kellegi rikka mehe aeda, kuni ma magasin,» ütles ta sellele. «Ehk ma rääkisin unes ja käskisin sul seda teha. Väga tõenäoliselt. Ma mõtlesin aedadest. Sa oled veelgi väärtuslikum, kui ma arvasin!»
KOLMAS PEATÜKK
Milles Öölill avastab mõningaid tähtsaid tõsiasju
Abdullah sidus jälle hoolikalt vaiba katusevaia külge ja läks turule, kus ta otsis üles kõige osavama sealse kunstniku. Pärast tavalisi avaviisakusi, mille jooksul Abdullah hüüdis kunstnikku pintsliprintsiks ja kriidivõluriks ja kunstnik Abdullahi klientide koorekihiks ja arukuse hertsogiks, ütles Abdullah: «Ma tahan joonistusi kõikvõimalike suuruse ja kuju ja iseloomuga meestest, keda sa kunagi näinud oled. Joonista mulle kuningaid ja kerjuseid, kaupmehi ja töölisi, pakse ja kõhnu, noori ja vanu, kenasid ja inetuid, ja ka täiesti keskmisi. Kui sa pole selliseid mehi kunagi näinud, siis palun sul need välja mõelda, oh täiuslikkuse eeskuju. Ja kui sa ei suuda neid välja mõelda, mida ma ei pea kuigi tõenäoliseks, oh aristokraat kunstnike hulgas, siis pead vaid välja tänavale vaatama, uurima ja kopeerima!»
Abdullah sirutas käe, et näidata turul toimetavatele, kiirustavatele, tunglevatele inimestele. Ta oli peaaegu pisarateni liigutatud, mõeldes, et Öölill polnud seda igapäevast vaatepilti kunagi näinud.
«Kindlasti, oh õilis inimsoo imetleja, võib seda kergesti teha,» vastas kunstnik. «Kuid võib see kalliskivi tellijate hulgast ehk öelda sellele alandlikule joonistajale, milleks neid meestepilte vaja on?»
«Miks peaks joonistuslaua kroon ja diadeem seda teada tahtma?» küsis Abdullah üsna ehmunult.
«Kindlasti mõistab klientide pealik, et see vilets ussike peab teadma, mis vahendeid kasutada,» vastas kunstnik. Tegelikult tegi see äärmiselt ebatavaline tellimus teda lihtsalt uudishimulikuks. «Kas ma maalin õlivärvidega puidule või lõuendile, tindiga paberile või pärgamendile, või isegi teen fresko seinale, sõltub sellest, mida see pärl tellijate hulgast soovib nende portreedega teha.»
«Ah, paberile, palun,» ütles Abdullah kiirustades. Tal polnud mingit soovi rääkida oma kohtumisest Öölillega. Talle oli selge, et Öölille isa pidi olema väga rikas mees, kellele kindlasti ei meeldiks, kui noor vaibakaupmees näitab tema tütrele teisi mehi peale Ochinstani printsi. «Need portreed on invaliidile, kes ei saa kunagi välismaale minna nagu teised mehed.»
«Siis sa oled suuremeelne heategija,» ütles kunstnik ja nõustus joonistama neid pilte üllatavalt väikese summa eest. «Ei, ei, õnnelik inimene, ära täna mind,» ütles ta, kui Abdullah püüdis oma tänu väljendada. «Teen seda kolmel põhjusel. Kõigepealt, olen teinud omaenda rõõmuks palju portreesid ja nende eest raha küsida poleks aus, kuna ma oleksin neid nagunii joonistanud. Teiseks on see ülesanne kümme korda huvitavam kui mu tavaline töö, kui pean joonistama portreesid noortest naistest või nende peigmeestest, või hobustest ja kaamelitest, kes kõik tuleb mul ilusateks teha, hoolimata tegelikkusest, või maalida hulka rabelevaid lapsi, kelle vanemad tahavad, et nad näeksid välja nagu inglid – jälle hoolimata tegelikkusest. Ja mu kolmas põhjus on, et minu arust oled sa hull, mu kõige õilsam klientidest, ja seda ära kasutada tooks halba õnne.»
Peaaegu otsekohe levis tervel turul kuuldus, et noor vaibakaupmees Abdullah on kaotanud mõistuse ja ostab kõiki portreesid, mis inimestel müüa on.
See oli Abdullahi jaoks väga tüütu. Terve ülejäänud päeva segasid teda pidevalt inimesed, kes saabusid pikkade ja lilleliste kõnedega oma vanaemade portreedest, millest vaid vaesus sunnib neid lahkuma; või sultani võistluskaamelist, kes juhtus vankri otsa komistama; või medaljonist oma õe pildiga. Neist vabanemine võttis palju aega – ja vahel ta ostiski maali või joonistuse ära, kui kujutatu oli mees. See muidugi õhutas inimesi tema juurde tulema.
«Mu pakkumine kehtib ainult täna kuni päikeseloojanguni,» ütles ta viimaks kokkutulnud inimestele. «Las kõik, kelle pildil on mees, tulevad siia tund enne päikeseloojangut ja ma ostan neid. Aga mitte varem.»
Nii sai ta paar tundi rahus olla ja vaibaga katsetada. Hetkel ta kahtles, kas külaskäik aeda oligi olnud rohkemat kui unenägu. Sest vaip ei liikunud üldse. Abdullah oli loomulikult katsetanud seda pärast hommikusööki, paludes sel põranda kohale tõusta, vaid tõestamiseks, et see ikka veel seda suudab. Ja see lihtsalt lebas põrandal. Abdullah proovis seda jälle, kui kunstniku putkast tagasi tuli, ja see endiselt ei liigutanudki.
«Ehk ma pole sind hästi kohelnud,» ütles ta vaibale. «Sa oled hoolimata mu kahtlustest ustavalt minu juurde jäänud ja ma olen tasunud sulle posti külge sidumisega. Kas sa tunneksid end paremini, kui laseksin sul vabalt põrandal lebada, mu sõber? On ju nii?»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
