mõistis kohe, et see mees ongi Norman Barrett. Ta oli vapustatud, sest oli ennast häälestanud sellele, et ei tee oma tagaselja-peigmehest väljagi. Kuid Lisa ei suutnud oma pilku mehelt ära pöörata. Kõik tema endiste kavaleride kujud tuhmusid. Isa juhatas Normani Lisa juurde ja tutvustas neid.
“Lisa, saa tuttavaks härra Barrettiga. Olen sulle temast rääkinud.”
“Mulle rääkis Rod,” täpsustas Lisa Normanile silma vaadates.
“Nojah, Rod.”
Isa tõmbus tahtmatult mossi ja otsis silmadega poega, kes samal ajal ühele kaunitarile kavaleri mängis.
“Mul on väga hea meel teiega tutvuda, Lisa.”
Normani hääl oli kooskõlas tema välimusega: tugev, metalse kõlaga.
Lisa kogus end.
“Minulgi on hea meel. Loodan, et teil ei ole meie juures igav.”
Edasised sündmused arenesid nii maruliselt, et Lisal hakkas pea ringi käima. Kaks päeva pärast koosviibimist tuli Norman jälle ja isa vaikival, kuid tähendusrikkal nõusolekul hakkas ta Lisaga kurameerima.
Praegu tundus Lisale, nagu sattunuks ta hüpnoosi alla. Esimest korda elus armus ta tõsiselt.
Lisa ei näinud kedagi peale Normani, ei tahtnud kellegi teisega vestelda. Isegi Rod imestas ões toimunud muudatuse üle.
Kolme kuu pärast Lisa ja Norman abiellusid.
Pärast vapustavaid mesinädalaid tõi mees Lisa oma koju. Naine oli nii õnnelik nagu ei kunagi varem ning valmis isa lõputult tänama selle eest, et ta oli teda Normaniga tutvustanud. Kuid varsti mõistis Lisa, et tema elu ei hakka sarnanema mesinädalatega.
“Lisa, ma ei tahaks sellest rääkida, aga minu arust viibid sa kodus liiga vähe aega.”
Norman pani särgi selga ja nööpis kinni kõik nööbid peale ülemise.
Naine lebas suurel voodil, lehitsedes ajakirja ja maiustades oma lemmikkompvekkidega. Ta heitis Normanile imestunud pilgu.
“Vähe? Ma olen ju peaaegu kogu aeg siin.”
Norman kortsutas laupa.
“Mulle tundub, et sa peaksid lõpetama töö oma isa juures. Ma olen täiesti võimeline sind üleval pidama.”
“Sa võiksid üleval pidada tervet haaremit, seda tean ma suurepäraselt,” naeratas Lisa, “kuid see, mida sina tööks nimetad, kestab vaid neli tundi. Ma aitan isal ju vaid dokumente korrastada. Sellise töökoormuse pärast oleks mind igast, isegi kõige hädisemast firmast häbiga minema aetud. Eelmisel nädalal jätsin näiteks kaks päeva vahele.”
“Sa oled minu naine ega pea tööl käima. Seda enam oma isa juures. Sa kuulud nüüd mulle, aga mitte oma perekonnale.”
“Räägid minust nagu mingisugusest asjast,” vihastas Lisa. “Mida ma sinu arust kodus peaksin tegema?”
Norman pööras naisele selja.
“Kus mu kell on?” küsis ta pärast mõningat otsimist.
“Pole aimugi,” kehitas Lisa õlgu. “Mida me siis töö suhtes otsustame?”
“Istud kodus ja kogu lugu!” oli Normani kategooriline vastus.
“Aga mul on siin igav!”
Mees istus Lisa kõrvale ja tõmbas ta pea enda poole.
“Võib-olla on sul lihtsalt minuga koos igav?” küsis ta lipitsevalt.
“Mis rumalus see veel on?!”
Lisa nihkus mehest eemale.
“Ma ütlesin ju selgelt, et mul on ilma sinuta igav. Siin ei ole isegi kellegagi rääkida.”
“Kas sul on siis raske meest mõni tund oodata?”
“Mõni,” pahandas Lisa, “sa tuled koju ju alles õhtul!”
“Kallis!”
Norman suudles naise õlga.
“Kui ma saaksin kogu aeg sinu kõrval olla, siis teeksin seda.”
“Või veel! Jutt ei ole ju sellest. Sel juhul oleksime varsti teineteisest surmani tüdinenud. Vastupidi, abielupaar ei pea kogu aeg koos olema. Sul on sõbrad, minul samuti. Abielu – see ei ole veel muu elu lõpp. Kui sa nii väga ei taha, et ma tööl käin, siis vähemalt soovin sinu äraolekul teha seda, mida tahan.”
“Armastad sa mind?” küsis mees ootamatult.
“Muidugi,” vastas Lisa ausalt, “sa ei pea küsima, tead seda niigi!”
“Mul on seda meeldiv kuulda,” lausus Norman ja tõusis. “Kohtumiseni, kallis!”
“Oota,” püüdis Lisa teda peatada, kuid mees ei teinud väljagi.
“Näed nüüd,” ütles naine endale, “kui ma praegu kellelegi külla sõidaksin, saaks ta arvatavasti vihaseks.”
Lisa ei suutnud sellega leppida, et Norman osutus patoloogiliselt armukadedaks. Talle oli meeldiv, et mees nii kiiresti temasse kiindus, samas ehmatas teda see, et ta tema käimisi kontrollima hakkas.
Nad elasid suures eramus lugematu arvu teenijatega, lisaks veel valve väravas. Norman sai teada kõigist, kes talle külla sõitsid, samuti oli ta kursis kõigi Lisa käikudega, sest nendele palgatud isiklik autojuht kandis peremehele ette igast naise sammust.
Kui niimoodi jätkub, läheme varem või hiljem tülli, mõtles Lisa.
Ta läks aeda ja istus väikesele pingile purskkaevu juures. Lisa oli majaga tutvuda jõudnud, kuid ei tundnud kõiki seal töötavaid inimesi.
Erinevalt korrast, mis valitses Lisa vanemate majas, oli siinse pererahva ja teenijaskonna vahel suur distants.
Lisa märkas noort aednikku, kes peenart kaevas. Temaga leiab ta kindlasti ühise keele.
Lisa suundus tema poole.
“Tere.”
Peenrale langes Lisa vari ning noormees tõstis pea.
“Tere päevast, proua!”
Lisa kükitas noormehe kõrvale.
“Mina olen Lisa.”
“Ma tean, olete minu perenaine,” ütles noormees tööd jätkates.
“Seda küll,” naeratas Lisa, “aga mis sinu nimi on?”
“Ma ei peaks teiega lähemalt tutvuma, proua.”
“Miks mitte?” imestas Lisa.
“Kas teil on minu jaoks mingeid korraldusi, proua?”
Noormees ajas end terves pikkuses püsti ning Lisalgi tuli sama teha.
“Ei,
