heitis pilgu ootamatult tabatud orkile, kelle haavadest jooksis ikka veel verd. „Sitkem,” vastas ta ning see oli tõsi. „Kui Gul’dan käis – kaks korda – palumas, et Härmahundid Hordiga liituksid, ei maininud ta poole sõnagagi, et meil tuleb selle tõotatud maa pärast lahinguid lüüa.”
„Ah,” vastas Mustkäsi, „aga mis lusti pakub lihtsalt kohale marssida? Me oleme ju orkid. Meil on nüüd orkide Hord! Ja me vallutame selle uue maailma. Või vähemalt vallutavad need, kel jätkub vaprust võidelda. Teie ei löö ju ometi kartma, ega?”
Durotani huuled tõmbusid alavõhkade ümber vaevumärgatavalt muigele. „Mina kardan ainult üht asja: tühje lubadusi.”
„Oled julge,” kiitis Mustkäsi. „Otsekohene. See on hea. Tallalakkujatele ei ole minu sõdalaste seas kohta. Jõudsid kohale täpselt õigel ajal, Härmahunt. Veel üks päikesetõus ning oleksid jäänud hiljaks. Teid oleks koos vanade ja väetitega maha jäetud.”
Durotani kulm tõmbus kortsu. „Te jätate muist orke maha?”
„Esialgu küll – niisugune on Gul’dani käsk,” vastas Mustkäsi.
Durotan mõtles oma emale, pärimusehoidja Geyah’le, klanni vanale šamaanile Drek’Tharile, lastele … ja oma raskejalgsele naisele. „Millekski sääraseks pole ma nõusolekut andnud!”
„Kui see sulle ei passi, kutsun sind suurima rõõmuga mak’gora’le.”
Mak’gora oli iidne tava, mida tundsid ja järgisid kõik orkid. See oli aus kahevõitlus, üks esitas väljakutse, teine võttis selle vastu. Ning võideldi elu ja surma peale. Mõne kuu eest oli klanni kokkukuivamise pärast muretsev Durotan keeldunud tapmast Härmahunti, keda oli mak’gora’s võitnud. Mustkätt säärased kõhklused ilmselt ei vaevanud.
„Gul’dan juhib Hordi homme koidikul uuele kodumaale,” lausus Mustkäsi. „See esimene laine, millega vaenlastele peale paiskume, koosneb ainult sõdalastest. Parimatest, keda Hordil on välja panna. Võid võtta oma klannist kaasa need, kes on noored, terved, kiired ja vihased – kõige tublimad sõjamehed.”
Durotan ja Orgrim vaatasid teineteisele arupidavalt otsa. Kui uus maa peaks tõesti kubisema ohtudest, mis võivad saada kõige väetimatele saatuslikuks, oli säärane sõjaplaan mõistlik. Selle retke pidid ette võtma üksnes tugevaimad.
„Sinu jutus on iva, Mustkäsi,” lausus Durotan vastu tahtmist. „Härmahundid on nõus.”
„Väga hea,” vastas Mustkäsi. „Su Härmahundid ei näe ehk just teab mis hirmuäratavad välja, aga ikkagi ei taha ma teid maha nottida, andmata teile võimalustki end lahingus tõestada. Tulge, ma näitan teile orkide tõelist võimsust, kui me sellele pahaaimamatule maale kallale tungime.”
2
Kui Orgrim ja Durotan tagasi jõudsid, oli juba pime. Klann oli vahepeal pannud Draka juhtnööride järgi püsti ajutised rännutelgid. Igaühe ees rippus tuuletus kuivas õhus lõdvalt Härmahuntide lipp, valge hunt sinisel tagapõhjal. Durotan laskis pilgul ringi käia – telke oli siin lausa terve meri, mitte üksnes nende, vaid ka teiste klannide omad. Nondegi ees rippuvad lipud olid sama väsinud moega, kui Durotan end praegu tundis.
Lipud liigatasid ootamatus kerges tuulepuhangus, mis kandis Durotani sõõrmetesse küpseva liha lõhna. Ta lõi Orgrimile kämblaga seljale. „Ükskõik millised katsumused meid homme ees ootavad, täna õhtul saame igatahes süüa!”
„Mu kõht on selle eest tänulik,” vastas Orgrim.
„Millal me üldse viimati sõime midagi jänesest suuremat?”
„Ei mäleta,” vastas Durotan silmapilk uuesti tõsiseks tõmbudes. Jahiloomi oli klannile retkel ette sattunud vaat et veel vähem kui külmunud põhjaaladel. Põhiliselt tuli neil läbi ajada väikeste näriliste lihaga. Tema mõte läks talbukitele, õrna moega, kuid ometi tugevatele gasellitaolistele loomadele, ja tohutu suurtele sõrgjalgadele, kelle küttimine nõudis küll osavust ja julgust, ent kellest jätkus omal ajal külluslikult toitu kogu klannile. Ei tea, mis loomi Gul’dan siit kõrbest on leidnud, arutles ta endamisi, ent otsustas siis, et ei tahagi teada.
Kui nad Härmahuntide laagripaigale lähenesid, kostis nende kõrvu meeli soojendavat naeru. Durotan lisas sammu ja leidis ühe lõkke ääres istumas Draka, Geyah’ ja Drek’Thari. Koos Orgrim Viimsepäevavasaraga moodustasid just nood kolm pealiku nõukoja. Durotan oli neilt alati saanud asjalikke soovitusi ning tundis endas Mustkäe korraldusi meenutades uuesti pahameelt pead tõstmas. Kui tätoveeritud orkikomandör oma tahtmise läbi surub, on nad kõik peale Orgrimi sunnitud maha jääma. Teised pered olid kogunenud samasuguste väikeste lõkete ümber. Väsinud lapsed tukkusid sealsamas. Aga Durotan nägi, et neil on esimest korda üle mitme kuu kõht toidust punnis, ja oli selle üle rõõmus.
Lõkkel küpses mitmes vardas väikesi loomi. Ta heitis Orgrimile kahetseva pilgu. Paistis, nagu tuleks neil ikka leppida rusikasuuruste loomakestega. Aga see oli ikkagi liha ja pealegi veel värske ning ta ei mõelnudki kurta.
Draka ulatas talle tule kohalt ühe varda ja Durotan lõi sellesse hambad sisse. Liha oli kuum ja põletas suud, kuid ta ei hoolinud sellest. Pealik ei suutnud meenutadagi, millal oli viimati maitsnud värsket liha. Esimene nälg kustutatud, rääkis Durotan teistele, mida nad Orgrimiga olid näinud ning mida Mustkäsi neile oli öelnud. Mõnda aega valitses lõkke ümber vaikus.
„Keda sa kaasa võtad?” küsis Drek’Thar vaikselt. Orgrim pööras selle küsimuse peale pilgu kõrvale. Sõbra ilmest luges Durotan välja kergendust, et tema ei ole pealik ega pea edastama halbu uudiseid.
Durotan tegi teatavaks nimekirja, mille oli mõttes koostanud, kui tema ja Orgrim Mustkäe juurest lahkusid. Drakat, Geyah’t ja Drek’Thari selles ei olnud. Vaikus venis pikaks. Geyah oli see, kes lõpuks suu lahti tegi.
„Ma ei sea sinu otsust kahtluse alla, mu pealik,” lausus ta. „Mina jään rahumeeli maha. Kui me Drek’Thariga Elu Vaimu juures käisime, sain temalt käsu püsida klanni juures. Nüüd saan ma aru, mida ta silmas pidas. Olen küll šamaan ning tubli sõdalane, kuid ikkagi leidub neid, kes on minust nooremad, tugevamad ja kiiremad. Ning pealegi olen ma pärimusehoidja. Kaitsku teid vaimud, aga kui eelvägi peaks hävitatama, ei kao sellega koos kogu meie rahva ajalugu.”
Durotan naeratas tänulikult. Ema hääl oli kõlanud leplikult, aga ta teadis, kui suur on Geyah’ soov võidelda poja kõrval. „Aitäh. Sa ju tead, et tulen teile kõigile järele, niipea kui see on turvaline.”
„Minagi mõistan sinu otsust,” lausus Drek’Thar, hääles kübeke kurbust. Ta osutas sidemele, mida kandis, et varjata oma räistatud silmi. „Olen pime ja vana. Oleksin teile ainult tülinaks.”
„Ei,” sekkus Draka karmilt. „Mu süda, mõtle ümber ja võta Drek’Thar kaasa. Ta on šamaan ning vaimud tõotasid, et kaitsevad meid selles uues maailmas, kuhu kavatseme ümber asuda. Sa vajad šamaani kõikjal, kus leidub maad, õhku, tuld, vett ja elu. Drek’Tharile pole võrdset. Ta on tervendaja ja,” lisas Draka, „tema nägemustest võib sul abi olla.”
Durotani läbistas külmavärin ja karvad tõusid tema käsivartel turri. Rohkem kui korra olid Drek’Thari nägemused päästnud nende elu. Kord oli Tule Vaimu hoiatus päästnud hukust kogu klanni. Kuidas sai ta Drek’Thari maha jätta? „Sa ei astu koos meiega lahingusse,” lausus ta. „Ainult ravid ja annad nõu. Kas tõotad?”
„Tõotan,
