ja ema eest hoolitsemisse. Pealegi tegi ta väga kõvasti tööd ja tal polnud lihtsalt aega enda peale mõelda.
Sel perioodil ta Irisega ei suhelnud ja ka tema ei helistanud sõbratarile, arvates, et tal pole aega niisama lobiseda. Reaalselt poleks tal olnud mingit võimalust Maggiet abistada, kuna ka ta enda pere olukord jättis tol ajal paremat soovida.
Maggiele nii keerulisel ja raskel ajal ulatas ootamatult abikäe üks ta isa sõpradest. Maggie oli rõõmus, et võib nüüd kõiges temale loota ja heita oma õlgadelt natukenegi sellest probleemide koormast, mis viimasel ajal ta õlgadele oli langenud. William aitas Maggiel leida hea töökoha, maksis kinni ema ravikulud ühes kõige parematest haiglatest ja otsis neile korraliku, kuid taskukohase korteri. Ta oli alati hoolitsev ja Maggie suhtes tähelepanelik.
Maggie tundis Williamit juba lapsepõlvest peale. Mees viibis päris tihti nende kodus, vesteldes pikalt tema isaga. Vahetevahel mängisid sõbrad malet või käisid restoranis õhtust söömas. Maggie tundis Williami naist ja lapsi, kuid kaks peret kohtusid väga harva – naiste ja laste vahel polnud mingit sõprust ega isegi mitte sümpaatiat.
Sedamööda, kuidas Maggie kasvas, hakkas William teda järjest tähelepanelikumalt vaatlema. Ükskord – tal täitus siis just seitsmeteistkümnes eluaasta – ütles William isa juuresolekul, et kui ta poleks abielus, kosiks ta kindlasti Maggie. Isa naeris pisarateni sõbra nalja üle.
Kuid sõber ei teinud sugugi nalja, tundes aina järjekindlamalt huvi, kas Margareth suudaks teda armastada. Selline küsimus tundus Maggiele kummaline. Ta oli harjunud suhtuma Williamisse, kes oli tema isast kõigest mõned aastad noorem, kui vanemasse sõpra või isegi sugulasse, näiteks nagu onusse. Oma abikaasana ei suutnud ta teda aga mitte kuidagi ette kujutada. Sellised oletused tegid talle kord nalja, kord kurvastasid teda ja ta hakkas isegi Williamiga kohtumist vältima.
Mõni aeg hiljem sai Maggie teada, et Williami naine, kes oli suundunud laevareisile mööda Balti merd, hukkus praamiõnnetuses. Peaaegu terve aasta ei ilmunud William Maggie majja, ent kui ta neid uuesti külastas, tegi ta peaaegu et juba lävel ettepaneku:
“Tule mulle naiseks!”
“William, tõepoolest, kui palju ometi võib?! See pole enam naljakas!” lausus Maggie pahaselt ja eemaldus oma tuppa.
Siis läks William ta isa juurde ja tunnistas, et armastab ammu tema tütart ja tahab, et ta saaks tema naiseks.
Isa, kes muutus sellist ettepanekut kuuldes mõnevõrra kohmetuks, märkis segaduses:
“Mulle on see täiesti ootamatu! Sa kõlbad ju talle isaks!”
“Ja mis siis?” kuulis ta vastuseks.
Isa ei osanud selle kohta midagi kosta ja küsis ainult:
“Aga mida Maggie sellest arvab?”
“Ta mõtleb veel, kuid olen kindel, et vastus tuleb positiivne,” teatas William vähimagi kahtlusevarjuta.
Siis juhtus Maggie isaga õnnetus. Williamit ei olnud sel ajal Londonis, ta elas Austraalias, laiendades seal oma äritegevust. Jõudnud tagasi Inglismaale, osales ta innukalt lahkunud sõbra pereasjade ajamisel. Oma tunnetest Maggie vastu ta tol perioodil ei rääkinud – see oleks olnud kohatu. Kuid kui piisavalt aega oli möödunud, kordas William oma ettepanekut. Seekord suhtus Maggie sellesse tõsiselt ja palus aega järelemõtlemiseks.
Margareth oli harjunud mitte kunagi võtma vastu ühtki tähtsat otsust, enne kui oli seda eelnevalt põhjalikult kaalunud. Antud juhul olid ühele kaalukausile asetatud romantilised unistused, aga teisele – praktilised kaalutlused. Kaalukauss kaldus, tõsi küll, pisut kõikudes, siiski terve mõistuse ja kaine arvestuse poole. Maggie ema oli selleks ajaks juba paranemas ja tütar võis rahuliku südamega sõita koos oma mehega Austraaliasse, kus abikaasat ootasid ees äriasjad.
Enne ärasõitu helistas ta Irisele.
“Võib-olla sa mõistad mind nüüd hukka, et ma käitusin vastupidiselt neile põhimõtetele, millest me sinuga nii palju rääkinud oleme?” küsis Maggie süüdlaslikul häälel.
“Mis sa nüüd, Meg, kuidas ma võiksin!” vaidles Iris vastu. “Sinu olukorda arvestades toimisid sa arvatavasti täiesti õigesti. Ehkki ma ei suuda sellegipoolest mõista, kuidas saab elada koos mehega, keda sa ei armasta ja kes on pealegi sinust kaks korda vanem. Muide, kogu asi on iseloomus – sa suhtud paljudesse asjadesse hoopis teisiti kui mina.”
Pärast seda jutuajamist ei näinud sõbratarid teineteist ligi kolm aastat. Maggie elas koos mehega Austraalias. Seal sündis tal ka poeg. Iris oli juba leppinud sellega, et nüüd on ta kaotanud ka oma viimase sõbranna, kui äkki ilmus Maggie välja otse ta sünnipäeval.
Rõõmustades ootamatu telefonikõne üle, küsis Iris:
“Meg, kas sa helistad Austraaliast?”
“Ei, Londonist. Me alles eile saabusime.”
“Kauaks?”
“Arvan, et veedame siin kogu suve – ema tahab nautida lapselapse seltskonda. Varem ei saanud me tulla – arstid kartsid, et kliimamuutus võib mitte just kõige paremini mõjuda pisipoja tervisele. Aga nüüd on ta juba kaheaastane. Ta on juba nii iseseisev! Tule meile külla – näed kõike oma silmaga! Tutvustan sulle oma abikaasat ja poega. Me oleksime väga rõõmsad!”
Nad leppisid kohtumispäeva suhtes kokku ja Iris pani toru ära, olles pisut imestunud ja segaduses – see lühike jutuajamine Maggiega ei jätnud mingit kahtlust, et sõbratar on igati õnnelik.
4. peatükk
MARGARETH KUTSUS IRISE külla nende uude maamajja mainekas elamurajoonis Londoni lähedal Larckfieldi-nimelises asulas. Kahekorruseline kivikatusega telliskivimaja, mis ehitatud nüüdisaegse arhitektuuri mõjutustele tuginedes, ei pretendeerinud sarnasusele iidse lossiga. Maja oli avar, valgusküllane ja mugav, täis topitud kõikvõimalikku olmetehnikat, mis valmistatud tehnika viimase sõna järgi.
Maja ümbrus näis esialgu veel üsna lage. Ühte krundi otsa olid istutatud noored tammed, vahtrad, saared ja jalakad, teises otsas oli parasjagu rajamisel puuviljaaed. Kõigil neil taimedel andis veel kõvasti kasvada, kuni ühed hakkavad lõpuks varju andma ja teised vilja kandma. Seevastu lilleaed rõõmustas juba silma erinevate värvide ja aroomidega.
Iris sõitis Maggie maja juurde ja andis värava kõrval signaali. Talle tuli vastu keskmist kasvu, lihaseline, elavate pruunide silmade ja naeratava näoga umbes viiekümne viie aastane mees. Tema juuksepahmakas oli küll märgatavalt hõrenenud ja hallinenud, kuid kogu ta välimus andis tunnistust sellest, et ta on oma olemuselt reibas, kehaliselt tugev ja hingelt noor.
Ta tuli tervitama Irist, kes oli autost väljunud ja eemalt maja silmitses.
“Teie olete vist Iris, Megi sõbranna, kui ma ei eksi?”
Iris kinnitas tema oletust.
“Aga mina olen William,” esitles mees ennast, “teie sõbranna abikaasa, järelikult teile olen ma siis…”
Ta jäi mõttesse, nagu taastaks peas mingeid keerulisi sugulussidemeid, ning jäädes rahule oma avastusega, lausus rõõmsalt:
“Teile olen ma siis sõber! Olete nõus?”
Iris oli sellega täiesti nõus. William meeldis talle kohe esimesest pilgust ja ta oli sõbratari üle
