õnnelik olla.”
2. peatükk
VEEL AASTA TAGASI ei olnud akendel trelle, ustel keerulist lukusüsteemi, ei olnud hirmu. Lisat peeti kergemeelseks naisterahvaks, kes oskab elust rõõmu tunda nii nagu kahekümne kolme aastane peabki. Tal oli hulk austajaid ning jäi üle vaid valida. Lisa valis kõige järjekindlama – Normani. Parem, kui ta ei oleks üldse abiellunud!
Neid tutvustas Lisa isa. Seda päeva mäletab ta nii üksikasjalikult, nagu oleks see olnud eile.
Lisa seisis oma toa rõdul ja jälgis elatunud aednikku, kes kõndis roosipõõsaste juures ja laksutas kääre, teadmata, millest alustada. Veerand tunni pärast, jõudmata ära oodata, millal aednik tööga pihta hakkab, ei pidanud Lisa vastu.
“Hei, John!”
Mees tõstis ehmunult pea ja vaatas Lisa poole.
“Preili, te ehmatasite mind! Ei tohi nii ootamatult rõdule tulla ja inimesi tööst eemale kiskuda!”
Lisa hakkas naerma.
“Ma tolknen siin juba pool tundi ega näe, et sa tööd teeksid. Sa vist kujutad seda tormilist tegevust ette oma vaimusilmas.”
Aednik klõpsutas kääre.
“Ma ei saa ju neid kauneid põõsaid kohe ära nudida. Perenaine teeb mind nendesamade aiakääridega pea jagu lühemaks.”
“Minu arust on sul aeg puhkusele jääda,” märkis Lisa, “oled meie juures töötanud juba üle kahekümne aasta. Peaksid koha mõnele nooremale loovutama.”
“Või veel,” torises vanake, “et nad aia untsu keeraksid?”
“Kas sinu meelest näeb see parem välja, kui jätta kõik niimoodi nagu on? Neid roose ei ole enam kusagile panna, nad on hullemad kui umbrohi.”
“Ma paluksin teid,” ütles aednik, kes Lisaga alailma jageles, “mulle mitte ette kirjutada, mida ma tegema peaksin. Tean oma kohustusi teist paremini.”
“Ah nii, no anna andeks, et lolli nõu annan. Aga mida mu ema ütleb, kui sinu looderdamisest teada saab?”
“Oh teid küll,” lõi aednik käega, “teil on aeg mehele minna.”
“Ma ei näe siin mingit seost,” teatas Lisa tuliselt.
“Siis saate toriseda oma mehega ning jätate mind rahule,” selgitas vanake.
“Kui ma mehele lähen, sõidan siit igaveseks ära ja sul ei ole kellegagi vaielda,” vastas Lisa ja lahkus.
Lisa voodil istus Rod, tema vend.
“Kas sind ei ole õpetatud koputama, kui sa võõrasse tuppa sisened?”
“Ma koputasin piisavalt valjusti, kuid sina olid vestlusega hõivatud.”
Lisa võttis põsepuna ja värskendas oma jumestust. Isegi siis, kui ta teadis, et veedab terve päeva kodus ja neile ei tule ühtki külalist, eelistas ta end ikkagi eeskujulikus korras hoida. Igaks juhuks.
“Miks sa, Rod, täna kusagile ei sõitnud? Mulle tundus, et isa plaanis sind niimoodi koormata, et sul ei jääks ühtki vaba sekundit.”
“Mina leian alati põhjuse, et tegemistest kõrvale hoida,” naeris Rod, “peale selle oled vist unustanud, et täna on õhtu kutsutud külalistele.”
“Tõsi?” imestas Lisa. “Kuulen sellest esimest korda.”
“Isa sõlmis eile järjekordse kasuliku tehingu. Selle auks tulevad meile täna külalised.”
“Miks mind ei hoiatatud?” pahandas Lisa.
“Mis siis sellest,” kergitas Rod pilkehimuliselt kulmu, “kas sul ei ole midagi selga panna või? Kõik ükssada kolmkümmend viis kleiti on sobimatud?”
“Mine sa oma jutuga!” Lisa avas kapi ukse. “Kõik ükssada kolmkümmend viis kleiti on korras. Mul on lihtsalt selline tunne, et minuga ei arvestata.”
“Vanematel ei ole aega sinuga arvestada,” märkis Rod täiesti tõsiselt, “neil on muud probleemid.”
Vennal oli õigus. Lisa ja Rodi isa oli väga rikas mees. Härra Smithi firma oli heal järjel ja pidi kunagi pojale üle minema, kuid Rod ei kiirustanud soliidseks inimeseks saamisega. Ta oli liiga noor, et ärile mõtelda. Sellepärast olid nad isaga pidevalt pahuksis. Ema oli väga tasane inimene ega seganud end kunagi kusagile vahele. Tuleb märkida, et nii Rod kui ka Lisa sarnanesid oma taltsutamatu iseloomu poolest isale, kes ühest küljest oli uhke mees, teisest küljest aga muretses nende pärast. Tema lapsed muutusid täiskasvanuks saades tõepoolest juhitamatuks.
“Kuidas sul selle uue sõbraga lood on?” tundis Rod huvi.
Lisa muigas.
“Ta on mind juba ära tüüdanud. Jube igav tüüp. Üleeile läksime lahku.”
Rod teeskles imestust.
“Huvitav, mida sul küll vaja on? Mina arvasin, et see on sinu unistuste mees!”
“Mul on suuremad unistused,” turtsatas Lisa.
Rod ähvardas õde vandeseltslaslikult sõrmega.
“Mul on sulle üks saladus.”
“Jah?”
Lisa istus vennale lähemale.
“Jutusta siis!”
“Täna tuleb meile üks vapustav mees, nii vähemalt iseloomustavad teda kõik minu tuttavad daamid. Ja mis kõige huvitavam – isal ei ole midagi selle vastu, kui sa talle mehele lähed.”
Lisa tõmbus vennast pettunult eemale.
“Kah mul saladus. Isa sooviks mind juba ammu esimesele vastutulijale mehele panna – peaasi, et mehel palju raha oleks.”
“Seekord on asi tõsine,” ütles Rod. “Mis sa arvad, miks ma täna nii rahulikult kodus istun? Mind jäeti koju selleks, et valmistaksin sind ette kohtumiseks Norman Barrettiga.”
“Milline rumalus! Muide, ma olen seda nime kuulnud.”
“Või veel,” pilgutas Rod talle kavalalt silma, “eks isa rääkis sulle temast. Norman on jube rikas.”
“Mis sina siia puutud?”
Lisa kaotas toimuva vastu huvi, kuid otsustas kõik lõpuni välja selgitada, et teada saada, mis teda täna õhtul ees ootab.
“Ütlen sulle tõtt, õeke. Isa arvab, et praegusel ajal on kakskümmend kolm vanatüdruku iga. Meie firmal on just vaja end turul kindlustada ning seda on kergem teha Norman Barretti abiga. Olen temaga hea tuttav ja see tähendab, et olen isa arvates õige inimene esitlema sulle seda rikkurit õiges valguses. Mul paluti,” Rod kihistas naerda, “teda kirjeldada sellistes värvides, et sa juba teda nägemata temasse armuksid, aga niimoodi, et minu kiidulaul ei kutsuks sinus esile kahtlusi. Kuid isa ei tea, et me teineteise eest kunagi midagi ei varja.”
“Mulle on
