tion>Hannale
I // Hammarsi prelüüd saare kaart
Ainukesi kaarte ja pilte, mille põhjal orienteeruda, teadis ta mälu järgi või kujutas ette, aga need olid piisavalt selged.
Näha, mäletada, mõista. Kõik sõltub sellest, kus sa seisad. Kui ma tulin esimest korda Hammarsi, polnud ma veel aastanegi ega teadnud midagi suurest ja vapustavast armastusest, mis oli mu sinna toonud.
Õieti oli armastusi kolm.
Kui mul oleks teleskoop, millega ajas tagasi vaadata, siis saaksin öelda: näe, seal me oleme ja nii see juhtus. Iga kord, kui meil tekib kahtlus, kas mu mälu ei peta või kas sinu mälu ei peta või kas see, mis juhtus, ikka tõesti juhtus või kas me ikka tõesti olime olemas, saaksime üheskoos järele vaadata.
Ma nummerdan, lahterdan ja kataloogin. Ma ütlen: armastusi oli kolm. Ma olen praegu sama vana nagu isa minu sündides. Neljakümne kaheksa aastane. Minu ema oli kahekümne seitsme aastane ning paistis tookord oma vanusest tublisti vanem ja tublisti noorem.
Ma ei tea, milline kolmest armastusest oli esimene. Aga alustan sellest, mis tärkas 1965. aastal mu ema ja isa vahel ning lõppes enne, kui ma sain nii vanaks, et seda mäletada.
Olen näinud pilte, lugenud kirju ja kuulnud, kuidas nad räägivad oma ühisest ajast, ning kuulnud, kuidas sellest räägivad teised, aga tegelikult ei ole teiste elust eriti midagi võimalik teada, eriti oma vanemate elust ja iseäranis siis, kui vanemad on teinud kõik, mis võimalik, et valada oma elu kirjanduslikku vormi ja pajatada sellest tagantjärele lugusid jumaliku andega, hoolimata vähimatki, mis on tõde ja mis väljamõeldis.
Teine armastus on esimese pikendus ning hõlmab armastajaid, kes said lapse, ja tütart, kes neile sündis. Ma armastasin oma ema ja isa jäägitult, pidasin neid loomulikuks, nagu aastaaegu peetakse teatud aja loomulikuks, või siis ööpäeva või tunde, üks oli öö ja teine oli päev, üks lõppes seal, kus algas teine, mina olin ema laps ja isa laps, aga kui arvestada, et ka nemad tahtsid lapsed olla, siis võis olukord vahel kujuneda üpris keeruliseks. Seal on üks konks veel. Ma olin isa laps ja ema laps, aga mitte nende laps, me ei olnud kunagi kolmekesi; kui ma sirvin enda ees laual olevat fotolasu, siis ei ole seal ühtki fotot, kus me oleksime kolmekesi koos. Ema, isa ja mina.
Säärast kooslust ei eksisteeri.
Ma tahtsin võimalikult ruttu suureks saada, mulle ei meeldinud laps olla, ma kartsin teisi lapsi, nende leidlikkust, nende ettearvamatust, nende mänge, ja selleks et oma lapsemeelsust korvata, kujutasin ma ette, et suudan jaguneda ja paljuneda, muutuda liliputtide armeeks, kelle käes on võim – kuigi väikesed, oli meid palju; ma jagunesin ja marssisin ühe juurest teise juurde, isa juurest ema juurde ja ema juurest isa juurde, mul oli palju silmi ja palju kõrvu, palju kiitsakaid kehasid, palju heledaid hääli ja terve hulk tantsufiguure.
Kolmas armastus. Koht. Hammars, või siis Djaupadal, nagu seda muiste nimetati. See oli isa koht, mitte ema koht, mitte teiste naiste koht, mitte laste koht, mitte lapselaste koht. Mingi hetk tundus, nagu kuuluksime sinna, nagu oleks see meie koht. Kui on ikka nii, et kõigil peab olema mingi koht, aga nii ei ole, ja kui oleks nii, siis oleks see minu koht, igatahes rohkem minu oma kui see nimi, mis mulle pandi; Hammarsis ei olnud nii ahistav ringi käia nagu oma nimes. Ma tundsin ära õhu, mere ja kivide lõhna ning selle, kuidas männid tuules väändusid.
Nimepanek. Nime panemine, võtmine ja omamine ning nimega elamine ja suremine. Tahaksin raamatu kirjutada ilma nimeta. Või väga paljude nimedega. Või nii harilike nimedega, et need läheksid kohe meelest või kõlaksid nii sarnaselt, et neil poleks võimalik vahet teha. Minu vanemad panid mulle (pärast pikka arupidamist) nime, mis ei ole mulle kunagi meeldinud. Ma ei tunne end selles koduselt. Kui mind nimepidi hõigatakse, saan ma närvivapustuse, nagu oleksin unustanud riidesse panna ja avastaksin selle alles teiste seas.
2006. aasta sügisel juhtus midagi, millest olen tagantjärele mõelnud kui varjutusest – pimenemisest.
Astronoom Aglaonike ehk Tessaalia Aganike, nagu teda samuti nimetatakse, elas ammu enne teleskoobiajastut, aga suutis kuuvarjutuste täpse aja palja silmaga välja arvestada.
Ma suudan kuud ligi tõmmata, ütles ta.
Ta teadis, kuhu minna ja seista. Ta teadis, mis ja kus hakkab juhtuma. Ta sirutas käed taeva poole, ja taevas läks mustaks.
Oma „Nõuannetes pruudile ja peigmehele” hoiatab Plutarchos Aglaonike-taoliste nõidade eest ja kutsub värskeid abielunaisi üles lugema, õppima ja kõigega kursis olema. Naine, kes valdab geomeetriat, ei tunne vajadust tantsida, kirjutab ta. Suure lugemusega naine ei lase end ahvatleda lollusi tegema. Arukas naine, kes on tudeerinud astronoomiat, naerab laginal, kui mõni teine naine püüab talle kärbseid pähe ajada jutuga, et suudab kuud ligi tõmmata.
Pole täpselt teada, millal Aglaonike elas. Teame vaid seda, mida ka Plutarchos tunnistas, ehkki ta rääkis naisest halvustavalt, et Aglaonike suutis kuuvarjutuste täpset aega ja kohta ette ennustada.
Mäletan täpselt, kus ma seisin, aga mul ei olnud võimet midagi ennustada. Minu isa oli täppis mees. Kui ma olin väike, tegi ta elutoa suure kappkella lahti ja näitas mulle selle sisu. Pendlit. Vaskpomme. Ta nõudis täpsust iseendalt ja kõigilt teistelt.
2006. aasta sügisel oli tal jäänud elada vähem kui aasta, aga tookord ma seda ei teadnud. Tema ka mitte. Seisin valgest lubjakivist, roostepunase uksega küüni ees ja ootasin teda. Küün oli ehitatud ümber kinoks ning seda ümbritsesid väljad, kiviaiad ja paar maja. Tükike maad kaugemal laius Dämba soo, kus oli rikkalik linnustik – hüüp, sookurg, haigur ja suurkoovitaja.
Me pidime filmi vaatama. Iga päev koos isaga, välja arvatud pühapäev, oli filmivaatamise päev. Katsun tuletada meelde, mis filmi me tol päeval pidime vaatama. Vahest Cocteau’ „Orpheust” ja selle raskeid unenäolisi kaadreid. Ma ei tea.
„Kui ma filmi teen,” kirjutas Jean Cocteau, „on see uni, ja unes näen ma und. Ainult unenäos nähtud inimesed ja paigad tähendavad midagi.”
Ma olen kõvasti pead murdnud, mis film see võis olla, aga ei suuda meenutada. Võtab hea mitu minutit, enne kui silmad pimedusega harjuvad, ütles isa ikka. Hea mitu minutit. Sellepärast leppisime kokku kohtuda kümme minutit enne kolme.
Tol päeval saabus isa alles seitse minutit kolm läbi, jäi ühesõnaga seitseteist minutit hiljaks.
Sellest ei olnud mingit märki. Taevas ei läinud pimedaks. Tuul ei kahmanud kinni puudest ega raputanud neid. Iil ei paisunud tormiks ega pannud võrasid voosklema. Puukoristaja lendas üle hallide väljade soo poole, muidu oli vaikne ja pilvine. Lambad – saarel nimetati neid utetalledeks, olgu nende vanus milline tahes – näksisid taamal rohtu nagu alati. Kui ma ümber keeran ja ringi vaatan, siis on kõik nagu tavaliselt.
Paps oli nii täppis mees, et tema täpsus elas minuski. Kui sa kasvad üles raudteeäärses majas ja ärkad igal hommikul selle peale, et rong su akna tagant mööda müriseb, et seinad, voodipostid ja aknaraamid vabisevad, siis ärkad ka siis, kui sa enam ei ela raudteeäärses majas, igal hommikul selle peale, et rong kihutab sust möirates läbi.
See ei olnud Cocteau’ „Orpheus”. Vahest mõni tummfilm. Istusime kumbki oma rohelisel toolil ja lasksime klaverisaateta kaadritel üle suure kinolina lehvida. Ta ütles, et kui tummfilm kadus, läks kaotsi terve keel. Kas see võis olla Victor Sjöströmi „Kutsar”? See oli tema lemmikfilm. Temale on üksainus päev niisama pikk nagu sada aastat maa peal. Ööl ja päeval peab ta oma peremehe käsul ringi sõitma. Ma oleksin mäletanud, kui see oleks olnud „Kutsar”. Ainus, mida ma sellest päevast
