pilu.
Hakkab hämarduma ja hetke pärast lülitan lambi põlema, peidan päeviku kindlasse kohta väikese vaiba serva alla voodi ees, kust isa seda ilmaski ei leia. Aga ma tahan istuda akna juures viimase võimaluseni, sest siin on veel nii soe. Roosid meie eesaias saadavad üles väikesi lõhnapahvakuid, hilisõhtune õhk ajab mul juuksed kohevile ja toob näole tahtmatu naeratuse, ning siis viivleb viimane valguskiir veel välisukse ees trepiastmetel, ärkliakendel ja sammaldunud katustel, valmistades tänavat öö vastu. See on selline õhtu, mille järele tahaksid sirutada käe ja teda kinni hoida, sest kui lõpuks päris pimedaks läheb ja vaikseks jääb, algab jälle köhimine.
Limpsfield, 18. juuli 1958
Nüüd ma tean, mis see oli, millest nad eile õhtul rääkisid. Ja kui mõelda vaid, et just täna hommikul jooksin kooli palju rõõmsamalt kui tavaliselt, sest oli ju viimane koolipäev enne suvevaheaega, ja et kojugi tulin palju rahulikumana kui tavaliselt, sest olin juba valmis suveks. Aga siis nägin, et ka isa oli vara koju tulnud ja vaatas autot üle ning mul oli tunne, väga paha tunne, et midagi on toimumas. Ta ei tule ealeski koju nii vara, mitte mingil juhul, sest ta tahab pangas kõigile teistele eeskujuks olla.
Ta kutsus mu elutuppa, kui ma temast veidi hiljem möödusin, ja ütles, et pean pakkima kohvri, sest mind saadetakse homme suveks maale. Vähemalt kuuks ajaks, ütles ta, võib-olla ka kuueks nädalaks, ja jätkas siis, rõhutades ka pisut maaõhu häid külgi ja avaldades lootust, et saan ehk oma aega kasulikult veeta, ning tundus, et ta näis arvavat, nagu teeks ta mulle mingil viisil head, ja ootas, et ka mina ütleksin välja õigeid sõnu, olles tänulik ja viisakas. Selle asemel olin ma lihtsalt rabatud, seistes seal uksel sõnagi lausumata ja peites uut Radio Timesi numbrit selja taha, sest ma ei tahtnud, et ta näeks kõiki neid saateid, mida ma kavatsesin koos emaga kuulata. Vastuvaidlemisega pole ta mingil juhul harjunud, ei minu poolt ega ema poolt, nii et pärast seda, kui ta oli sõnumi edasi andnud, pöördus ta tagasi oma ajalehe juurde ja jättis mu sinna seisma, ning ma vaatasin teda, püüdes leida sõnu keeldumiseks.
Nüüd kui olen ülal oma toas, tulevad mu juurde kõik need sõnad, mida oleksin pidanud ütlema. Ma ei kavatse teha seda, mida ta käsib. Lihtsalt ei tee. Vannun seda siin ja praegu nendel lehekülgedel ning kavatsen minna otseteed ema tuppa ja teatada talle seda, käskida emal meie eest seista ja veenda isa, et ta pole õigel teel.
Hiljem
Ema istus voodis, kui ma sisenesin. Minu arvates nägi ta täna parem välja. Tal paistis olevat näos rohkem jumet kui tavaliselt, ja nägu ei olnud nii kurnatud. Mu süda läks kergemaks nagu alati, sest sellistes olukordades on Lootus nii rumalalt hävimatu. Läksin ja istusin ta lähedale, näidates talle Radio Timesi ja küsides, kas ta on valmis „Proua Dale’i päeviku” jaoks või tahab hoopis, et ma läheksin aeda. Mõni kuu tagasi, kui kevad oli lõpuks kohal, hakkas ta rääkima oma aiast − et oleks vaja taimed ja aedviljad üle vaadata, uurida, kas võredele kinnitatud õunapuud on hakanud juurduma või ei. Aga tegelikult mõjus selline pingutus halvasti ta hingamisele, nii et ta pidi jääma sisse. Kui ta väga rahutuks läheb, lükkan ta tugitooli akna juurde, kust ta saab välja vaadata ja kirjutada oma märkmikku, mis juba õitseb ja mida oleks vaja teha, ning saadab mu siis selle nimekirjaga alla. Mõnikord hüüab ta korraldusi aknast ja mina seisan all, oksakäärid käes ootamas. Meil on küll ka aednik, kes tuleb kohale vaid suurte tööde puhuks, ent isale ei meeldi üldse, kui ema aknast hõikab. Tema arvates ei sobi naisel niiviisi karjuda, rääkimata veel naisest, kes on suremas. Aga ema on ju õnnelik seda tehes ja oma lilli ta armastab, nii et ükskõik, mida isa ka ütleb, korjan ma ikka emale suure kimbu. Mõnikord saab neist lilledest kaks või kolm vaasitäit, mille ma siis paigutan toas mitmele poole.
Aga täna ei ole aia õnnepäev, sest mind tahetakse tõepoolest terveks suvevaheajaks ära saata neile tuttavasse Shaw’ peresse, kes elab mingis Hartlandinimelises kohas Sussexis. Ema pani raamatu käest, kui ma sisse tulin, ja sain otsekohe ta pilgust aru, et asi on otsustatud. Ma ei jõudnud veel suudki avada, kui ta ütles oma praeguse hirmsa kähiseva häälega: „Ma tahan, et sa lähed.” Korraga tuli tal õhust puudus ja ma tõusin automaatselt, et kontrollida veekeedukannu, mida me hoidsime tulel, et keemisaurud õhku niisutaks ja emal oleks kergem hingata. Aga ta pidas mind kinni. „Tahan, et sa läheksid, Lizzie kullake, tahan, et sul oleks imeline suvi siit eemal. Oled olnud nii tubli tüdruk, selline rõõm. Oled selle ära teeninud.”
„Aga mina tahan olla sinuga,” ütlesin talle, püüdes kõigest hingest mitte nutma hakata. Emale ei meeldi, kui ma nutan; ta tahab, et me ei raiskaks seda hinnalist aega, mil saame kahekesi olla, pisarate valamisele ja vältimatule kaeblemisele. Tean, et ta tahab mulle õpetada, kuidas olla tugev, kui tema on kord läinud. Aga mina ei ole tugev, mitte alati, ja kindlasti mitte praegu. Püüdsin selgitada, et ma ei taha temast lahkuda, aga ta hoidis mu käest nii
