style="font-size:15px;"> „Et maagia on ohtlik ning pühendamatud tuleb hoida sellest eemal. Maagiaga ei tohi tegelda ühestki rassist inimesed, gnoomid, härjapõlvlased ega haldjad – mitte keegi peale Kirin Tori.”
See kõik on ainult meie päralt, mõtles noviits, silmitsedes Õhu Saali seinte ümber ja lae all lakkamatu voona ringi keerlevat hõbevalget vedelikku. Ja põhjus pole selles, nagu oleksime me ahned, vaid selles, et ainult meie oskame seda kasutada.
Ta vaatas Antonidast pingsalt ning nägi, kuidas ülemmaagi õlad lõtvusid. Esimene osa oli läbi ja seniajani polnud ta milleski eksinud. Tore.
Vanaldane maag naeratas põgusalt, tema silmad olid lahked.
„Sinu jõud pole jäänud meie eest varjule, Medivh,” lausus ta noviitsile. „Sinu tahtekindlus ja teadmisjanu äratavad meis imetlust. Me paneme seda küll proovile ja uurime, nii hästi kui suudame, aga paraku jääb veel üks küsimus, millele pole võimalik vastata enne, kui on juba liiga hilja.”
Medivh jäigastus. Liiga hilja? Mida Antonidas sellega öelda tahab?
„Kaitsja elusaatusse on kirjutatud ohvrid, mille suurust sa ei suuda veel hoomata. Ometi palume sul, kes sa oled alles poisieas, siduda end alatiseks selle kutsumusega.”
Antonidase silmad ahenesid ja hääl muutus karmimaks. Läheb lahti, mõtles Medivh. „Kas tunned endas soovi valmistuda kõikvõimalikul moel päevaks, mil sinust saab Karazhani Torni isand?”
Medivh vastas kõhklematult: „Jah, tunnen.”
„Siis tõesta seda!”
Pimedast sopist, kuhu valge maagia ei ulatunud, kerkis esile mingi ollus. Esialgu kõigest killuke pimedust, kasvas see kiiresti koletuks tintjaks monstrumiks, mis kõrgus poisi kohal. Medivh laskus vaistlikult võitlusasendisse; see oli saanud talle lõpmatute õppuste tulemusena nii loomuomaseks, et ta reageeris täieliku ootamatuse kiuste silmapilk. Koletis avas lõuad, mis olid täis Medivhi käsivarre pikkusi hambaid, ning tõi kuuldavale terve jada kriiskeid, millest Medivhi sisikond krampi tõmbus. Vaadates toda olendit enda kohal kõrgumas, täheldas poiss, et tollel pole loomulikku sügavust ega kindlaid kontuure, ning see muutis koletise veel hirmuäratavamaks. Ilmutis oleks otsekui õudusunenäost välja astunud, varjutaoliste käte küünised teravad nagu habemenoad…
Ei loomulikku sügavust ega kindlaid kontuure.
Koletis pole tõeline. Muidugi pole see tõeline! Medivh libistas kiire pilgu üle saali ja … teadagi, vana maag Finden pomises seal midagi oma paksu valgesse habemepuhmasse. Poiss surus huulile kerkiva muige alla.
Ta tõstis käe. Peopesale ilmus hiilgav valge energiakera ja Medivh viskas selle … otsejoones Findeni poole. Valge kerake lamenes väikeseks ristkülikuks, mis mähkus niisuguse hooga ümber Findeni lõua, et vana maag lõi vaaruma. Kaaslased püüdsid ta kinni ning kannatada sai ehk üksnes maagi ülemäära suur enesearmastus.
Variolend haihtus. Medivh vaatas Antonidase poole ning nüüd lubas ta suunurkadel õige pisut kerkida. Nende pilgud kohtusid ja Antonidase silmis tantsiskles lustlik säde.
„Polnud just see, mida ma ootasin,” sedastas ülemmaag, „ent sellegipoolest … tõhus.”
Maa liigatas Medivhi jalge all. Ehmunult hüppas ta tagasi ning nägi, kuidas Kirin Tori Silma pupill hakkab avanema. Medivh seisis, vaadates otsekui lummatult avausse, kust oli hakanud üles pulbitsema vett, ning ahmis järsult õhku, mõistes korraga, et see, mida ta oli pidanud veekeeriseks, on tegelikult – nii uskumatu kui see ka ei tundunud – vetesügavikus miilav valge leek.
Antonidas oli hakanud tema kohal vaikselt loitsima ning hõljus tasakesi kõrgelt ringpoodiumilt alla õpilase kõrvale. Ülemmaag naeratas ning poiss luges tema näost välja uhkust.
„Anna mulle käsi, Medivh,” lausus Antonidas. Poiss kuuletus sõnatult ning asetas oma väikese kahvatu käe meistri paberkuiva pihku. Ülemmaag pööras seda, nii et Medivhi peopesa vaatas ülespoole. „Tuleb päev, mil sind kutsutakse teenistusse.”
Medivhi pilk libises Antonidase kortsudest küntud tõsiselt näolt valgele leegile ja tagasi. „Vandetõotus, mille sa praegu annad, sepistatakse tulega,” jätkas maag. Hoides ühe käega ikka veel kinni Medivhi omast, kääris ta teise abil nii vana mehe kohta hämmastavana tunduda võiva nobedusega poisi valge varruka küünarnukini üles. Seejärel pööras Antonidas teda leebelt, nii et tema nägu jäi sügavikus põleva tule poole. Medivh võpatas: see ebaloomulik, kuid ilus valge lõõsk tundus palavam, kui ta oli arvanud. Poisi pilk langes väljasirutatud käsivarrele ning ta tundis sisikonnas ärevustompu – külma kamakat keset seda kohutavat kuumust.
„Ühestki maagist pole sulle võistlejat ega isandat. Sinu vastutus on jagamatu.” Antonidas laskis Medivhil käest lahti ja hakkas teda edasi lükkama. Poisi silmad läksid suureks ja hingamine kiirenes. Ükskõik mis ka ei juhtuks, ta teadis, et surma ta ei saa. Nõukogu ei plaani teda ju ometi tappa.
Või äkki plaanib?
Kas nad laseksid tal surra, leides, et ta ei ole selle suure vastutuse vääriline? Seda mõtet polnud talle enne praegust hetke kunagi varem pähe turgatanud ning sisimas tekkinud jäine tomp hakkas vasardava südame iga löögiga paisuma, haaras kõik ihuliikmed ja jahutas teda, ehkki maagiline tuli kõrvetas lausa talumatult nägu. Vaist kisendas, et ta tõmbaks käe vabaks, aga selja tagant lükati teda järelejätmatult edasi. Kui käsivars hüplevale valgele tulekeele lähenes, tõmbus Medivhi suu kuivaks ja ta püüdis neelatada.
Ühtäkki viskus leek talle vastu, mähkis end ümber tema käsivarre ja hoidis seda piinarikkas haardes. Pisarad silmis, pidas Medivh vastu, kui tulekeel nahale mustrit põletas. Surunud karjatuse alla, tõmbas ta käe tagasi. Tundes sõõrmetes omaenda põlenud liha lõhna, silmitses nooruk nahka, mis oli seni olnud vähimagi märgita.
Ikka veel suitsedes vaatas talle sealt nüüd vastu Kirin Tori silm. Medivh oli vastu võetud. Ta kandis põletusmärki.
Valu oli ikka veel piinav, aga aukartus hajutas selle. Aeglaselt tõstis Medivh pilgu meestele ja naistele, kel oli alles mõni hetk tagasi olnud voli tema üle otsustada. Nüüd seisid kõik kuus langetatud päi, andes oma hoiakuga märku, et ta on vastu võetud … ja austatud.
Ühestki maagist pole sulle võistlejat ega isandat.
„Kaitsja,” lausus Antonidas ja tema hääl väratas uhkusest.
1
Rännak oli olnud pikk ja ränk, raskem, kui Durkoshi poja Garadi poeg Durotan oleks eales osanud kujutleda.
Härmahuntide orkiklann oli olnud viimaseid, kes järgis sorts Gul’dani kutset. Ehkki iidsete pärimuste järgi olid Härmahundid kunagi olnud rändrahvas, palus üks Pakasetule seljandikule ja oma klannile võrdselt ustav pealik iidsetel aegadel vaimudelt luba jääda seal paikseks. Tema palvet oli kuulda võetud ning peaaegu sama kaua, kui oli eksisteerinud Vaarisa mägi, oli nende klann elanud põhjaaladel – omaette, uhkena, raskusi trotsides.
Aga Vaarisa mägi oli lõhenenud ja lasknud voolata oma vere tulistel ojadel nende külale ning Härmahuntide klann oli taas sunnitud elama nomaadidena. Nad olid rännanud ühest paigast teise. Klannile osaks saanud ränkade katsumuste kiuste olid nad sorts Gul’dani, ebaloomulikult rohelise nahaga, küürus ja kurjakuulutava kuju kutse tema hordiga liituda kaks korda tagasi lükanud, kuni Durotan ei näinud lõpuks enam muud võimalust kui see vastu võtta.
Gul’dan
