selle varjamiseks orjalikult käsi hõõruma. Inimesed ei peaks sellistest asjadest rääkima. Ja kerge kalmaarilõhn võiks isegi parandada seda asja, mida võõras müüa püüdis, mõtles ta, vaadates tuhmi ja kulunud vaipa mehe käes. «Teie alandlik teener püüab parandada oma putka sisemust külluslike parfüümidega, oh tarkuse prints,» ütles ta. «Ehk lubab printsi nina peen tundlikkus tal sellest hoolimata sellele kerjuslikule kaupmehele oma kaupa näidata?»
«Loomulikult lubab, oh liilia makrellide keskel,» vastas võõras. «Miks ma muidu siin seisan?»
Abdullah lükkas vastumeelselt kardinad eest ja juhatas mehe putka sisemusse. Seal ta süütas lambi, mille riputas keskse posti otsa, kuid nuusutades otsustas, et ta ei kuluta selle isiku jaoks viirukit. Sisemuses oli küllalt tugevalt tunda eilseid lõhnu. «Millist suurejoonelisust te siis mu väärtusetutele silmadele pakute?» küsis ta kahtlevalt.
«Seda, kaupade kokkuostja!» ütles mees ja veeretas vaiba kerge käeliigutusega põrandale lahti.
Abdullah oskas seda samuti teha. Vaibakaupmehed õpivad selliseid asju. See ei avaldanud talle muljet. Ta torkas käed varrukatesse, formaalselt alandlikkust näidates, ja uuris pakutut. Vaip polnud suur. Lahti rullituna paistis ta veelgi armetum, kui ta oli arvanud – kuigi muster oli ebatavaline, või oleks võinud olla, kui enamik sellest poleks kulunud olnud. Mis oli järel, oli räpane ja servad narmendasid.
«Oh häda, see vaene kaupmees võib ainult pakkuda kolm vaskmünti selle kõige mustrilisema vaiba eest,» märkis ta. «See on kõige kõrgem hind, milleni mu kõhn kukkur küünib. Ajad on rasked, oh paljude kaamelite omanik. Kas hind on teile sobilik?»
«Ma küsin selle eest VIISSADA,» ütles võõras.
«Mida?» küsis Abdullah.
«KULDMÜNTI,» lisas võõras.
«Kõigi kõrbebandiitide kuningas arvab kindlasti heaks naljatada?» ütles Abdullah. «Või ehk, olles leidnud, et mu väikeses putkas puudub kõik muu peale praetud kalmaari lõhna, soovib ta lahkuda ja proovida rikkamat kaupmeest?»
«Seda mitte,» sõnas võõras. «Kuigi ma lahkun, kui te pole huvitatud, oh suitsuheeringate naaber. See on muidugi võluvaip.»
Abdullah oli seda varemgi kuulnud. Ta pani käed kokku ja kummardas. «Paljud ja erinevad võivad olla voorused, mida öeldakse vaipades peituvat,» nõustus ta. «Millist väärtust see liivade poeet sellele vaibale omistab? Kas ta tervitab meest, kui too oma telki astub? Kas ta toob rahu südamele? Või ehk,» ütles ta, tonksates narmendavat serva vihjavalt ühe varbaga, «räägitakse, et see on lihtsalt kulumatu?»
«See lendab,» ütles võõras. «See lendab, kuhu iganes omanik soovib, oh väikseim kõigist mõistustest.»
Abdullah vaatas üles mehe tõsisesse näkku, kuhu kõrb oli kummalegi põsele sügavad kortsud joonistanud. Irvitus muutis need kortsud veel sügavamaks.
Abdullah leidis, et ta ei sallinud seda isikut peaaegu sama palju kui ta isa esimese naise onupoega. «Te peate veenma seda uskmatut,» ütles ta. «Kui see vaip suudab oma kunsttükid ette näidata, oh kerjuste kuningas, siis võib juhtuda, et ostan selle ära.»
«Hea meelega,» sõnas pikk mees ja astus vaibale.
Sel hetkel tekkis naabri toiduputkas üks tavapärastest häireolukordadest. Tõenäoliselt püüdsid mõned tänavapoisid kalmaari varastada. Igatahes hakkas Jamali koer metsikult haukuma; mitmed inimesed, Jamal kaasa arvatud, karjuma, ja see kõik peaaegu kadus taldrikute kõlinasse ja kuuma rasva sisinasse.
Petmine oli Zanzibi elustiil. Abdullah ei lubanud oma tähelepanul hetkekski võõralt ja tema vaibalt hajuda. Oli täiesti võimalik, et mees oli maksnud Jamalile segaduse korraldamise eest. Ta oli nimetanud Jamali mitu korda, nagu mõtleks temale. Abdullah jälgis rangelt mehe pikka kogu ja eriti ta räpaseid, vaibal seisvaid jalgu. Kuid ta heitis silmanurgast pilgu mehe näole ja nägi tema huuli liikumas. Ta erksad kõrvad kuulsid isegi sõnu kahe jala kauguselt, hoolimata kõrvaltoa lärmist. Ja ta vaatas veel hoolikamalt, kui vaip kergelt põranda kohale tõusis ja Abdullahi põlvede kõrgusele hõljuma jäi, nii et võõra räbaldunud peakate peaaegu katust puudutas. Abdullah uuris, kas vaiba all on vaiad. Ta otsis traate, mida oleks võinud salaja katuse külge kinnitada. Ta võttis lambi ja valgustas vaipa igalt poolt, nii et valgus jõudis nii vaiba alla kui peale.
Võõras seisis, käed rinnal risti, ja ta näole ilmus irvitus, kui Abdullah sel viisil tegutses. «Näed?» ütles ta. «Kas kõige meeleheitlikum kahtlejatest on nüüd veendunud? Kas ma seisan õhus või mitte?» Ta pidi karjuma. Kõrvalruumist kostev lärm oli ikka veel kurdistav.
Abdullah oli sunnitud tunnistama, et vaipa ei paistnud miski toetavat. «Peaaegu,» hüüdis ta vastu. «Järgmine osa ülevaatusest on see, et sina tuled maha ja mina sõidan vaibaga.»
Mees kortsutas kulmu. «Miks nii? Mida saaksid su teised meeled lisada sellele, mida silmad on heaks kiitnud, oo kõhkluse draakon?»
«See võib olla ühe peremehe vaip,» hüüdis Abdullah, «just nagu mõned koerad seda on.» Jamali koer lärmas ikka veel väljas, nii et oli loomulik sellele mõelda. Jamali koer ei armastanud inimesi ja hammustas tavaliselt kõiki, kes teda puudutasid, välja arvatud Jamal.
Võõras ohkas. «Lasku,» ütles ta, ja vaip vajus kergelt põrandale. Võõras astus maha ja kummardas Abdullahile, et too sellele astuks. «Proovi järele, oo kavaluse šeik.»
Märkimisväärse põnevusega astus Abdullah vaibale. «Kerki kaks jalga,» ütles ta sellele – või pigem karjus. Tundus, nagu oleksid linna vahtkonna konstaablid Jamali putkasse sisenenud. Nad kõlistasid relvi ja haugatasid, et neile räägitaks, mis oli juhtunud.
Ja vaip kuuletus Abdullahile. See kerkis kahe jala kõrgusele sujuvas hoos, mis Abdullahi kõhus õõnsa tunde tekitas. Ta istus üsna kiiresti maha. Vaibal oli äärmiselt mugav istuda. Just nagu väga tugeval võrkkiigel. «See armetult aeglane mõistus on veendud,» tunnistas ta võõrale. «Mis teie hind oligi, oh ülim lahkus? Kakssada hõbedas?»
«Viissada KULLAS,» sõnas võõras. «Ütle vaibale, et ta laskuks, ja me arutame seda asja.»
Abdullah ütles vaibale: «Maandu põrandale,» ja vaip tegi seda, kaotades sellega näriva kahtluse Abdullahi mõtteist, et võõras oli vaikselt midagi öelnud, kui Abdullah oli sellele astunud, mida ta polnud kuulnud naabri poolt tulevas lärmis. Ta hüppas püsti ja kauplemine jätkus. «Mu kukrus pole rohkem kui sada viiskümmend kulda,» selgitas ta, «kui selle täiesti pahupidi pööran ja raputan.»
«Siis pead otsima oma teisest kukrust või vaatama isegi oma madratsi alla,» vastas võõras. «Sest mu suuremeelsuse piiriks on nelisada üheksakümmend viis kulda, ja ma ei müüks seda üldse, kui hädavajadus poleks nii suur.»
«Võiksin leida veel nelikümmend viis kulda oma vasaku kinga tallast,» vastas Abdullah. «Seda ma hoian hädatarvidusteks ja rohkem mul tõesti pole.»
«Vaata oma paremat kinga,» vastas võõras. «Nelisada viiskümmend.»
Ja nii see jätkus. Tund hiljem võõras lahkus 210 kuldtükiga, jättes Abdullahi maha ehtsana tunduva võluvaiba õnneliku omanikuna. Abdullah oli ikka veel umbusklik. Ta ei uskunud, et keegi, isegi väheste vajadustega kõrberändur, lahkuks tõelisest lendavast vaibast – kuigi väga kulunust – vähema kui 400 kuldtüki eest. Vaip oli liiga kasulik – parem kui kaamel, sest sel polnud vaja süüa – ja hea kaamel maksab vähemalt 450 kulda.
Selles pidi olema mingi konks. Ja oli
