asjadega: ema asus tõlgete ja kirjandusliku loomingu kallale, tütar aga lobises telefonis sõbrataride või Johniga.
John Kirling oli Irise ainuke sõber. Nad õppisid koos ülikoolis ja neil oli palju ühiseid huve. Nüüd juhatas John sedasama psühholoogiakeskust, kus Iris töötas. Tööl ei olnud neil teineteisega aega suhelda, seevastu õhtuti arutasid nad telefoni teel ametialaseid probleeme või huvitavaid juhtumeid oma praktikast.
John, nagu ka Iris, kaotas varakult isa ja tedagi kasvatas ema. Suurt jõukust polnud majas kunagi olnud, aga ema, loobunud ise kõigest, püüdis kogu jõust, et poeg saaks hea hariduse. Ei Johnil ega Irisel olnud oma peret ning see lähendas neid samuti. Johni sugulased elasid eramajas Londonist kaugel. Ta käis neil mõnikord harva külas, ema ja vanemat õde vaatamas, tema juurde Londonisse sõitsid aga vahel ta õepojad.
Johni ja Irise ühised tuttavad ei suutnud kuidagi mõista, miks need kaks, kel oli nii palju ühist, ometi ei abiellu. Ka nad ise oleksid vaevalt osanud sellele küsimusele veenvalt vastata, kuid nii või teisiti, miski ei muutunud – nad jäid endiselt sõpradeks.
2. peatükk
IRISE ELUS AGA oli siiski üks mees, kelle olemasolust keegi peale ta ema ja parima sõbranna Margarethi midagi ei teadnud. Larry Hunter oli pikka kasvu, võimsa kehaehitusega ja vaba igasugusest karvakasvust nii näol kui pealael. Elukutselt lennundusinsener, tegeles ta vabal ajal võitluskunstide ja speleoloogiaga. Iris tutvus temaga ühe sõbranna pool peol viibides. Larry jutustas peokülalistele innustunult koobastest ja mitmesugustest ohtudest, mis varitsevad inimesi maakoore sügavustes. Iris kuulas huviga – talle meeldisid üldse sedasorti inimesed, kes olid millestki väga innustunud. Ta silmitses Larryt üksisilmi, suutmata temalt pilku pöörata. Mees märkas seda.
Selles seltskonnas polnud kombeks tseremoonitseda ja nad läksid kohe “sina” peale. Kui algas tants, kutsus Larry Irise tantsupõrandale. Sel hiiglasel polnud aga kuidagi võimalik end selles mitte just eriti suures ruumis teiste tantsupaaride seas ringi pöörata. Siis tõstis ta Irise kõrgele pea kohale ja keerles temaga niiviisi ühe koha peal. Iris karjatas ehmunult, kuid rahunes kohe, kuna tundis end olevat kindlates kätes. See oli tema jaoks täiesti uus, kuid ootamatult meeldiv kogemus.
Peo lõppedes pakkus Larry end Irist koju saatma. Tema auto, samuti suur ja võimas, oli selle peremehele justkui loodud. Larrys endas ja kõiges, mis teda ümbritses, oli tunda põhjalikkust. Irisele näis, nagu oleks ta temaga juba terve elu tuttav olnud. Ta ei tundnud kohmetust oma uue tuttava kõrval, tal oli temaga hea ja rahulik olla.
Larry juhtis autot kindla käega. Iris ise oli alles hiljuti juhiload saanud ja tundis end linna tormilises autodevoolus esialgu veel väga ebamugavalt. Talle meeldis istuda Larry kõrval ja vaadata, kuidas mehe tugevad käed peremehelikult rooli hoidsid, sundides autot vaevalt märgatavate liigutustega paremale ja vasakule keerates täitma kõiki käske. Iris silmitses Larryt austuse ja lugupidamisega ja veel mingi uue, senikogematu tundega.
Usaldades täielikult Larryt marsruudi valikul, ei pööranud Iris teele mingit tähelepanu. Aga Larry, tüürimees ja kapten ühes isikus, seadis kursi mitte just kõige otsesemat ja lühemat teed pidi oma maja juurde. Jutustades Irisele mingit naljakat lugu, mis oli temaga juhtunud ühes neist koobastest, kus ta tavatses uurimisretkedel käia, katkestas ta äkki ise end poolelt sõnalt, lausudes käega ühele eespool asuvale majale osutades:
“Muide, siin ma elangi. Vabanda, teen korraks peatuse, unustasin oma mobiili koju. Teen kiiresti.” Paar-kolm sekundit ta kõhkles ja tegi seejärel karvavõrdki segadusse sattumata ettepaneku: “Aga kui tahad, lähme koos, näed, kuidas ma elan.”
Iris ei jõudnud isegi korralikult järele mõelda, kui juba kuulis end ütlevat:
“Tahan!”
Võtnud käest kinni, tõusid nad halvasti valgustatud treppi mööda üles. Larry tegi ukse lukust lahti ja nad sisenesid korterisse. Korter osutus väikeseks ega sobinud sugugi selle peremehe gabariitidega. Märkimisväärse osa ruumist hõivas spordivarustus. Laial, korralikult üles tehtud voodil lebas mahaunustatud mobiiltelefon. Larry pani selle pintsakutaskusse ja lausus ebakindlalt:
“Ehk jääd mõneks ajaks? Kui sa juba siia sattusid, tahaksin sulle midagi pakkuda.”
“Selle vastu pole mul midagi,” vastas Iris naeratades, üha enam oma käitumise üle imestades. Varem poleks ta osanud ettegi kujutada, et on võimeline niiviisi minema koos meesterahvaga, kellega ta just äsja on tutvunud. Kuid Larryst hoovas sedavõrd võimsat energiat, et talle keeldumisega vastata oli lihtsalt võimatu. Ta tunnistas endale, et mingi enneolematu jõud tõmbab teda Larry poole.
Larry valas veini pokaalidesse ja nad jõid – millegipärast seistes ja vaikides. Loomult otsekohese inimesena polnud Larry suuteline arendama seltskondlikku vestlust, kui olukord nõudis otsustavat tegutsemist. Ja Iris jäi vaikseks, mõistes, et kohe-kohe peab midagi juhtuma. Tundes, et iga minutiga muutub tema kiindumus selle mehe vastu, keda ta vaevalt tundis, järjest tugevamaks, teadis ta ühtlasi kindlalt, et siin pole küll tegemist armastusega, vaid lihtsalt füüsilise kirega. Sellegipoolest oli Irisel tahtmine kogeda seda tema jaoks täiesti uut tunnet.
Oli see nüüd sellest, et mees tabas tema meeleolu või allus ta omaenda tuhinale, kuid liigseid sõnu tegemata embas Larry Irist, sealjuures sugugi oma jõudu arvestamata. Iris ei teinud katsetki end vabaks võidelda ja mees hakkas teda suudlema sama tugevasti, nagu ta teda embas. Iris vastas talle oskamatult, oodates südame värinal seda, mis nüüd järgnema pidi.
“Paljudele tütarlastele,” lausus Larry, rebides end suure vaevaga lahti Irise huultelt, “meeldib, kui neid kätel kantakse. Tahad, ma hakkan sind alati kätel kandma?”
Iris ei jõudnud veel midagi vastata, kui teda haarasid tugevad käed, kandsid sujuvalt kusagile ja asetasid peagi pehmelt maha hoolikalt üles tehtud laiale voodile.
See oli ta esimene lähedane suhe mehega, kuid Iris ei kogenud seda, mida oli oodanud. Küllap see on nii sellepärast, mõtles ta, et mul puuduvad igasugused kogemused. Ta kohtus Larryga veel mitu korda, kuni ühel hetkel mõistis, et asi pole mitte temas, vaid hoopis mehes – too osutus lihtsalt kehvaks partneriks, kes mõtles ainult enda peale. Pealegi mõistis Iris, et ainuüksi füüsilisest kiindumusest jääb talle ikkagi väheseks, oleks vaja sellist meest, kellesse saaks vähemalt armudagi, veel parem – keda võiks armastada. Ja ta lahkus Larryst kahetsust tundmata.
Möödusid aastad, mille jooksul ei õnnestunud Irisel kellessegi armuda, ja nii oligi Larry jäänud mitte ainult esimeseks, vaid esialgu üldse ainsaks meheks tema elus.
3. peatükk
IRIS TÄHISTAS OMA kahekümne kaheksandat sünnipäeva ja ei saa öelda, et see talle erilist rõõmu oleks valmistanud. Ta pühitses seda tähtpäeva vaikselt ja tagasihoidlikult, perekonnaringis ehk siis koos ema ja Johniga. Õhtu lõppedes helises ootamatult telefon. Helistas Margareth, et Irist õnnitleda.
Kunagi olid tütarlapsed olnud väga lähedased sõbratarid. Ülikoolis õppisid nad ühes grupis ja veetsid palju aega koos. Nende seltskond, kuhu kuulus ka teisi tütarlapsi, hakkas aga tasapisi lagunema. Ühele tekkis poiss-sõber, teisele – abikaasa, kolmas sõitis tööle Ameerikasse. Iris ja Margareth jäid kahekesi ja muutusid teineteisele veelgi lähedasemaks, seda enam, et mõlemad suhtusid meestesse kriitiliselt ega näidanud üles mingit soovi meheleminekuga kiirustada.
Siis saabus Margarethile raske eluperiood. Suri isa, kes oli koos oma äripartneriga juhtinud ehitusmaterjalide müügiga tegelevat firmat. Suutmata konkurentsis püsida, läks firma pankrotti, sealjuures jäi kompanjon siiski püsima, Margarethi isa aga elas üle finantskrahhi. Viimasel ajal oli ta hakanud ka kõvasti jooma.
