Ta ütleb, et enamik mehi on täielikud metsloomad. Kas sa oled metsloom?»
«Mitte sinnapoolegi,» sõnas Abdullah.
«Ka mina arvan, et ei ole,» vastas tüdruk ja vaatas tema poole üsna murelikult. «Sa ei paista, et oleksid metsloom. Seetõttu olen päris kindel, et sa ei saa olla mees.» Ilmselt oli ta üks neist inimestest, kellele meeldib mingi teooria külge klammerduda, olles kord selle leiutanud. Pärast hetkelist järelemõtlemist küsis tüdruk: «Kas võis su perekond ehk omaenda põhjustel su valet uskudes üles kasvatada?»
Abdullah tahtis ütelda, et asi oli täpselt vastupidi, kuid kuna see tundus talle ebaviisakana, ta lihtsalt raputas pead ja mõtles, et kui suuremeelne oli sellest neiust tema pärast nii muretseda, ja kuidas mure tegi ta näo veelgi ilusamaks – rääkimata viisist, kuidas ta silmad kaastundlikult särasid purskkaevult peegelduvas kuldses ja hõbedases valguses.
«Ehk on põhjuseks tõsiasi, et sa tuled kaugelt maalt,» ütles neiu ja patsutas purskkaevu servale enda kõrval. «Istu ja räägi mulle sellest.»
«Ütle mulle kõigepealt, kuidas su nimi on,» ütles Abdullah.
«See on üsna rumal nimi,» ütles tüdruk närviliselt. «Mind hüütakse Öölilleks.»
See on täiuslik nimi mu unistuste tüdrukule, mõtles Abdullah. Ta vaatas neiut imetlevalt.
«Minu nimi on Abdullah,» ütles ta.
«Nad panid sulle isegi mehe nime!» hüüdis Öölill põlglikult. «Istu ja räägi mulle.»
Abdullah istus tema kõrvale marmoräärisele ja arvas, et see on väga tõeline unenägu. Kivi oli külm. Purskkaevupritsmed tegid ta öösärgi märjaks, kui Öölille väga peen roosiõlihõng segunes kõige realistlikuma lillelõhnaga, aga kuna see oli unenägu, siis võisid siin tõeks saada ka kõik muud Abdullahi unistused. Seepärast rääkis Abdullah neiule lossist, kus ta oli printsina elanud, ja kuidas Kabul Aqba oli ta röövinud ja kuidas ta oli kõrbe põgenenud, kust vaibakaupmees ta leidis.
Öölill kuulas suure kaasaelamisega.
«Kui kohutav! Kui kurnav!» ütles ta. «Kas võis su kasuisa olla liidus bandiitidega, et sind petta?»
Abdullahil oli tekkinud tunne, et kuigi see oli vaid unenägu, hakkas ta neiu sümpaatiat võitma valeväidete abil. Ta nõustus, et ta isa võis maksta Kabul Aqbale, ja siis muutis teemat. «Lähme tagasi su isa ja tema plaanide juurde,» ütles ta. «Mulle paistab pisut ebameeldivana, et sa pead abielluma selle Ochinstani printsiga, nägemata teisi mehi, kellega teda võrrelda. Kuidas sa siis tead, kas armastad teda või mitte?»
«Sul on õigus,» ütles tüdruk. «See teeb ka mulle vahel muret.»
«Siis tead, mis teeme,» sõnas Abdullah. «Ütleme, et tulen homme õhtul tagasi ja toon sulle nii palju meeste pilte, kui leida suudan? See võiks anda sulle pisut võrdlusmaterjali.» Unenägu või mitte, kuid Abdullahil polnud absoluutselt mingit kahtlust, et ta homme tagasi tuleb. Ja pildid oleksid heaks vabanduseks neidu näha.
Öölill kaalus ta pakkumist, kiikudes kahtlevalt edasi-tagasi, käed põlvede ümber. Abdullah võis peaaegu näha paksude, kiilate, hallide habemetega meeste ridu ta vaimusilma eest möödumas.
«Ma kinnitan sulle,» ütles Abdullah, «et mehi on igasuguse suuruse ja kujuga.»
«Siis oleks see väga õpetlik,» nõustus neiu. «Vähemalt annaks see mulle vabanduse sind uuesti näha. Sa oled üks kõige kenamaid inimesi, keda ma olen kunagi kohanud.»
See muutis Abdullahi otsuse homme tagasi tulla veel kindlamaks. Ta ütles endale, et oleks ebaõiglane jätta neiu sellisesse teadmatusse.
«Ja mina arvan sinust samamoodi,» ütles ta häbelikult.
Seepeale tõusis Öölill tema pettumuseks üles, et lahkuda. «Ma pean nüüd sisse minema,» ütles ta. «Esimene külaskäik ei tohi kesta kauem kui pool tundi ja ma olen peaaegu kindel, et sa oled siin olnud kaks korda nii kaua. Aga nüüd me tunneme teineteist ja sa võid jääda järgmisel korral vähemalt kaheks tunniks.»
«Tänan, jään kindlasti,» ütles Abdullah.
Tüdruk naeratas ja kadus nagu unenägu purskkaevu taha ja kahe suurelehelise õitsva põõsa varju. Pärast seda tundusid aed, kuuvalgus ja lõhnad üsna igavad. Abdullahil ei tulnud muud paremat pähe, kui tuldud teed tagasi rännata. Ja sealt kuuvalgelt lagendikult leidiski ta vaiba. Ta oli selle täielikult unustanud. Aga kuna see vaip seal juba oli, heitis ta sellele pikali ja jäi magama.
Ta ärkas mõned tunnid hiljem, kui pimestav päikesevalgus putkapragude vahelt sisse hoovas. Üleeilse viiruki lõhn, mis õhus rippus, tundus talle odava ja lämmatavana. Tegelikult oli terve putka kopitanud, vastik ja vilets. Ja ta kõrv valutas, sest öömüts paistis olevat öö jooksul maha kukkunud.
Kuid vähemalt avastas ta mütsi otsides, et vaip polnud ära põgenenud. See oli ikka veel tema all. See oli ainus hea asi, mida ta võis näha selles äärmiselt igavas ja masendavas elus.
Ikka veel hõbeda eest tänulik Jamal hüüdis väljast, et tal on nende mõlema jaoks hommikusöök valmis. Abdullah heitis naeratades putkakardinad eest. Kauguses kiresid kuked. Taevas hakkas sinetama ja eredad päikesekiired lõikasid läbi sinise tolmu ja vanade viirukijäänuste putka sees. Isegi selle heledas valguses ei suutnud Abdullah leida oma öömütsi. Ja ta oli masendunum kui kunagi varem.
«Ütle mulle, kas sa vahel oled tundnud end ebatavaliselt kurvana?» küsis ta Jamalilt, kui nad kahekesi ristisjalu väljas päikese käes istusid ja sõid.
Jamal söötis õrnalt oma koerale tüki suhkrukooki. «Ma oleksin täna olnud õnnetu,» ütles ta, «kui poleks olnud sind. Arvan, et keegi maksis neile armetutele poistele, et nad minult varastaks. Nad olid nii põhjalikud. Ja lisaks sellele määras vahtkond mulle trahvi. Kas ma rääkisin sulle? Arvan, et mul on vaenlasi, mu sõber.»
Kuigi see kinnitas Abdullahi kahtlusi võõra suhtes, kes oli talle vaiba müünud, polnud sellest palju abi. «Võib-olla,» ütles ta, «peaksid sa olema ettevaatlikum selles suhtes, keda sa lased oma koeral hammustada.»
«Mitte mina!» sõnas Jamal. «Ma usun vabasse tahtesse. Kui mu koer soovib vihata tervet inimsugu peale minu enda, võib ta vabalt seda teha.»
Pärast hommikusööki hakkas Abdullah jälle oma öömütsi otsima. Seda lihtsalt polnud kusagil. Ta püüdis hoolikalt meenutada viimast korda, mil ta oli seda kandnud. See oli olnud tal peas, kui ta oli eelmisel õhtul magama läinud ja kavatsenud vaiba suurvesiirile viia. Pärast seda tuli unenägu. Ta leidis, et ta kandis selles öömütsi. Ta mäletas, et võttis selle ära, et näidata Öölillele (kui armas nimi!), et ta pole kiilaspea. Sealt edasi, nii palju kui ta meenutada suutis, oli ta öömütsi käes hoidnud, kuni hetkeni, mil istus neiu kõrvale purskkaevu servale. Abdullah mäletas selgesti, et kui ta oli Öölillele jutustanud lugu sellest, kuidas Kabul Aqba teda röövis, oli ta rääkides mõlema käega vehkinud, ja meenutas, et öömütsi polnud kummaski käes. Ta teadis, et unenägudes võisid asjad sel viisil kaduda, kuid talle igal juhul tundus, et ta oli selle istudes maha pillanud. Kas oli võimalik, et ta oli jätnud selle murule purskkaevu kõrval? Millisel juhul…
Abdullah seisis nagu kivikuju putka keskel, vaadates päikesekiiri, mis kummalisel kombel ei paistnud enam täis räpaseid tolmukübemeid ja vana viirukit. Selle asemel olid nad nagu puhtast kullast taevatükid.
«See polnud unenägu!» ütles Abdullah.
