vihastas Lisa, “ma tulin vaid selleks, et sinu nime teada saada.”
“Max,” poetus vastu tahtmist üle huulte.
“Vaat kui tore, Max.”
Lisa pöördus ja hakkas maja poole astuma.
Ta tuju läks halvaks. Oli selline tunne, nagu kardaks noormees teda. Kui sõidaks järsku hoopis kaubanduskeskusesse?
Lisa andis autojuhile – õnneks ta teadis, mis on autojuhi nimi – oma soovist märku ja istus tagaistmele.
“Sõidame linna. Ma pean üht-teist ostma.”
Mõne aja pärast Lisa rahunes ja unustas aedniku. Tema hea tuju tuli tagasi ja Max ei meenunud talle enne õhtut.
“Norman, palju sa aednikule palka maksad?” küsis Lisa õhtusöögi ajal.
Mees asetas noa ja kahvli lauale ning vaatas naisele kahtlustavalt otsa.
“Miks see sind huvitab?”
Naine kehitas õlgu.
“Lihtsalt tahan teada. Ma sain temaga täna tuttavaks. Ta on nii naljakas. Ta ei tahtnud minuga üldse suhelda.”
“Ta ei peagi.”
“Miks siis?”
“Tema on teenija, sina perenaine.”
“Meie majas on kombeks…”
“Praegu elad sa minu juures, nii et võta vaevaks alluda minu korrale.”
Lisa jäi solvunult vait.
“Ma ei mõista,” ütles ta veidi aja pärast, “miks sa kogu aeg oma reegleid mulle peale surud.”
“Sellepärast, et olen sinu mees.”
“Mis siis sellest?”
Norman asetas klaasi kolksatades lauale.
“Kas tahad mu isu rikkuda?”
“Mina…” alustas Lisa, kuid Norman katkestas teda:
“Lahku siit ja oota mind magamistoas!”
Lisa ohkas pahaselt.
“Norman, lõpeta ometi see minu kamandamine!”
“Mine välja,” kordas mees vaikselt ning midagi tema pilgus ja hääles sundis Lisat alluma.
Talle hakkas juba selgeks saama, et Norman ei ole sugugi nii tore mees nagu oli tundunud siis, kui Lisa temaga abiellus.
Pean sellele lõpu tegema, mõtles Lisa magamistuppa suundudes. Kust võtab ta õiguse mind kamandada? Ma ei ole ometi tema teenija.
“Norman, ma ei mõista, mis toimub.”
Lisa tungis mehe kabinetti koputamata, kuigi teadis, et see mehele ei meeldi.
“Mis siis nüüd lahti on?”
Norman ei tõstnud arvuti monitorilt isegi pilku.
“Kuhu meie autojuht kadus?”
“Vallandasin ta.”
“Mida?”
Kuna Norman ei vastanud, läks Lisa laua juurde, mille taga mees istus, ja vehkis tema ees käega, et endale tähelepanu tõmmata.
“Lisa, lõpeta, sa segad mind!”
“Jah, aga vasta mulle,” kisendas naine, “mis lahti on? Üleeile vallandasid sa aedniku, eile kaks valvurit, täna autojuhi. Teenijatest ma ei räägigi. Kogu majja on jäänud vaid kokk ja toatüdruk.”
“Me ei vaja nii palju teenijaid.”
“Norman,” tasandas Lisa häält, “ütle mulle tõtt. Kas meil on rahaga probleeme?”
Mees hakkas nii valjusti naerma, et Lisa kartis tal närvišoki olevat. Kuid mõne hetke pärast pühkis ta pisarad, mis naerust silmi olid tulnud, ja vaatas naisele õrnalt otsa.
“Kallis, ära selle pärast küll muretse, rahapuudus meid ei ähvarda.”
“Siis ma küll ei mõista…” laiutas Lisa käsi.
“Kui ma sulle selgitan, kas lubad mind siis tunniks ajaks rahule jätta?”
Lisa naeratas.
“Loomulikult!”
“Mulle ei meeldi, kui mehed minu äraolekul sind ümbritsevad.”
Lisa ei uskunud oma kõrvu. Hämmeldunult vaatas ta oma abikaasat ja vangutas pead.
“Sa teed nalja?”
“Mitte üks raas.”
“Milline rumalus!”
“Ma ei aruta seda. Nüüd mine, sa segad mind.”
“Ei lähe ma kuskile!”
“Palun sind mitte kunagi minu peale häält tõsta,” ütles Norman vaikselt, hüppas ootamatult püsti ja pühkis käega laualt paberilehed.
“Ma palusin end enam mitte segada.”
“Ära karju!”
Hämmeldunud Lisa astus paar sammu tagasi.
“Ma ei mõista sinu armukadedust. See on täiesti alusetu. Seda enam, et oled armukade valvuri või autojuhi peale. Miks ma sinu arust sind petma peaksin?”
“Ettevaatus ei ole kunagi liiast.”
“Norman, ma ei saa niimoodi elada. Keelasid mul sõbrannadega kohtumise, ma ei tohi taksot võtta, mööda poode sõita… Isegi oma vanemaid ei ole ma juba paar nädalat tohtinud külastada.”
Norman tuli laua tagant välja ja naist enda vastu tõmmates suudles teda.
“Sa kuulud vaid mulle,” ütles ta kähiseval häälel, põletades oma kuuma hingeõhuga Lisa kaela. “Ma ei taha sind kellegagi jagada, kes iganes see ka poleks.”
Lisa surus peopesad vastu mehe rinda.
“Jäta järele, Norman, mulle ei meeldi see.”
“Jah,” ütles mees naise pead veelgi enam tahapoole kallutades, “sa oled minu oma ja ma võin sinuga teha, mida tahan.”
“Sul ei ole selleks õigust!”
Lisa lükkas mehe eemale, kuid sai kõrvakiilu. Ta kukkus põrandale, vaatas siis Normani poole ning ehmus nähtust. Mehe silmis oli selline kirg ja tigedus, et Lisal jäi hing kinni. Norman sirutas käe ja tõmbas naise ühe ropsuga püsti.
“Ah, Norman, kuidas sa ometi võid?”
“Kui sa veel üks kord,” katkestas mees teda, “tuled minu juurde koputamata
