puud, muruplatsid ja imeilusad aiad. Saad jalutamas käia, üks roosiaed on seal just nagu Rossetti luuletus. Mitte ainult isa ei käsi sul minna, ka mina tahan, et sa lähed. Tahan, et sa oleksid õnnelik. Sul oleks väga kasulik olla omaealiste hulgas ja mitte kogu aeg oma vana emaga siia toapugerikku suletud, kust sa vaevalt üldse välja pääsed.”
Aga mida ema ise siin teeb, kui isa on terve päev ära? Ta on ju kogu aeg nii väsinud ja rahutu, viskleb ja keerab end voodis, ning mina tean, kuidas temaga rääkida ja kuidas teda rahustada. Isa ei hooli temast nii nagu mina – ei too teed ega hoia ta kätt, kui ta puhkab. Ja mina loen talle; kõike peab tegema aeglaselt ja vaikselt, et mitte ta peale haiget teha, ning tuleb peatuda ja lasta tal köhida. Isa ei loe niisuguseid romaane, mis talle meeldivad – Graham Greene, Doris Lessing ja Agatha Christie. Isa vist ei teagi, kui väga ema luulet armastab. Ta tunneks end ebamugavalt kogu selle igatsemise ja armastamise juures, keelduks järele andmast, kuigi Rossetti on ju vägagi lugupidamisväärt ja pühalik. Loen emale ka ajalehtedest ette, muidugi mitte halbu uudiseid tuumarelvadest, külmast sõjast ja Aasia gripist, vaid ainult häid uudiseid sellest, kuidas Ted Shawni trupi liikmed tantsivad kinosaalide vahekäikudes ja kuidas politsei nad sealt välja viskab; kuidas Hillary jõuab lõunapoolusele ja kuidas nüüd naisi lõpuks lastakse Lordide Kotta. Isa vahest ehk paneks talle mängima BBC sümfooniaorkestri või teeks lahti aiapidajate küsimuste foorumi, kuid jätaks ära laupäevaõhtuse teatrisaate või kolmanda kanali luuleprogrammi, sest ta peab neid labaseks ja rumalaks.
Ma ei suuda lihtsalt taluda mõtet, et ema jääb siia täiesti üksi, seltsiks ainult isa, õde Hammond ja morfiinisüstid.
„Hakkan sinust puudust tundma… nii väga,” lausus ema, otsekui aimates, mida ma mõtlesin, „aga tahaksin, et oleksid tubli tüdruk ja sul oleks tore suvi… kas sa ikka kuuled mind? Kuuled sa mind, Lizzie? Ma tahan, et sa oleksid õnnelik.”
Ta ütles selle viimase lõpu väga kiiresti, aga ega see asja kergemaks ei tee. Tean, et isa ei taha, et ma siia Bough Roadile jään. Ma arvaksin meelsasti, et ta tahab mind säästa nägemast, kuidas mu ema surmaga heitleb, aga tegelikult ta lihtsalt ei tea, mida teha minuga, kes ma aina kolistan majas ringi nüüd, kui kool läbi sai. Või vahest ehk ei taha ta ise näha seda, kuidas ema seisund järjest halveneb. Võib-olla toob see temani kohutavaid mälestusi rindelt, kus mehed surid kaevikutes, ja ma peaksin talle hoopis kaasa tundma. Aga mul ei ole mingit kaastunnet, sest meil mõlemal, emal ja minul, tuleb sellega ühel või teisel moel hakkama saada, me mõlemad peame olema tugevad ja sellega leppima. Mulle ei meeldi, et isa otsustab, kuidas mina peaksin hakkama saama, et mul pole muud valikut, kui teha nii, nagu tema ütleb. Ja mulle ei meeldi ka see, et ma ei saa loobuda sellest, mida tahab ema, eriti siis, kui ta seda nii tungivalt ütleb, hoides kõvasti kinni mu mõlemast käest ja toetades lauba vastu mind, nii et ma tajun selle kunagi nii siledat nahka, mis nüüd on habras ja paberjas. Kui olen emale nii lähedal ja näen üksnes ta silmi ning mitte ta kõhna haiget keha, unustan ma silmapilguks, mis temaga toimub, ja siis oleme ainult mina ja tema, nagu see ikka on olnud.
Aga kui ta tõmbus eemale ja vaatas aknast välja, sain ma äkki aru. Ma nägin või vähemalt arvasin nägevat, et ta tahab mind säästa sellest kõigest… sellest tolmusest hämarast majast, mis peagi on veelgi pimedam; aiast, mida ta enam ei suuda hooldada, inimestest meie tänaval, kes ei tule meile enam lähedalegi, sest nad kardavad seda, kuidas surm meie maja silmas peab. Ta tahab, et oleksin kõigest sellest vaba… vähemalt mõneks ajaks.
Muud ma siis ei öelnud ja me lugesime viimast korda koos ning ma püüdsin väga, et see kõlaks hästi ta kõrvus. Katsusin mitte nutta, sest talle ei meeldi, kui ma nutan. Aga proovi sa lugeda Christina Rossettit1 pisarateta, kui su ema on suremas.
Kolmas peatükk
Elizabeth Holloway on minu ema. Naise sõnad kandusid raksatades üle läve halli ja kajasid vastu seintelt, kuni jõudsid isegi kõige pimedamatesse nurkadesse.
„Andke andeks,” ütles ta ja liikus ettevaatlikult lähemale. Kui ta siis korraks nagu mingi lepitava liigutusega käsi laiutas, nägin, et ta sõrmed kergelt värisesid. „Tean, et see on teile ootamatu. Palun vabandust, et ma niimoodi kohale ilmusin. Tulin ära pika tee Solihullist ja kui siin tuli uksekella helistada, lõin äkitselt kartma. See ei ole just päris nii, kuidas ma…” Ta hääl oli kaotanud midagi oma meloodilisusest, oli muutunud peenikeseks ja kimedaks ning selle kõla hajus kiiresti.
Oleks ju miljon ja üks asja, mida selle peale öelda, aga šokil on inimesele imelik mõju – kohkutakse eitades tagasi ning maad võtab hämmeldusest tekkinud ebakindel tunne. Jälgisin, kuidas naise suu avanes ja ta jälle rääkima hakkas, esialgu takerdudes, siis üha kindlamalt, kuni ta tõmbas välja õhukese kiirköitja, osutades millelegi selle sees ja pakkudes seda meile näha, aga helide närviimpulsid keeldusid mulle edasi andmast olukorra tähendust, kuni kuulsin proua Baxterit reageerivat.
„See on teie sünnitunnistus?” Proua Baxter kortsutas kulmu ja tõstis kausta silmadele lähemale, sobitades seda oma prillide järgi.
„Arusaadavalt siin teda ei mainita, aga adopteerimise dokumente mul ei ole. Veel mitte.” Naine köhatas. „Võtsin ühendust kohalike ametimeestega ja selgus, et see on pisut keeruline protsess, sest mul tuleks kõigepealt teha koostööd nõustajaga. Aga mul on olemas ka see.”
Ta sobras käekotis ja tõmbas välja riidepambu. Ei, need ei olnud kaltsud. Oli hoopis linasest riidest kotike, mis oli kokku õmmeldud jämedate ebaühtlaste pistetega, justkui poleks õmbleja olnud päris kindel, mida ta teeb. Vanadusest koltunud, lõhnas see kergelt kopituse järele, ning tikand ülaosas – kohmakas ristpistes rida piki äärt – oli pleekinult võtnud ebamäärase värvitooni. Naine torkas käe kotikesse ja tõi nähtavale väikese rohelise džempri, tillukese villase tuttmütsi ning paari beebipuhvpükse, mis kõik olid kootud ühesugusest karedast rohelisest lõngast, ning kõige lõpuks ilmus veel õhuke märkmik, rohkem küll midagi brošüüri sarnast, mis oli kulunud ja pehme, otsekui oleks seda palju kordi käes hoitud ja loetud. Sirutasin automaatselt käe, aga proua Baxter oli kiirem, ta lükkas märkmikku haarates prillid ninale ja libistas kiire pilgu üle lehtede. Tundsin kõrvus imelikku tinisevat heli ning märkasin siis, et ta oli näost lubivalge.
„Kust te selle saite?” küsis ta iga sõna hoolikalt hääldades. Ta kõnes oli nüüd selgesti tunda teravust ja ma märkasin, et ta käsi hoidis märkmikku nii kramplikult, et lehtede nurgad tõmbusid keerdu.
„Minu emalt. Tähendab mind lapsendanud emalt.” Naine hoidis endiselt beebiriideid käes ja jälgis märkmikku silmanähtava murega, kõhkles veel hetke ning sirutas siis käe selle järele. Kui proua Baxter seda kohe tagasi ei andnud, silitas naine väikest džemprit. „Andke andeks,” lausus ta. „Ma sooviksin tõepoolest temaga rääkida, kui… tähendab, kui see on üldse võimalik. Saan aru, et see on minust natuke tavatu, kuid ka mina ei kujutlenud siiatulekut sellisena. Tavaliselt ma niimoodi ei tee. Aga ma lihtsalt ei suutnud enam kodus istuda… aina oodates ja oodates, et midagi juhtuks. See on lausa põrgu… selline tegevuseta olek. Ma ei ole saanudki muust mõelda, kui sellest, kuidas temaga rääkida saaks. Jumaluke, teen sellest mingi naeruväärse tohuvabohu,” lisas ta enesekriitilise naeruturtsatusega. „Palun väga vabandust. Olen Phoebe. Phoebe Roberts. Kas teie olete, tähendab… kas olete tema tütred? Tema perekond?”
Ta sirutas käe, aga just siis kostis ülalt ukse avanemise käginat. Seda kuuldes näis proua Baxter lõpuks jälle reaalsusse laskuvat. Naise väljasirutatud kätt eirates surus ta tema tahapoole ning tõmbas siis Venetia ja minu välisukselt alla teerajale. Pärast seda, kui peaaegu terve hommiku oli sadanud, oli vihm lõpuks lakanud ning üle tee lõikas härra Field juba hekki, tehes seda nii, et roostetanud hekikääride tuttav klõps-klõps kandus üle tänava.
„Mul on väga kahju, preili, hm… Roberts,”
Christina Rossetti (1830–1894) – Inglise Viktoria-ajastu suurim luuletaja, kes põhiliselt kirjutas romantilist luulet.
