ja kaasa kõrval.”
Durotan pööras pilgu lõuna poole. Seniajani oli taevas olnud armutult selge, selles polnud ainsatki märki, mis lubanuks oodata vihma. Nüüd nägi ta seal halli laiku. Ajal, kui ta pilve silmitses, sähvatas selle südames korraga välk, mis värvis tupruva udukogumi kurjakuulutavalt roheliseks.
Kurvosh oli nende liikumiskiirust õigesti hinnanud. Kui nad laagrisse jõudsid, lähenes päike juba silmapiirile, kuid valget aega jäi veel piisavalt, et valmistada õhtusöök ja püstitada telgid.
Nii rohkete häälte melu oli Durotanile võõras ja tundmatuid vaatepiltegi oli väsitavalt palju. Tema pilk libises üle suurte ümmarguste telkide, milletaolist temagi Drakaga jagas, ning jäi peatuma köitega piiratud platsil, kus eri klannide lapsed said koos mängida. Talle ei jäänud märkamatuks ükski lõhn ega heli – jutuvada, naer, algeline muusika, kuskil lauldav lok’vadnod, trummide kõma, kõike nii palju, et Durotan tundis maad jalge all värisemas. Lõhnad: lõkkesuits ja küpsevad teraleivad, leekide kohal särisev liha, podisevad hautised, huntide kasuka ja orkide ihu tugev, ent mitte ebameeldiv muskusearoom kõditasid tema sõõrmeid.
Kurvorsh polnud laagri suurusest rääkides liialdanud – pigem vastupidi, nahast ja puidust telkide jadal ei paistnud lõppu tulevatki. Durotan teadis, et Härmahuntide klann on üks väiksemaid. Kuid mõnda aega oli pealik hämmastusest lausa tummaks löödud. Lõpuks läksid tal keelepaelad valla.
„Nii palju klanne üheskoos, Orgrim. Naerev Pealuu. Mustkivi, Sõjalaul … kõik on kokku kutsutud.”
„Sellest saab hiigelsuur sõjamalev,” lausus pealiku asetäitja. „Ei tea ainult, kui palju neist alles jääb, et sõdida.”
„Härmahundid.”
Hääl kõlas tuhmilt, peaaegu tüdinult ning pöördudes nägid Durotan ja Orgrim endale lähenemas kaht pikka ja turjakat meesorki. Arvestades, et maa oli suremas ja paljud orkid nälgisid, tundusid nood ebatavaliselt kogukad ja lihaselised. Erinevalt Härmahuntidest, kes kandsid plaat- või rõngasrüüd ainult üksikute juppidena ja kaitsesid end põhiliselt naastude abil tugevdatud nahkturvisega, võisid need orkid hoobelda õlgu ja isegi rinda katvate läikivate mõlkimata plaatidega. Oda käes, liikusid nad sihikindlalt nagu üks mees.
Aga mitte nende musklis keha ega uus kiiskav turvis ei köitnud Durotani tähelepanu.
Need orkid olid rohelised.
Nende nahk oli küll pisut ebamäärasemat tooni, mitte nii silmatorkavalt leheroheline kui Hordi pealikul Gul’danil, kes oli väisanud Härmahunte põhjaaladel, kaasas niisama rohelise nahaga orjatar Garona. Nemad olid tumedamad, peaaegu sama pruunid nagu orkid ikka. Aga varjund, too kummaline ebaloomulik varjund oli ikkagi märgatav.
„Kes teist on pealik?” nõudis üks võõras.
„Minul on au seista Härmahuntide eesotsas,” kõmistas Durotan teiste seast ette astudes. Orkid mõõtsid teda pilguga pealaest jalatallani ja heitsid siis hindava pilgu Orgrimile. „Teie kaks. Tulge kaasa. Mustkäsi soovib teid näha.”
„Kes see Mustkäsi on?” tahtis Durotan teada.
Üks võõras jäi jalapealt seisma ja pöördus tema poole. Tema suu venis irvele. See oli inetu vaatepilt.
„Vaata aga Härmahundi-kutsikat,” sõnas ta. „Mustkäsi on Hordi juht.”
„Valetad!” nähvas Durotan. „Hordi juht on Gul’dan!”
„Gul’dan tõi meid kõiki siia,” seletas teine ork. „Tema oskab juhatada meid uuele maale. Mustkäe valis ta juhtima Hordi lahingutes, et me oma vaenlastest võitu saaksime.”
Orgrim ja Durotan vahetasid pilke. Kui Gul’dan rääkis Durotani isa Garadi ja hiljem tema endaga, ei maininud ta kordagi, et „uue maa” pärast tuleb lahingut lüüa. Durotan oli ork, enam kui ork – ta oli Härmahuntide pealik. Ta ei kõhkle võitlemast oma rahva tuleviku nimel. Oma sündimata lapse nimel. Aga teda häiris mõte, et Gul’dan polnud pidanud vajalikuks sellest rääkida.
Durotan ja Orgrim olid olnud lapsest peale sõbrad ning suutsid vaat et lugeda teineteise mõtteid. Praegu hoidsid mõlemad keele hammaste taga.
„Mustkäsi jättis meile korraldused, mida teie saabumise järel teha,” ütles esimene ork ja lisas irvitades, „muidugi kui teil on üleüldse julgust Pakasetule seljandikult lahkuda.”
„Meie kodu ei ole enam,” vastas Durotan järsult. „Just nagu ei ole enam teiegi kodu – ükskõik mis klanni te ka ei kuuluks.”
„Me oleme Mustkivid,” vastas teine ork ja ajas rinna uhkelt ette. „Mustkäsi oli meie pealik, enne kui Gul’dan osutas talle seda au, et tõstis ta Hordi etteotsa. Tule kaasa, Härmahunt. Oma emane jäta maha. Sinna, kuhu meie läheme, tohib astuda ainult sõdalase jalg.”
Durotani kulmud tõmbusid ninajuurele kokku ja ta valmistus juba salvavalt vastama, kui kostis Draka petlikult leebe hääl. „Mine koos oma asetäitjaga ja kohtu Mustkäega, mu süda,” lausus ta. „Klann ootab, kuni te tagasi tulete.” Naine naeratas.
Draka teadis, millal maksab tülinorijale vastu hakata. Ta oli sama südikas sõdalane kui Durotan, kuid mõistis, et need, kes näisid eelistavat pigem isekeskis purelda kui klanni suupoolise eest hoolitseda, näevad teda tema praeguses seisundis sootuks teises valguses.
„Leidke siis meile telkimiskoht,” sõnas Durotan. „Ma lähen kohtun tolle Mustkivi klanni pealiku Mustkäega.
Durotan ja Orgrim kõndisid valvurite kannul läbi laagri. Nad möödusid lastega perekondadest, keda ümbritsesid toidunõud ja karusnahast magamisasemed, ning jõudsid armidest küntud näo ja kalkide silmadega orkideni, kes puhastasid, parandasid ning sepistasid relvi ja turviseid. Sepa telgist kostis metalli pihta lööva vasara helatusi. Osa orke tahus kividest rattaid, teised kinnitasid nooltele sulgi ja teritasid nuge. Kõik vaatasid kahe Härmahundi poole ning Durotan tajus nende vilavaid pilke nagu füüsilist puudutust.
Tema kõrvu puutus terase tärinat saadetuna hüüdest „Lok’tar ogar!”. Võit või surm. Mis siin toimus? Saatjatest väljagi tegemata seadis ta sammud sinnapoole, kust need helid kostsid, ning trügis teiste vahelt läbi, kuni nägi suurt nööridega piiratud ala, kus orkid omavahel võitlesid.
Tema silme all põikas üks nõtke naine, relvadeks ainult kaks hirmuäratava moega nuga, sõjanuia vibutava meesorki käe alt läbi ja rebestas tolle ribide vahele kaks punakasmusta joont. Naisel olnuks võimalus vastane puhtalt tappa, kuid ta ei kasutanud seda. Durotani pilk libises järgmisele võitlejate rühmale – neid oli neli ühe vastu – ja siis kaugemal üks ühe vastu võitlevale paarile.
„Õppus,” lausus ta Orgrimile ja laskis end lõdvaks. Ta kortsutas kulmu. Tubli kolmandiku siinsete orkide pruunil nahal oli seesama tuhmilt rohekas varjund.
„Härmahundid, jah?” kostis Durotani selja tagant kellegi kõmisev hääl. „Polegi nii hirmsad, nagu ma ette kujutasin.”
Mõlemad pöördusid ja nägid orki, kellesuurust Durotani silmad olid harva näinud. Ei ta ise ega Orgrim olnud sugugi väikest kasvu – Orgrim oli tõtt-öelda mitme-setme põlvkonna peale kõige kerekam Härmahunt –, aga sellele tuli Durotanil vaadata alt üles. Sõdalase nahk, loomulik tumepruun, millel ei paistnud kübetki rohelist, läikis higist või õlist ning oli ehitud tätoveeringutega. Tema kämblamürakad mustendasid tindist ning ta uudistas Härmahunte, nagu teeks talle miski nalja.
„Küllap
