ta on arvatavasti lastetoas.”
Ta avas väravad ja Iris sõitis parkimisplatsile, peatades oma tagasihoidliku Citroëni luksusliku musta Bentley ja elegantse, viimase mudeli Jaguari kõrval. Kõige järgi otsustades, mõtles ta, materiaalsed probleemid Margarethile enam muret ei valmista.
William ja Iris olid juba peaaegu maja juurde jõudnud, kui uksele ilmus Margareth, veidi täidlasemaks muutunud, seljas vaba lõikega hele pükskostüüm ja jalas madalad, kontsata toakingad. Ta naeratas kuidagi süüdlaslikult, ent samal ajal ta silmad särasid, väljendades ehedat rõõmu.
“Iris, kallis, vabanda, ma ei kuulnud, et sa kohale jõudsid. Olin parajasti lastetoas, mängisin pojaga, aga tema tegi sellist lärmi, et lase või kahurist, mitte midagi ei kuule. Kui hea meel mul on sind näha!”
Nad embasid ja suudlesid teineteist.
“Ma näen, et olete Williamiga juba tuttavad, nii et ma ei pea teda sulle tutvustama,” lausus Margareth naeratades ja pöördus kohe mehe poole: “Willy, kas sa lõpetasid muruniitmise?”
“Peaaegu,” vastas too. “Õige vähe on veel jäänud, pärast korjan tööriistad kokku ja olen täielikult teie käsutuses. Küllap tahate nüüd omavahel vestelda. Õigus?”
“Nagu alati,” kinnitas Margareth ja Irist emmanud, juhatas ta majja.
Majaga tutvumine ei võtnud kaua aega, seda enam, et Margarethi pere polnud jõudnud end seal nagu kord ja kohus sisse seada ning mõningad ruumid polnud veel täielikult sisustatud. Kõige kauem peatuti lastetoas, kus Irisele tutvustati kaheaastast Stewartit, elavat ja arukat väikemeest, kes lahkus meelsasti hoidja seltskonnast, et sobitada tutvust uue tädiga, kellelt oli midagi huvitavat oodata.
“Lõunasöögini on veel veidi aega,” lausus Marga-reth, usaldades oma aarde hoidja kätte. “Lähme võõrastetuppa,” tegi ta ettepaneku, “ajame natuke juttu.”
Nad suundusid suurde valgusküllasesse tuppa, mille aknad avanesid rajatavasse aeda, seades end mugavasti kiiktoolidesse istuma.
“Kuidas sulle siin meeldib?” küsis Margareth.
“Kõik on suurepärane,” vastas Iris siiralt. “Kuid kõige rohkem meeldid mulle sina, sellisena nagu sa oled – õnneliku ja rahulolevana. Järelikult ei kahetse sa midagi, su valik oli õige.”
“Sul on õigus,” lausus Margareth kohmetult ja punastades. “Mu valik osutus tõesti õigeks ja mitte ainult seetõttu, et mul on nüüd igati kindlustatud elu, suurepärased majad, väga head autod, ilusad riided ja kõik muu. Peamine on see…” ta hakkas pisut kogelema, otsides vajalikke sõnu ja kaheldes, kas sõbratar teda ikka õigesti mõistab, “et minu niiöelda arvestusabielu kasvas õige pea üle armastusabieluks. Ära imesta midagi, see on tõesti tõsi! Ma armastan Willyt. Ta on väga tore inimene, heasüdamlik, lahke ja nii tähelepanelik mu vastu, kusjuures ta… pole üldse vana, ta ei jää paljudele noortele meestele mitte milleski alla.” Margareth punastas veelgi rohkem. “Olgugi et meie suhted pole rajatud tormilisele kirele, on rahulikul kindlusetundel, usaldusväärsusel, vastastikusel usaldusel ja austusel samuti oma võlu. Ja meie poeg on sellele kõigele parim kinnitus.”
Lõunat söödi suures söögitoas, mis oleks võinud mahutada terve hulga külalisi, kuid täna olid kutsutud ainult Margarethi ja Williami naabrid – sümpaatne eakas abielupaar, kellega uusasukad tahtsid lähemalt tutvuda, ja Williami sõber, kellega ta oli varasematel aegadel nii mõnedki korrad tennist mänginud.
Laua taha kogunenud seltskonnas oli inimesi, kes ei tundnud üksteist, seepärast kujunes vestlus igas mõttes seltskondlikuks – räägiti ilmast, poliitikast, hindadest ja keskkonnaprobleemidest. Mehed kommenteerisid viimast jalgpalli Euroopa Karika poolfinaali, naised aga jagasid omavahel muljeid moeuudistest. Lõunasöögi lõppedes oli õhkkond laua taga märgatavalt kodusemaks muutunud.
Iris jäi Margarethi juurde ööbima, järgmisel päeval aga pöördus tagasi Londonisse. Teel meenutas ta kõike seda, mida oli sõbratari majas näinud ja kuulnud, ega saanud jätta tunnistamata, et Maggie ja Williami suhe oli tõepoolest soe ja südamlik. Nende vahel valitses selline teineteisemõistmine, mida oleks võinud soovida igale abielupaarile. Kuid ometi, tegi Iris endamisi kokkuvõtte, kõigele sellele vaatamata mina ikkagi nii ei suudaks. Mõistusega saan ma ju kõigest aru, aga südamega… Ma võiksin täiesti rahulikult elada kõigi nende majade ja autodeta, aga mina tahan kogeda teistsugust armastust.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
